Pühapäev, veebruar 28, 2016

Elu õied ja uus koduloom

Lapsed on tõepoolest elu õied. Nendega igav ei hakka.
Iga päev nendega on erinev ja eriline. Iga päev jääb omamoodi meelde ja omamoodi kaob hetkega, kui koidab järgmine. Sest... uus päev ja uued teod :)

Väike ülevaade näiteks tänasest.
Kõige muu vahele asjade teineteise käest ärakiskumist, kaklemist, koos mängimist, koos lollitamist, kisa ja kära ja nunnutamist ja kisa ja kära ja... Kes mida täna sööb ja kes mida just täna ei võta suu sissegi ja oi seda kisa siis kui ei tehta erimenüüd ja peab leppima valmistatuga...
Aga mõned killukesed siis eraldi välja:

Valmistume õue minema. Vanamees juba askeldab väljas ja topin kratte korraga ja eraldi riidesse. Õnneks nõustuvad koostööd tegema, kuna soov õue minna on suur. See aga ei välista vahepealseid itsitades põgenemiskatseid. Kord ühe, siis teise poolt.
Mina olen nende riietamisest juba higine.
Saan Vanema Poisi täismundrisse ja saadan üle ukse õue. Nooremaga tahan ise koos minna ja panen ta osaliselt riidesse, misjärel ütlen: "Ootan natuke, ma lähen panen ennast ka riidesse, siis läheme õue. Sina oota esikus."
Kuidagi vaikne on... Panen kiiresti riided selga ja tulen trepist alla. Ei olegi salaja sigatsevat väikemeest näha. Jõuan esikusse ja seal ta siis istub - ilusasti tumba peal ootavas asendis ning on oma saapad enda ette valmis toonud... Mu pooleteistaastane ootab mind, et aitaksin talle saapad jalga ja saaks juba õue...
Ilus hetk oli :)

Lasime saemeestel hoovi ümbert hulga puid maha võtta, kuna talvel on igati ok, kuid suvel on hoovil täiesti pimedad alad, mis lehtes puude varju all ägavad. Niisked ja pimedad. Kaste rohult ei kao õhtukski. Ja mu vanad viljapuud on just selles alas. Pole ime, et nad ei kanna, kui nad valgust saavad vaid õitsemise ajal (õitsevad hoolega), edasise aja aga pimeduses veedavad. Ühtlasi siis ka saunatagune vabaks ja mujaltki valgus hoovile.
Täna koristame oksi. Küttepuid on Vanamehe hinnangul meil nüüd 7a jagu, kuid see tähendab ka seda, et terve hoov ja selle äärealad on täis selliseid 2m kõrgeid ja 3x3m põhjaga oksahunnikuid. Osa neist tuleb nüüd ära põletada.
Vanamees haldab lõket, mina vean hunnikutest oksi ette. Noorem Poiss toob tillukesi oksakesi ja asetab hunnikusse. Kiidame heldinult.
Vanem Poiss avaldab soovi oksi kraavi visata. Selgitan, et kraavi ei tohi oksi visata, kuna seal voolab vesi ja oksad takistavad kuhjudes vee voolamist.
Ok, ei viska. Korra selga keerates ja tööle keskendudes selgub aga, et puuhalgude kohta ei rääkinud me ju midagi. Seega toob kratt riidast kuivi küttepuid ja loobib neid vette...

Olukord lahendatud, selgitustöö üle korratud ja taas aeg pilk oksahunnikutele suunata. Hetke pärast märkan silmanurgast ukerdamist. Noorem Poiss on end kuidagi kraavi kakerdanud (need meil u. 70cm sügavad ja ilusad laiad, kuid siiski järskude kallastega) ja sumpab seal ca 10-15cm-ses vees. Ma pakun, et ta põlv on nii max 20cm kõrgusel... Loomulikult ta komistab ja potsatab ka istuli vette, enne kui karglev Vanamees teda välja tõstma jõuab.
Ega's midagi, kiire käik tuppa, uued saapad jalga ja tagasi õue. Olgu tänatud tänapäevased rõivad! Rõivas, mis tundub lihtsalt kangas, on suhteliselt vett tagasihoidev. Meeldiv üllatus, laps jääb kuivaks.

