Vanas eas suremine on igati loomulik. Ja ootuspärane. Kuigi see on midagi, mida kunagi ei oota. Aga arvestad sellega. Samas nagu ei arvesta ka. Aga see ei raputa hingepõhjani, kuna sügaval sisimas oled sellega arvestanud. Samas ei saa sellega kunagi päris arvestada ja mõtled, et äkki on ikka veel natuke aega antud...
Kuni ühel päeval enam ei ole.
Ja siis mõtled, et kas ikka olid piisavalt hea lähedane? Kas asjaoludest sõltuvalt olid ok või oleks võinud enamat? Alati võiks enamat. Aga kas olnust piisas?
Mõnega minejatest oled lähedasem, mõnega vähem. Ühelt poolt jõhker, teisalt jälle kergendav (just leinajana maha jäädes) on, kui lahkunu enne maise teekonna lõppemist on juba aastaid "eemal" olnud. Noh, näiteks oma lapsepõlves. Mingi osa jääb siis eriti palju haiget tegema, mingi osa südamest tunneb kergendust.
Nii oli möödunud aasta veebruarikuus. Ütlemata kallis ja lähedane inimene, kes küll viimased aastad oma kõrgest vanusest elas vaimus noore tütarlapsena kodustel rannakarjamaadel lipates, kehana aga voodisse aheldatud oli. Siiamaani närib tohutult mu hinge, et ma ei läinud teda ära saatma. Olin ise kõhuviiruses ning nii mu vastne kahene kui vastne pooleaastane olid haiged ja pasandasid maailma täis. Aga endiselt hing valutab selle pärast, kuna olin ärasaatmisest osavõtmiseks Saarde kohalegi sõitnud koos oma kõhutõbiste krattidega. Vanamees ka aidata ei saanud, tema pildistas Norras virmalisi.
Homme aga jätan oma kratid Vanamehega koju ning sõidan üksi hommikuse praamiga Saarde. Ära saatma järgmist lähedast, kel õnnestus elada pikk-pikk elu. Kellega ma viimastel aastatel küll eriti aktiivselt ei ole suhelnud (seesama koht: kas olnust piisas või pean ma tõsiselt peeglisse vaatama?), kuid kelle juures see-eest lapsena sai veedetud ülimõnusaid suvesid kogu me nõbudekarja kestel. Ohh need suved! Ütlemata palju lahedaid mälestusi!
Kas ka tema seda teab? Kas ta nüüd teab? Tüüpiliste eestlastena me emotsioone ju ei jaganud.
Üks eriti kallis lähedane vana lahkus küll juba üle kümne aasta tagasi, kuid kaks kallimate seast (pean siin silmas ikka muldvanu tegelasi, üle-80-seid:D) on õnneks täna veel elavate kirjas. Samas... ratas oleks nagu veerema läinud. Viimaste aegade trend tundub olevat surm veebruaris. 2015. 2016. Kas järgmisi on oodata aasta ja kahe pärast? Ma pole kindel, et ma selleks valmis olen. Kas ehk peaks miskit ette võtma, et rohkem "valmis" olla?
Ahh, p**** sellega. Homme on musta kleidi päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar