Nagu mul kombeks, hakkan süümekaid tundma enne, kui põhjus on kanda kinnitanud...
Seekord mureks Väikemehe lasteaeda panek. Või õigemini sõimerühma viimine.
Otsene vajadus ju mõneti puudub - kui Väikemees saab 1,5-aastaseks ehk sõimeõiguslikuks, olen mina ikka veel kodune, kuna selleks ajaks peaks olema järgmine väikene kratt sündinud.
Kaheldamatult on kahe nii väikesega koos kodus olla päris keeruline, kuid saab hakkama.
Küll aga teevad mulle muret igakuised koolinädalad. Jätta Vanamees koju 1,5-sega ja vastsündinuga, kui ise olen pikad päevad ära? Temal samal ajal külmikusse valmispumbatud piimapudelite ja mähkuralliga töökõned ja muu kah vaja korda ajada? Hea seegi, et ta saab kodust asju toimetada ja ma saan koolis edasi käia, kahega on siiski raske. Kui pisem sell eelduste kohaselt enamuse ajast magab ja ärkvel olles vähemasti paigal püsib, siis meie eriline purgiski mittepüsiv Väikemees võtab oma järelejooksmis-/valvamisvajadusega ikka võhmale küll. Ja miks karistada endale kalleid selle eest, et mina saan õppida?
Samas koolile ei taha ka kohe kuidagi järeleandmisi teha. Eriti veel nüüd, kus mulle määratigi stipendium ja tahaks ju selle kestmist - see nagu auasi või nii :) Tunnustus tubli olemise eest.
Samuti arvan, et Väikemees vajabki seltskonda ja mängukaaslasi. Ta on tõesti tohutult sotsiaalne ja hakkaja tegelane, kellele teiste omasugustega rahmeldamine ja uute elamuste hankimine võib vägagi meeltmööda olla.
Ja ega ma teda seal pidevalt hoiaks - ainult 1 nädal kuus, kui ise koolis olen. Kui igatseb rohkem, saab ka rohkem, ma arvan. Aga muidu jah idee poolest vaid minu koolinädalatel. Ja kui ikka ei taha minna või tõbiseks jäänud/jäämise oht, siis saab ka kodus olla, kuna issi ja väikevend ju kodus.
Ahh, ma ei teagi. Kõik endale ilusasti selgeks mõeldud, kaine loogika kinnitab takka... kuid... ikkagi on tema päikselisse naeratusse vaadates pisar silma tikkumas mõttest, et viin ta perest eemale, võõraste keskele... Kas ma ikka suudan seda? Aga samas - äkki talle just väga meeldiks?
Lisaks tundub selline leebe lasteaiaga harjutama hakkamine oluliselt mõistlikum, kui olude sunnil sumaki vette...
Ahh kurja, keeruline on see kanaemadus.
Seekord mureks Väikemehe lasteaeda panek. Või õigemini sõimerühma viimine.
Otsene vajadus ju mõneti puudub - kui Väikemees saab 1,5-aastaseks ehk sõimeõiguslikuks, olen mina ikka veel kodune, kuna selleks ajaks peaks olema järgmine väikene kratt sündinud.
Kaheldamatult on kahe nii väikesega koos kodus olla päris keeruline, kuid saab hakkama.
Küll aga teevad mulle muret igakuised koolinädalad. Jätta Vanamees koju 1,5-sega ja vastsündinuga, kui ise olen pikad päevad ära? Temal samal ajal külmikusse valmispumbatud piimapudelite ja mähkuralliga töökõned ja muu kah vaja korda ajada? Hea seegi, et ta saab kodust asju toimetada ja ma saan koolis edasi käia, kahega on siiski raske. Kui pisem sell eelduste kohaselt enamuse ajast magab ja ärkvel olles vähemasti paigal püsib, siis meie eriline purgiski mittepüsiv Väikemees võtab oma järelejooksmis-/valvamisvajadusega ikka võhmale küll. Ja miks karistada endale kalleid selle eest, et mina saan õppida?
Samas koolile ei taha ka kohe kuidagi järeleandmisi teha. Eriti veel nüüd, kus mulle määratigi stipendium ja tahaks ju selle kestmist - see nagu auasi või nii :) Tunnustus tubli olemise eest.
Samuti arvan, et Väikemees vajabki seltskonda ja mängukaaslasi. Ta on tõesti tohutult sotsiaalne ja hakkaja tegelane, kellele teiste omasugustega rahmeldamine ja uute elamuste hankimine võib vägagi meeltmööda olla.
Ja ega ma teda seal pidevalt hoiaks - ainult 1 nädal kuus, kui ise koolis olen. Kui igatseb rohkem, saab ka rohkem, ma arvan. Aga muidu jah idee poolest vaid minu koolinädalatel. Ja kui ikka ei taha minna või tõbiseks jäänud/jäämise oht, siis saab ka kodus olla, kuna issi ja väikevend ju kodus.
Ahh, ma ei teagi. Kõik endale ilusasti selgeks mõeldud, kaine loogika kinnitab takka... kuid... ikkagi on tema päikselisse naeratusse vaadates pisar silma tikkumas mõttest, et viin ta perest eemale, võõraste keskele... Kas ma ikka suudan seda? Aga samas - äkki talle just väga meeldiks?
Lisaks tundub selline leebe lasteaiaga harjutama hakkamine oluliselt mõistlikum, kui olude sunnil sumaki vette...
Ahh kurja, keeruline on see kanaemadus.
2 kommentaari:
soovitan esialgu leida mõni hoidja, kes vaid sinu last või oma lapsega kood sinu mutukat vaatab. Sõimes on 10+ last ja siis on suhteliselt tõenäoline, et su Väikemees hangib mõne haiguse külge ja toob koju teistelegi. Nägin seda oma sõbranna pealt, kellel ka vanusevahe lastel 2 a. Eks haiguste eest pole kunagi 100% kaitset, aga väiksemas seltskonnas väiksem risk :)
Postita kommentaar