Vanem Poiss käib muudkui lund söömas. Vanamees paanikas, kuna täna pole lumi enam kohevates valgetes hangedes vaid suhteliselt mullaga segatud nii mõneski kohas. Aga laiguke siin ja laiguke seal ja nii ta seda kraapimas ja suhu toppimas käib.
Vanamees pillub pikali ja peab loenguid, mina musteremana imestan vaid, et ta viitsib endast väljuda. Sitasurma polevat keegi surnud ja ma kipun lähtuma sellest, et poisid ja kasvavad maal ja vati sees kasvatada ma neid ei taha jmt. Eks ma siis räägin teist juttu, kui ussid kõhus või muud rõõmud.

Peale sauna räägivad Vanamees ja Vanem Poiss koolist. Kolmene teatab, et tema küll ülikooli ei lähe. Vanamees vastab, et see on üks neist kohtadest, kus võib tarku naisi kohata ja naine võiks ikka tark olla. Vanem Poiss mõtleb hetke ja teatab, et ta ikka läheb ülikooli. Ja võtab naise. Aga ta võtab ühe teise naise veel.
Vanamees uurima, et millise teise naise ta siis veel võtab? Laps heidab peaga üle õla minu suunas ja teatab: "Selle seal"
Selle seal????? :D :D :D

Et siis jah. Siin vaid killukesed ühest päevast. Aga neid päevi on iga jumala päev, mil intensiivsus ja suhtlemine ja sigadustele pealepassimine ja maadejagamine on pidevalt aktuaalsed. Nonstop. Tõsiselt, nonstop.

Aga muidu on nii, et... Kes plaanivad väikese vahega lapsi. Selliseid alla-kaheaastase vahega. Et... Kuidas seda nüüd öeldagi... Mõelge enne, kas te olete selleks valmis :D
Ma julgen öelda, et on lihtsamaks läinud, kohe palju lihtsamaks, kuna suurem on juba täitsa asjalik, kuid... Oehh.... Usun küll, et neil on hea koos kasvada, kuid esimesed poolteist aastat ma just mett ei laku. Kuigi jah, aina lihtsamaks tundub minevat ja eriti nüüd, kus nad isegi magada mõistavad enam-vähem... Kuigi selliseid öid, kus poleks vaja nende tuppa minna, on olnud ainult üksikuid. Aga siiski, tänaseks on asi lihtsam. Aga päris hullu kurnatuse hinnaga :D

Ahjaa, koduloomast ka siis. Meil nimelt on uus koduloom, kelle täna avastasime :) Lisaks igapäevastele kitsedele, oma rebasele, oma põdrale (teda küll hoovis pole kohanud, tema toimetab hoovi kõrval heinamaa ja metsa servas), oma metsnugisele ja oma kahele kassile on meil ka oma kährik :D Täna tuterdas rahumeeli pimeduse saabudes maja ees hoovil, nii 10m verandast. Käisime temaga jutustamas, uuris meid oma nööpsilmadega, kuid muidu me teda ei huvitanud. Ilmselgelt tuttav paik talle, meie pole lihtsalt varem kohanud. Lõpuks viis Vanamees talle natuke söögipoolist, haaras selle hambu ja tänuröhatuse saatel tatsus eemale einestama.
Sellised lood siis.

Teisipäev, veebruar 23, 2016

"S" ja muud jutud


Vanemal Poisil on oma ammuses mölapidamatuses ja keerukatest lausetest hoolimata üks kõneline puudujääk, millega ma täna veel miskit ette võtta ei mõtle, kuid siia üles tähendan ikkagi. Ja siis jälgin, kas vajab tulevikus tegelemist või mitte.

Nimelt on tal tähed selged nii sõnas kui suuresti ka pildis, kuid "s" on probleem. Isegi klassikaline "r" pole talle kunagi muret valmistanud ega kusagilt kunagi puudunud. Küll aga "s".
Tähte üksikuna hääldab ta "tss", mitte "ss". Ok, see selleks. Aga häälikuühendist "p" tähega muundub "s" hoopis "f"-iks. Laps on lapf, hops on hopf ja siis ta küpfetab muffineid. Ja no ei parane, kuigi suuname. Vaatab mis 4-sena teeb?

Nooremal Poisil tekkis mõni aeg tagasi uute sõnade õppimises paus ja isegi tagasiminek, kus omandatud sõnad asendusid arusaamatu lalinaga. Mõtlesime natuke ja taipasime, et me ju ise ei räägi temaga rahulikult üksikuid sõnu välja hääldades. Jutuvada Vanema Poisi pidevast lobast tingituna tekitas olukorra, kus noorem pidi ise hakkama saama. Sai ka, kõigele reageerib mida palud või korraldad, seega aru saab pikkadest lausetest ilusasti. Aga vastuseks ajab omakeelset mõminat.

Võtsime siis end kokku ja otsustasime ka Nooremat Poissi aidata. Hakkasime taas esemetele osutama ja hääldama ja õnneks hakkas olukord kiiresti taastuma :) Ise olime lollid, noh!
Aga nüüd on eriliselt lahe see, kuidas ta on veendunud, et kella sünonüüm on "palju". Varem oli kella asemel tik-tak, nüüd on kellll. Aga kuna magama minnes alati neile kella näitasin ja ütlesin, et "Oioi kui palju kell juba on", siis laps pani need omavahel kokku ja iga õhtu (vahel ka muul ajal) osutab silmi suureks ajades kella poole ja korrutab intensiivselt: "pallllju..... kelllll..... pallllju..... kelllll.... palllllju.... palllllju...".
Et siis jah. Kell on alati palju :)

Esmaspäev, veebruar 22, 2016

Emotsioonid

Oli emotsionaalne nädal.
Nii mõnedki enese sees läbielamised, lisaks töö- ja pereelu ühildadapüüdmine. Siis vahepeal köhima-tatistama hakanud lapsed, tänu millele tekkis paus muidu nii tublisti alanud lasteaiaperioodis. Tohutu tänutunne, et Vanamees saab oma kontoris omi asju tegemas käia ka õhtuti, nii et mina ei pea kohe tööellu naastes lastega koju haiguslehele jääma. Süümekad hommikupimeduses tööle hiilides ja tatiseid lapsi magada nohisema jättes. Vaadata koju jõudes ja energiast pakatades diivaninurka kössi vajunud Vanameest, kes on laste trallitamisest ja kraaklemisest hullumas. Lapsed on tatised ja virilamad kui muidu ning tunduks justkui minu asi nendega kodus olla ja pai teha, mitte ringi rabeleda, taasõppida ja tööd korraldada.

Laste minu külge klammerdumine, kui õhtul koju jõuan. Need mõned koosolemise tunnid enne tuduaega. Laste üllatunud, kohe siiralt üllatunud pilgud, kui nädalavahetuse hommikul ärgates mind kodust leiavad. Emme on kodus... Sülle, ainult sülle ja käekesed tugevasti-tugevasti ümber kaela...

Lähedase lahkumine, lähedaste lein ja valu. Enese suutmatus emotsioone valla lasta, neid enda sees närides ja eriti just autoroolis maanteid mõõtes läbi elades.

Suur kaasaelamine ja rõõm imetabaselt tubli enesekindla noore neiu üle, kes koolikatseid tehes juba ise ette teadis, kuhu sisse saab ja kelle suurimaks proovikiviks sai otsus lõpuks kool välja valida.

Ahh, neid emotsioone on viimastel nädalatel olnud palju-palju ning need on käinud üles-alla, üles-alla. Sees. Sest... ega ma neid eriti hoolega välja näitama kipu. Ainult natuke servast...

Ja kui siis ühel õhtul voodisse minnes Noorem Poiss täiesti arusaamatult käitub ja vaikselt une ootamise asemel lihtsalt ahastavalt nutab ja nutab, ainult minu sülle klammerdunult rahunedes, siis ma murdun. Pisarad purskuvad silmist ja palun väikemeest, et ta enam ei nutaks vaid ilusasti tuttu jääks.
Selle peale kostab väikesest kõrvalvoodist 3-aastase lohutus: "Emme, ära kurvasta. Sa ei pea nutma, kõik on hästi! Sa oled meile väga kallis, ära nuta, emme. Kõik on hästi. Tule, ma teen sulle musi ja pai ja kalli. Ei ole vaja nutta, emme, kõik on hästi!"

Oehh.... Millal ta ometi nii suureks kasvas? Alles ma vaatasin teda oma kõhul lebamas ja imestasin, et "Kes sina selline oled ja kust sa siia said?". Ja nüüd lohutab tema mind, kui mina oma emotsioonidega toime ei tule...

Teisipäev, veebruar 16, 2016

Lähevad.....

... ja kardan, et järjest.

Vanas eas suremine on igati loomulik. Ja ootuspärane. Kuigi see on midagi, mida kunagi ei oota. Aga arvestad sellega. Samas nagu ei arvesta ka. Aga see ei raputa hingepõhjani, kuna sügaval sisimas oled sellega arvestanud. Samas ei saa sellega kunagi päris arvestada ja mõtled, et äkki on ikka veel natuke aega antud...
Kuni ühel päeval enam ei ole.

Ja siis mõtled, et kas ikka olid piisavalt hea lähedane? Kas asjaoludest sõltuvalt olid ok või oleks võinud enamat? Alati võiks enamat. Aga kas olnust piisas?
Mõnega minejatest oled lähedasem, mõnega vähem. Ühelt poolt jõhker, teisalt jälle kergendav (just leinajana maha jäädes) on, kui lahkunu enne maise teekonna lõppemist on juba aastaid "eemal" olnud. Noh, näiteks oma lapsepõlves. Mingi osa jääb siis eriti palju haiget tegema, mingi osa südamest tunneb kergendust.
Nii oli möödunud aasta veebruarikuus. Ütlemata kallis ja lähedane inimene, kes küll viimased aastad oma kõrgest vanusest elas vaimus noore tütarlapsena kodustel rannakarjamaadel lipates, kehana aga voodisse aheldatud oli. Siiamaani närib tohutult mu hinge, et ma ei läinud teda ära saatma. Olin ise kõhuviiruses ning nii mu vastne kahene kui vastne pooleaastane olid haiged ja pasandasid maailma täis. Aga endiselt hing valutab selle pärast, kuna olin ärasaatmisest osavõtmiseks Saarde kohalegi sõitnud koos oma kõhutõbiste krattidega. Vanamees ka aidata ei saanud, tema pildistas Norras virmalisi.

Homme aga jätan oma kratid Vanamehega koju ning sõidan üksi hommikuse praamiga Saarde. Ära saatma järgmist lähedast, kel õnnestus elada pikk-pikk elu. Kellega ma viimastel aastatel küll eriti aktiivselt ei ole suhelnud (seesama koht: kas olnust piisas või pean ma tõsiselt peeglisse vaatama?), kuid kelle juures see-eest lapsena sai veedetud ülimõnusaid suvesid kogu me nõbudekarja kestel. Ohh need suved! Ütlemata palju lahedaid mälestusi!
Kas ka tema seda teab? Kas ta nüüd teab? Tüüpiliste eestlastena me emotsioone ju ei jaganud.

Üks eriti kallis lähedane vana lahkus küll juba üle kümne aasta tagasi, kuid kaks kallimate seast (pean siin silmas ikka muldvanu tegelasi, üle-80-seid:D) on õnneks täna veel elavate kirjas. Samas... ratas oleks nagu veerema läinud. Viimaste aegade trend tundub olevat surm veebruaris. 2015. 2016. Kas järgmisi on oodata aasta ja kahe pärast? Ma pole kindel, et ma selleks valmis olen. Kas ehk peaks miskit ette võtma, et rohkem "valmis" olla?

Ahh, p**** sellega. Homme on musta kleidi päev.

Pühapäev, veebruar 14, 2016

Kolm

Puhub
Imelik on.
Eilsest hommikust ei ole meil enam kahte titekat majas. Ega see kuupäev küll midagi muuda, kuid ikkagi on see 3 kuidagi murranguline number. Kohe nagu suur poiss ja puha...

Mis ma siis öelda oskan? Standard-numbrid 3-aastaseks saades on täpselt 1m pikk ja 15kg kerge (mina selles eas olin ca 95cm ja ca 14kg). Kasvugraafikuid vaadates kaalu poolest keskel, pikkuse poolest ülemises kolmandikus. Paras kõrend ja hirmus heleda nahaga, kuid energiat jagub mitme eest. Seega tundub terve :) Ainus mõeldav liikumisviis on jooksmine, kõndimas näen teda pigem harva, ikka vaja tormata. Isegi enne õhtust magamaminekut teatab, et "Ma teen paar ringi ära!" ja jookseb ümber kamina mõned tiirud.

Lobiseb. Aina lobiseb. Kamandama on hakanud :D Mina-küsimus on hirmus oluline. Käib ja seletab mulle sageli: "Mina olen mina ja sina oled sina"... ahahhh.... hea et ütlesid, pojake :D
Samuti on hakanud servast tekkima see vastassoost vanema periood. Käib ja teavitab mind ikka, et "Mina olen sinu nutsuke ja T on issi nutsuke".
Suudab ka mind olemuslikult lohutada, näiteks: "Aga kui sa suuremaks saad, siis äkki kasvab sulle ka noku, emme. Ära muretse, emme". Nojahnoh... Ma ju meie peres ainus puudulik, kellel nokut pole :D

Numbrid on nüüd juba mõnda aega kuni 12-ni täiesti selged. Sealt edasi loeb numberhaaval kokku, nt 100 ei ole sada vaid on üks-null-null. Matemaatikat veel ei mõista, liita-lahutada ei oska :D Küll aga fännab kella hirmsasti. Muudkui käib ja selgitab kõigile mis kell on. Enamasti paneb küll mööda, kuid ei lase end sellest segada  - temal on ikka õigus. Aga kirg kella õppida on suur. Sai omale kella-raamatu ja nüüd ainult seda näpibki.

Tähtedest on kindlalt selged A, E, I, R, S, T, M, N ja vbla mõni veel, teistega vahel läheb ilusti, vahel läheb metsa. O on millegipärast kindlalt null, mitte oo. Et lugemaõppimiseni läheb veel aega :D

Muidu aga üks ütlemata kallis väike suur poiss, kelle energia raugeb küll vaid siis, kui magab. Kuigi isegi siis vahel lobiseb :)

Teisipäev, veebruar 02, 2016

Täna

Esimene päev lasteaias läks libedalt.
Mis muidugi ei tähenda, et varsti tagasilööke oodata ei ole. Kindlasti on. Arvan, et juba homme hommikul :)

Algul oli plaan, et läheme mängima ja enne lõunaund tuleme koju. Homme samamoodi ja siis neljapäevast proovime täispäeva, ilma minuta.
Läks aga nii, et kui oli ca 2,5 tundi seal asjatanud ja aeg-ajalt minu juures istumas käinud, oli plaan minna õue. Panin siis lapse riidesse ja saatsin välja. Kuna läksid jalutama koos venna sõimerühmaga, siis ütlesin Vanemale Poisile, et vaata nüüd ilusti venna järele ja tulin tulema. Peale tunniajast jalutuskäiku läks kumbki oma rühma ruumidesse, oli ilusasti söönud ja 5 minutiga unne kukkunud. Peale und jälle söök ja mäng ja mind tervitas rõõmsalt toimetav laps :)
Kordagi ei olnud kisa teinud ega jauranud ega mindki otsinud.

Seega kuna esimene päev sai kohe sumaki ära korraldatud (kuna tundus nii kujunevat, siis milleks tehislikult harjumisperioodi pikendada ja last segadusse ajada sellega, et mingi aeg on emme mängimas ja siis enam pole), läheb homme sama kava järgi. Esiti küll proovin teha nii, et saadan üle ukse rühma, kuid arvan, et see saab pudelikaelaks olema :) Näis.

