reede, märts 21, 2014

80/365 - Meeled

Huvitav tähelepanek põhikooli ajast, mis iseenesest tundub tegelikult täiesti loogiline.
Nimelt ajal, mil mu silmanägemine hakkas kiire jooniga allamäge liikuma, paranes lausa drastilise kiirusega kuulmine.
Olen end terve elu heaks kuuljaks pidanud ning ei kõrvadega ega kuulmisega pole probleeme olnud, kuid silmanägemise halvenedes hakkasin märkama, et ma tõepoolest vist kuulengi kohe eriti hästi...

Mäletan eriti eredalt korda, kui istusime pinginaabriga, kes kandis samuti prille ja meie klassist seni ainsana, avatud aknaga klassis ja hakkasime arutlema, et huvitav, mis muusika see kostab ja kust see tuleb. Kool asus Kuressaare kesklinnas ja muusika kostus linnuse hoovist, nagu hiljem selgeks saime.
Teised klassis imestasid et misasja te ajate ja mis muusika, mingit muusikat pole.

See oli esimene kord, kui ma aru sain, kuidas meeled üksteist kompenseerivad.
Ja sellest ajast püüan ma arusaajam olla, kui keegi ilmselgelt karjuvat telekat vahib, kuigi mina vajaks juba kõrvatroppe :) Ja väidetavalt teisel kuulmisega kõik korras, eksole. Kuulmine ongi lihtsalt niivõrd erinev ja see, mis minule normaalne heli, on nii mõnelegi teisele sosin või suude maigutamine.
Teiste meeltega pole ma enda puhul miskit sarnast täheldanud.

Kommentaare ei ole: