Pühapäev, november 11, 2012

"Kas su fitball on sarvedega või ilma?" "Sarvedega... aga sa lihtsalt ei näe neid :)"

See vestluskatke ei lase mul vist küll enam kunagi neid palle sama pilguga vaadata :DDD Eriti kontori interjööris :DDD

Pilt on pätsatud Jääraplika blogist, koogi autoriks Ingelbrigitte :)

Hiljuti sai taaskorda näha fantastilist ja kõhtu-naerust-valutama-panevat seltskonda, kellega tutvutud juba aastaid tagasi tänu sellelesamale blogimaailmale siin. See on ikka uskumatu tegelikult, kui enesele sobivaid inimesi ja veel sellises koguses see keskkond on külge haakinud...

Samuti on saanud traditsiooniks iga mingi aja tagant hulgakesi kohtuda. Väiksemates kogustes (enamasti  tête-à-tête) sagedamini, ühiselt nii kord aastas või nii. Peale minu pealinnast ärakolimist on minu jaoks isiklik intiimne vestlus kulisside taga küll kadunud/kadumas, kuid eks see ole üks neid asju, mis minu valikutega paratamatult kaasneb ja mis siin ikka nutta. Seda enam on hirrrrrmus vahva neid kasvõi kord aastaski näha :)

Igatahes algas too reede õhtu sellega, et maandusin enesele üllatuseks täiesti sompus Tallinnas ja kuna vihm mu plaanidesse polnud kuulunud, olin päris ebameeldivalt säärase tervituse peale üllatunud. Seda enam eeldasin, et Jääraplika sooja koju jõudes saab kogu pahameel pühitud, kuid sinnamaani tuli herilase kombel hakkama saada. Lennujaamast Viru Keskusesse polnud miskit saada, kuid Virus oli vaja natuke ringi kobistada (toidu- ja lillepood kuulusid plaanidesse) ja siis hakkasid inimesed mind ärritama. See on asi, mida ma pole kunagi talunud ja ei talu siiamaani: ma liigun omal trajektooril, enamasti kiirustades, kuna ei talu kaubanduskeskustes uimerdamist ning valin sihtkohad ja käiguteed juba eemalt hinnates. Siis aga astuvad muidu igati normaalselt ja sirgelt liikunud inimesed täiesti lambist mulle viimasel sekundil ette, nii et pean oma pikka sammu kokkupõrke vältimiseks äkkpidurdama. Sageli kõrgetel kontsadel. Või siis jääb keegi otse minu ees järsku seisma. Lihtsalt. Oi kus sellised asjad ajavad mind marru, kui ma pean liikudes olema valvel nagu kiirslaalomi laskuja olümpiamedalit püüdes. Sik-sak ja siuh-säuh!

Igatahes suutsin kortsus kulmuga vajalikud poed läbi kapata ja valisin maa alt vihmavarjust mineva bussi. "Imetlesin" vastu aknaid aina tihenevat vihma ja õiges peatuses maha hüpates sööstsin nagu vettinud kass valgusfooride poole. Minu äge roosa kohver mul järel veeremas, kirusin Keskerakondlikku linnavalitsust, et busside muutmine venelaste ja püksid täis lasknud tegelaste tasuta soojakuteks saavad rahastust, kuid teed ja ülekäigud on täiesti ebanormaalsed. No kuidas ma pean loetud sekundite jooksul üle tee saama, kui ülekäigurada on pikkade veevaalude all nii, et üle hüpata ei jõua (ärgem unustagem kohvrit) ja vesi ulatub saapa kontsast kõrgemale? Ringiga minnes peaks teise linnaossa välja jalutama tõenäoliselt. Ja iga outfitiga ju kummikut jalga ei lükka, kuigi ka need on tänapäeval ülimalt šefid. Tänaval veel, kuid reisides on need ikka ebapraktiliselt higistamaajavad, eksole.

Igatahes, lõpuks, peale pikki sajatusi ja karva turriajamist jõudsin Jääraplika sooja koju. Oi kus oli hea meel kõiki näha:) Vanad naerutajad olid kõik kohal ja lisaks oli meiega lõpuks liitunud ka Helina, kellega mitmed meist on veebiavarustes palju ja isiklikult suhelnud, kuid kohtumiseks sai ta valmis alles nüüd:) Ehk siis ei olegi kummitus, täitsa reaalne inimene! Ja lisaks hiiglaslike silmadega, mistõttu nüüd on meil kaks hiidsilmalist kaunitari kambas, Merle ja Helina mõlemad:) Siiamaani oli ainult Merle silmadesse imelik tunne vaadata, justnagu Jaapani multikaga oleks tegu...