Endal oli jube imelik tulla koju, kus ei olnud ühtegi last tähelepanu nõudmas. Tegin natuke tööd ja lihtlabaselt magasin osa aega. Ma nimelt pole ikka veel terveks saanud ja tänaseks 17. päev palavikuga. Küll väikesega,, kuid siiski segavaga. Diagnoosiks äge bronhiit ja juba kaks röntgenit selle aja sees - kopsupõletikuks pole õnneks arenenud. Aga jama see, et palavik ei taandu. Üks antibiootikumikuur kah seljataga, ei mõju. Nüüd vahetati ja proovime edasi. Millalgi ma ju pean terveks saama! Ma pean neljapäevast tööl olema. Aga see va kuramuse palavik. Ja meeletu nõrkus pidevalt. Toon köögist tassi teed ja selle pingutuse peale tahaks endale medalit anda.
Nõme!

Igatahes oli kodus naljakalt tühi olla. Enamasti on ju kaks kraaklevat tegelast korraga kohal. Vanem Poiss küll käib juba ammu lasteaias, kuid seda siiski väga harva. Muidugi neil päevil, kus vanem on lasteaias ja ma nooremaga üksi, on elu ka naljakalt lihtne :D Korraga jõuab nii palju teha ja aega on justkui kõige jaoks :D Ja iga kord sellistel päevadel olen ma mõelnud, et kuidas ma ometi aja- ning energiapuududes sain vaevelda, kui lapsi vaid üks oli? Selle kohta vist öeldaksegi, et inimene harjub kõigega. Ehk siis seesama lugu, kuidas mehel oli kodus laste ja naise ja koduloomadega jube kitsas ning tal soovitati kits lisaks võtta. Mõne aja pärast soovitati siis kits välja tõsta ja järsku tundus elamine kohe ootamatult avar :)
Et jah, täna, lastevabana, liikus kell küll nagu tigu edasi. Oleks vaid enesel olnud tervist ja energiat - oioi kus oleks palju tehtud saanud!

Aga nüüd siis näis kuidas see pägalike sõime ja koju tassimine ning sealjuures igapäevaselt tööl käimine välja nägema hakkab :) Mõneti kindlasti pingelisem aga mõneti jälle teistlaadi vabam.

Natuke on kurb ja natuke on põnev ka.

Esmaspäev, veebruar 01, 2016

Poolteist

Tänasest poolteist aastat vana.

Mul on südamest kahju, et mu pildiaparaat saba pani. Ma ei ole telefoniga pildistaja tüüp. Aga mis teha.

Strateegilised andmed taaskord võrdlusena:
13kg ja 84cm
Vanem Poiss pooleteismesena 13kg ja 88cm
mina pooleteismesena 11,3kg ja 80cm

Asjalik tegelane. Paneb ennast juba maksma ja näitab lõvi iseloomu :D Kange :D Samas tohutu musitaja-kallistaja. Kinnitub nagu koaala su kaela ümber, paneb pea õlale ja jääb niiviisi unelema. Või siis ajab suu prunti, tõmbab põsed auku ja ronib musisid jagama :)

Sõnu on vähe. Tere-aitähh-emme-(v)enna-anna-oppa-lill-tiktak-kiiss-tass ja kindlasti veel nii mõnedki, kuid need sellised igapäevasemad.

Võõrastele jätab esialgu tõsise ja vaoshoitud lapse mulje. Seda hetkeni, kui lubab endale avaneda :D Siis käib ja kõkutab ja jookseb ja põgeneb ja kratib-kratib-kratib.

Homsest lasteaialaps.

Kiibistatud

Nexplanon

Ma siin olen kartnud spiraali paigaldamist nagu tuld, eksole. Kunagine halb kogemus on ära nullinud kogu mu vapruse ja suhtumise "see on ju elementaarne, ei midagi hullu".

Kuna aga igapäevaselt kella vahtida ja tablette krõbistada oli jube piin, võtsin kogu oma julguse kokku ja suundusin arsti vastuvõtule. Noh, et räägin talle kui väga ma kardan ja et vähendagu mu hirm nüüd miinimumi.

