Olen teataval määral hirmus õrnahingeline.
Ei tapa ma putukaid (v.a. need, kes mulle haiget teevad ehk siis sääsed-puugid-parmud nt), ei piina loomi ega alanda inimesi.
Paljusid asju eelistan seetõttu mitte teada, kuna vastasel juhul ei sööks ma midagi ega suudaks tõenäoliselt ka elada. Võiks ju püüda parem maailma muuta, kuid tean kuidas see minu jaoks lõppeks ja seetõttu püüan muuta pigem sellega, et teadlikult kellelegi ise liiga ei tee.
Tänaseks olen ikka ajas natuke karastunud ka ja käin vahel isegi kalal. Hasart tuleb sisse ja lähtun levinud arusaamast, et kala ei tunne valu. Sellisel kujul, nagu meie seda mõistame.
Vaevalt ma selles kindel olla saan, kuid eelistan seda niipidi uskuda.
Ok, kalal olles peab keegi teine võtma selle kala konksu otsast küll ära ja kui on elussöödaga tegemist, siis ka sööda konksu otsa kinnitama peab keegi teine, kuid muuga saan juba hakkama.
Küll aga sain peaaegu infarkti, kui ükskord spinningut loopides konnakulles konksu otsa jäi (konks tuli läbi vee tõmmates seljast läbi). Hea, et ma sealsamas nutma ei hakanud.
Küll aga olen ma kala pärast nutma hakanud Saaremaal Pidula kalakasvatuses. Forellipüük, et siis lasta kala kohapeal valmistada ja sealsamas süüa.
Püüab isa kala. Tuleb kohalik töötaja kaikaga ja lööb kala uimaseks, kuna seda siplevat olendit on ju raske transportida.
Selle peale hakkasin mina suurest kaastundest nutma ja lahkusin tükiks ajaks kalakasvatuse alalt. Tagasi tulin siis, kui olin maha rahunenud.
Pole vist vaja mainida, et seda kala ei võtnud ma suu sissegi.
Ehk poleks hea mainida ka seda, et olin siis miski 19 või 20 aastat vana... :)
Ei tapa ma putukaid (v.a. need, kes mulle haiget teevad ehk siis sääsed-puugid-parmud nt), ei piina loomi ega alanda inimesi.
Paljusid asju eelistan seetõttu mitte teada, kuna vastasel juhul ei sööks ma midagi ega suudaks tõenäoliselt ka elada. Võiks ju püüda parem maailma muuta, kuid tean kuidas see minu jaoks lõppeks ja seetõttu püüan muuta pigem sellega, et teadlikult kellelegi ise liiga ei tee.
Tänaseks olen ikka ajas natuke karastunud ka ja käin vahel isegi kalal. Hasart tuleb sisse ja lähtun levinud arusaamast, et kala ei tunne valu. Sellisel kujul, nagu meie seda mõistame.
Vaevalt ma selles kindel olla saan, kuid eelistan seda niipidi uskuda.
Ok, kalal olles peab keegi teine võtma selle kala konksu otsast küll ära ja kui on elussöödaga tegemist, siis ka sööda konksu otsa kinnitama peab keegi teine, kuid muuga saan juba hakkama.
Küll aga sain peaaegu infarkti, kui ükskord spinningut loopides konnakulles konksu otsa jäi (konks tuli läbi vee tõmmates seljast läbi). Hea, et ma sealsamas nutma ei hakanud.
Küll aga olen ma kala pärast nutma hakanud Saaremaal Pidula kalakasvatuses. Forellipüük, et siis lasta kala kohapeal valmistada ja sealsamas süüa.
Püüab isa kala. Tuleb kohalik töötaja kaikaga ja lööb kala uimaseks, kuna seda siplevat olendit on ju raske transportida.
Selle peale hakkasin mina suurest kaastundest nutma ja lahkusin tükiks ajaks kalakasvatuse alalt. Tagasi tulin siis, kui olin maha rahunenud.
Pole vist vaja mainida, et seda kala ei võtnud ma suu sissegi.
Ehk poleks hea mainida ka seda, et olin siis miski 19 või 20 aastat vana... :)
3 kommentaari:
Kusjuures mina olen pahandanud ja kurvastanud just südamepõhjast nende peale, kes EI viruta kalale kaikaga "kuklasse". Sest mis ta sipleb ja piinleb kuival maal, muigutades päranisilmi suud vaid... Ma mõtlen küll, et kui ei taha/saa tagasi elama visata ja ta nagunii koju kaasa tulemas on siis parem ühe osava hoobiga piinad lõpetada...
Aga ma olen vist südametu natuke ka, sest ma ka algul ei julgenud särjepoissi ega ahvenat konksu otsast ära võtta ega ussikest konksu otsa panna, aga ühel hetkel ma ei jaksanud oodata enam kuni keegi mulle appi tuli, HASART oli ju sees, siis sain sellega korra ise hakkama ja edaspidi enam abi ei vajanudki;))
Täna eelistan minagi kala siplemisest ja ahmimisest säästa, kusjuures :) Seesama hasart ja adrenaliin mängivad rolli.
Ja kui nüüd aus olla, siis tollal, kui ma veel kalal käisin (nüüd Väikemehe kõrvalt on paus sees), ei olnud üldse mitte kaugel see hetk, mil ma oleks ise need ussid-kalad konksutatud saanud :) Ikka täpselt seesama hasart :)
Kiskja minus tõstis pead :D
Heh, kalamehed. Ma olen ka ussitanud-konksutanud-spinningutanud-kalastanud.
Nädal tagasi jōudsin otsusele, et see suvi peaks korra ikka meestega uuesti paadiga merel ära käima. Vanade aegade mälestuseks.
Postita kommentaar