Igatahes, igatahes... Oli küll mõnus tunne jah. Naermist oli õhtu jooksul korduvalt pisarateni, nagu alati. Lõpuks ometi said sotid selgeks räägitud ka kaupade kassalindile ladumise osas ja füsioteraapia oli kuum teema.
Minul oli ka tahtmine teisi millestki teavitada ja selleks plaanisin juba ka ise kokkusaamist nõutama hakata, kuid õnneks tuli Jääraplika ettepanek enne ja mured murtud:) Lihtsalt plaanis veidi suurem elumuudatus ja tahtsin neid enne isiklikult teavitada, kui üllatusega näituseks siit blogist loevad või muid kanaleid pidi info nendeni jõuab. Muudatus kavas küll tõenäoliselt millalgi uuel aastal, kuid pühade aeg kiire tulemas ja lihtsalt tundus aus neid eelnevalt teavitada. Ikkagi juba aastaid kulisside tagusest rohkem teadvad inimesed kui niisama mööda astuvad blogilugejad.

Ühe võib-olla mõnusa ämbriga sain ka maha, kui hiljem mõtlema hakkasin:D Aga olen päris kindel, et ei sest hullu.
Nimelt esitas meie (pealtnäha malbeke) nuku Liis küsimuse, et kas mu Vanameest ei haava, kui ma teda Vanameheks nimetan. Et ta pole ju üldse nii vana. Ma siis oma lapsesuulisuses prahvatasin kohe, et aga ta on ju vana, minu kõrval lausa puruvana:D (mõned aastad mu'st vanem...) Ja et ei, ta ei solvu selle peale vaid võtab seda täiesti rahulikult:)
Hiljem hakkasin alles mõtlema sellele, et aga tegelikult ma ju päris täpselt ei tea enamiku puhul meist tegelikku vanust. Sünnipäeva umbkaudselt (mõnel ka täpselt) tean, kuid aastanumber pole kunagi huvi pakkunud. Mõni on aastake noorem, paar tükki vist mõni aasta nooremad ja mõned siis mõni aasta vanemad. Aga kes kui vana täpselt, selle kohta puuduvad nii ülevaade kui huvi. Nagunii näevad kõik välja üle mõistuse head (veel üks imelik kokkusattumus, et kuidas ometi on sellesse klubisse vaid tõepoolest ilusad naised sattunud???) ja kui peaks neile võõrana hinnangu andma, siis pakuks kõik sinna 30-seks. Ok, nuku ja hiidsilmaline kummitus on veel palju nooremad (vist???) aga teised pakuks 30-steks. Seega ma siiralt loodan, et kui keegi tegelikult on mu Vanamehega samas eas, siis polnud sest kommentaarist keskit ja ollakse rahul sellega, et pildi järgi gümnaasium, passi järgi muuseum:D

Öösel kolme ajal sai siiski magama ja hommikul olime Jääraplikaga kahekesi. Mõnusalt hubane hommik oli ja täitsa hea tunne oli temaga taas veidi põhjalikumalt rääkida, justnagu vanadel headel aegadel:) Kuigi, nagu ikka kaugelt tulijal, oli aeg limiteeritud.

Peale mõnetunnist tšättimist hommikusöögi (mis sisaldas veel ka eelmise õhtu šokolaadikooki) kõrvale oli taas aeg oma roosat kohvrit läbi sajuse ning sopase linna lohistada. Aga kohver on aus, ühtki plekki külge ei võtnud:)))
Seekord sihiks venna pere. Vaatasin üle nende uue elamise (nad nüüd tagasi kodumaal), ajasin kooki näost sisse ja siis viis vend mind oma uue poose äsjasoetatud autoga isa väikebussi juurde. Nimelt polnud mõtet seda enam Tallinnas hoida ja nii tuli see mõneks ajaks meie kätte. Meil praegu tavaari jagub, mida vedada vaja.

Nii ma siis kulgesin bussiga mööda Tallinna linna. Alguses natuke veider oli sellega laupäevases tihedas liikluses ridu vahetada, kuid kõrgel istumine andis kindlustunde ja jõupositsiooni ja nii ma sellega siis vajalikud käigud tegin. Eks ma kaubanduskeskuste parklates võisin päris naljakas välja näha, kui kõrgetel kontsadel, kleidikeses ja pika laiali hõlmadega nahkmantliga kuskilt kõrgustest alla turnisin:D

Igatahes oli ees veel viimane käik - sedakorda E juurde. Ja arvake kolm korda, mida ma seal sõin:D Jap, taaskord kooki:D Oli üks äärmiselt koogirohke päev, kuid need kõik olid ju nii maitsvad:)

Aga lõpuks oli tarvis ka koju sõita ja seda ma siis läbi vihma ja pimeduse ka tegin. Kurvides oli harjumatu masinaga tegelikult veider, olen ju harjunud madala Musta Noolega ja see püsib kurvides nagu tatt tee küljes kinni, kuid bussiga ja kõrgel oli kogu aeg tunne, et läheb ümber:D Tegelikult seda ohtu muidugi ei olnud, kuid kaasa ei aidanud ka vihm ja pimedus ning samuti eelmisel õhtul räägitud kummituste kogemused/kogemuse kahtlused... Eriti võmendusid need kummitused siis, kui läbi piimjate uduvaalude tuli sõita, ümberringi vaid mets ja ei ühtki teist autot... Aga ega meil teistelgi kummitusjuttude järgselt lihtne polnud, nii mõnigi lubas koju jõudes kõik tuled põlema panna ja telekad-raadiod üürgama takkapihta:)

Aga jah, igatahes oli üks vahva nädalalõpp ning jube hea meel taaskord teatud tegelasi näha. Loodan endiselt, et see kohtumiste traditsioon meil püsib veel palju-palju aastaid, hoolimata sllest, mis suundi kellegi elud võtavad. Hea planeerimise korral ehk ikka õnnestub:)

Neljapäev, november 01, 2012

Agraarbeib?

Arusaadav, et naiseks sündinuna (ja enam kui 30-seks elanuna:D) tekib vahel mõte külastada erinevaid iluteenuseid pakkuvaid salonge. Peamiselt selleks, et ise saaks peeglisse vaadates väikese egobuusti osaliseks. Kui jupp aega pole kuskil käinud, tekib tunne, et olen ikka üks tõeline tohletand Kunksmoor:)

Et siis jah, juuksur iga mingi aja tagant on ju elementaarne. Samuti piinapink ehk karvu koos juurtega välja kiskuva tegelase hubase salongi külastamine.
9 kuud tagasi avastasin ema eeskujul enese jaoks lisaks veel ka püsilakiga lakkimise maniküüris, nii et nüüd ka sellest sõltuvuses. No on ikka super küll, kui pole mingit murepojukestki teemal, et lakk võiks maha tulla (oleneb vist enda küüntest ja maniküürijast, kuna osadel ei püsi nii hästi kui teistel) ja eriti super on see, kui enne kuhugi suundumist pole vaja arvestada küünelaki lollikindlaks muutumise ajaga ja vähemalt minu puhul ringi sahmides pigem selle aja puudumisega:) Ainus miinus on see, et värvi ei saa üle päeva vahetada (või noh, läheks kulukaks) vastavalt tujule ja riietusele, kuid seda kompenseerib alati laitmatu maniküür :) Olen väga rõõmus, et mu ema on muutunud beibemaks ning mindki sinna teele julgustanud :)

Aga hiljuti läks see beibendus isegi minu jaoks pire naljakaks, kui avastasin end terve päeva salongide vahet saalimas. Nimelt suutsin ühele lõunale panna juuksuri ning sama tööpäeva lõppu piinapingi ja küüned üksteise järgi. Et siin päris lolliks läind enese tuunimisega:) Kas seda kõike on ikka nii regulaarselt vaja, kui eelistan pikki pimedaid õhtuid võimaluse korral veeta kodusel diivanil rullitõmbununa teetassi taga raamatut lugedes?
Tea kas varsti leian vajaduse ka varuosi välja vahetama hakata? Hammaste katmisele mõtlen juba nagunii juba mõnda aega...

Aga seda enam ei saa ma aru sellest, miks ma ei viitsi regulaarselt igasugu vahvaid koduseid maskitamisi ja hoolitsusi läbi viia. Tavaari ju küllaga, võiks regulaarselt toimetada ja pidevalt väikestviisi värskendatud olla. Aga ei, regulaarsuse jaoks on mul vaja lasta kellelgi teisel enda eest töö ära teha... Njah...