Arst kuulas mu ära ja teatas, et 2015 tuli ka meie apteekidesse implantaat, mis eraldab hormooni samamoodi nagu tabletid või hormoonspiraal või plaastrid või...
Tõepoolest, olin sellest kunagi kuulnud, kuid kuna meil seda ei paigaldatud, siis sinna see mõte jäi.

Iga arst seda muide ei paigalda/eemalda. Õnneks see arst, kelle juurde sattusin, on väljaõppe saanud ja kirjutas mulle välja nii spiraali kui implantaadi ja teatas, et tulgu ma järgmine kord vastuvõtule sellega, mille kasuks otsustan.

Uurisin ja guugeldasin ja mõtisklesin veidi, kuid tikusuuruse implantaadi paigaldamine käsivarde tundus mulle lihtsam variant kui taaskord trenniga paigast nihkuda võiv spiraal (arsti sõnul kellel korra nihkub, on tõenäosus kordumiseks täiesti olemas).
Igatahes läksin vastuvõtule, karp lehmasüstlaga näpu vahel. No tõepoolest, see süstal oli hiiglaslik! Kujutage ise ette süstalt, mille seest surutakse naha alla tuletiku mõõdus ese.

Igatahes - verest ma välja ei löönud ja heitsin aga voodile pikali. Esiti lähenes mu käsivarrele süstal lidokaiiniga, mõne aja pärast siis ka see jube lehmakas. Natukene oli valuaistingut ka, kuid see on kökimöki.
Igatahes, plaaster ja side ööpäevaks peale ja oligi kõik. Kuu aja pärast kontrolli.

Hullem hakkas siis, kui süsti mõju kaduma hakkas. Tekkis selline vastik ebamugavus ja pidevalt kaelas ronivad poisid suutsid ka just õigele kohale vajutada. Kui järgmisel päeval plaastrit tahtsin vahetada, siis hakkas eriti paha. Plaaster oli kinni kleepunud ja kätte kuidagi ei saanud. Järsult ära tõmmata ka ei julenud, kuna milleks haava (see mõnemillimeetrine auguke oli minu silmis vähemalt ruutsentimeetri suurune kärnaga kaetud auk) lahti tõmmata ja oli loll hirm, et äkki kätt pingutades on "tikk" torkeaugu jurde nihkunud ja rätsaki tõmmates tõmbab koos koorikuga selle kah otsapidi välja. Jajaa, ise tean ka, et loll, kuid no oli selline vastik olemine.

Lisaks läks valu vastikuks. Terve ala läks siniseks. Selline korralik 10cm*2cm sinikas käel. Ühes servas kärn lisaks. Aga... no mida ma tahan, kui kudede vahele on surutud asjalik võõrkeha?
Igatahes, kätte ma selle plaastri sain ja uue peale. Vastik oli.
Kolmandal päeval oli kah veel vastik valu (nagu ikka sinikas õrnas kohas valutab, eksole).

Kõige tobedam selle juures on see, et mis see siis ära ei ole? Väike auguke käsivarres, mingisugune sinikas lisaks. Ja siis? Inimesed taluvad kordades hullemat ja mina siin pirisen.
Pirisen seepärast, et spiraali paigaldamisega oleks järgmisel päeval kõik ununenud olnud :D Mina aga tunnetasin võõrkeha paigaldamise tagajärgi kolm päeva.
No nii suur asi nüüd, et terve maailm peab kuulma kui "vapper" ma olin, eksole :D

Tegelikult on igati ok. Kui sinikavalu mööda sai (4.päeval), kadus ka vastikus. Nüüd on lihtsalt naljakas õigest kohast kobades naha all tikku tunda. Näha muidu ei ole, ainult siis, kui ühte otsa vajutades teist üles kergitada ja see nahka punnitama hakkab :D
Ja no sinikas laiutab ka veel hea hulk aega, kuid õnneks on pikkade varrukate hooaeg.

Kolme aasta pärast, kui tehakse lõige ja see pintsettidega eemaldatakse, siis võib jälle vastik olla. Seni on aga jube hea mugav ja nüüdseks ma isegi enam ei mäleta valu, kuigi paigaldati alles 6 päeva tagasi :)
Naeran nüüd, et olen lemmiklooma kombel kiibistatud :)