Esmaspäev, detsember 31, 2018

Appikarje?

Ajast, mil Noorem Poiss (4a) oli sündinud ja jõudu kogus, on minu peas kedranud ohtlik mõte. Minu vanust (40) arvestades suht jama mõte.
Mõte veel ühest lapsest.

Kunagi unistasin neljast lapsest. Kus mu mõistus siis küll oli? Arusaadavalt jäi see aega, kui mul ei olnud ühtegi. Viimased aastad on aga olnud mõte 2-3.
Ok, kaks on juba käes. Peale oma ponnistusi tundub seegi ime, kuid tänaseks nii loomulik. Ja kuna need kaks on nii pagana hästi välja kukkunud, ketrab  kusagil kuklas ikka see idee kolmandast. Juba 3+ aastat.

Ma umbes äsja olen saanud magama hakata. Lapsed püsivad terved, on tublid, käivad lasteaias, mina saan rahulikult töösse süveneda, isegi hobide ja trennidega tegeleda. Kõik oleks justkui paigas. Misasja see keha siis karjub? Milleks seda mugavusse jäämist ometi pea peale pöörata? Veel 41+ vanuses kõike taas läbi elada? Rase olemine? Sünnitamine??????? Veritsevad põrguvalulikud nibud? Unetud ööd? Tatitõved ja haiguslehed esimestel töölenaasmisaastatel? Aga minu tõsiseltvõetavus? Kuhu see siis jääb? Miljoneid eurosid juhtida vajav eelarve või kaka tänane konsistents?

Ma tegelikult ei ole titeinimene. Nad on nunnud, kuid fännan neid lapsi, kellega saab verbaalselt ja mõlemapoolse arusaamisega suhelda. Argumenteerida. Õpetada, vaielda, suunata. Selgitada, aina selgitada.

Miski aga kisab, et kui ma ei proovi, siis võin kahetseda. Nüüd siin haarangi justkui viimasest õlekõrrest ja kirjutan selle endast välja. Ehk leiab keegi mõtet maha laita või siis loen enda kirjutist üle ja see hirmutab kõhu korralikult lahti... Kuidagi väga piiri peal see teema. Varsti ma neid mõttemänge endale enam lubada ei saa, vanus lendab selga. Ja no "õnneks" ei ole rasestumine selles vanuses enam käkitegu. Arvestades, et esimest last sain ma 12 aastat enne pärissünnituseni jõudmist, siis mis mind arvama paneb, et kolmas tuleks ludinal? Kas tõesti see, et teine pojanaaskel pesastus mu kõhus siis, kui esmasündinu oli 8 kuud vana? Kas ikka mitu korda saaks nii ludinal minna, eriti kui enne on olnud 12 aastat üks igavene kadalipp ja pisarajoru?

Või on see hoopis paistma hakkava kliimaksi viimane appikarje? "Olen küll veel naine, ära kanna mind maha!"- karje mu kehalt mu mõistusele?
Võta nüüd kinni... Mitte ei oska tõlkida.

Neljapäev, detsember 27, 2018

Mammograafia kui elamus


Juba pikemat aega olen mõelnud mammograafi külastamise peale.
Samas, kaebusi ei ole, vanusega sõeluuringusse ei kvalifitseeru ja no milleks sellisel juhul miskit säärast ette võtta?
Teisalt satun ikka ja jälle lugema, kuidas noor ema kas võitleb rinnavähiga või andis vähile alla... Igatsema jäid väikesed lapsed ja muu kurb jutt.

Tahaks enda lapsi ja teisi lähedasi sellest säästa.

Ei, mul ei ole ettekujutust, et mul võiks vähk olla. Ma pole väga seda tüüpi inimenegi. Paugun jamad välja, mitte ei kanna aastate kaupa endas, nagu väidetavalt olevat vähile soodne pinnas. Aga no kes teab.

Igatahes tahan ma teha endast oleneva, kui asi puudutab mu tervist ja ellujäämisvõimalusi. Jajaa, see tee võib katkeda suvalisel hetkel, kuid siis saan ma miskit vast mõjutada vähemalt elukindlustusega. Aga et olemas olla - selleks tahan teha endast oleneva.

Tähendab see siis muu hulgas ka tervise jälgimist. Emakakaelavähi uuringutele ma kvalifitseerun ja loomulikult lasen end ka testida. Geenidoonor olen samuti, et mu lapsed saaksid tulevikus võimalikult palju endale vajalikku taustainfot. Aga vot rinnavähi uuringutele ei kvalifitseeru.

Hirmutav on jälle kord lugeda, et oleks see või too väikeste laste ema varem oma rinnavähist teadnud, oleks saanud teda päästa... Noored naised järjest ja järjest... Hirm tuleb peale. Päriselt ka.

Mina siis seadsin sammud günekoloogi juurde ja teatasin, et mina ei taha kahetseda. Minul kaebusi ei ole, kuid ma tahan kindlustunnet. Saada mind mammosse. Õnneks sain ülinormaalse asti jutule :)

Oi ma olin seda peljanud! Olen kuulnud, et see põrguvalus ja toob lausa pisarad silma ja teine seal kõrval kinnitab, et pole nagu midagi.
Mina siin olen ikka ette kujutanud, et kui materjali jagub, on vähem valus, kui materjali vähe, siis vaja sinna plaatide vahele pigistamisprotsessi venitada tunduvalt põhjalikumalt ja siis ka valu.

Igatahes, peale paariaastast kahtlemist oma mitterohke materjali otsas ja kõhklemisi lasin enesele saatekirja teha.
Ja üheks ilusaks detsembrikuu päevaks enesele PERH-i aja välja rääkisin ("Olen Hiiumaalt ja iga päev Tallinna ei satu, kuid tulen sinna 14.12 ja kas ma palun saaksin siis ühtlasi ka mammosse?" "Jah, muidugi, me leiame Teile selle aja!").

Ma olen täiesti võlutud! Ma sain PERHis nii meeldiva teeninduse osaliseks igal sammul, et mul ei ole sõnu. Suundusin rohelisse blokki, kus oli ka kohvik ja sõin seal ajaviiteks lõunat. Super toit ja väga hea cappucino. Ruumid on 11 aastaga (viimati külastasin PERHi täiskasvanute maja aastal 2007, hiljem olen vaid laste poolel viibinud kummagi lapsega 1x) nii kõvasti arenenud, et mul ei ole sõnu! Roheline blokk oli päriselt ka roheline. Värvid ja taimed ja vulisevad veed ja puhtus ja...

Suundusin peale einestamist registratuuri 3. Radioloogia. Ehk siis röntgen, mammograaf ja kompuutertomograafia.
Korraliku maakana olin platsis tunnike enne oma aega. Mistõttu jõudsin näha, kui paljud inimesed selle üheainsama tunni sees vajasid enese röntgenpildistamist, kompuutertomograafiat koos kellaajalise kontrastaine joomisega kui ka mammograafi. Ehk siis veetsin tunnikese mammo ukse taga koos mitmekümne vahelduva naisega. Ja neid liigub seal ju iga tund ja iga päev ja.... Ikka metsik kogus. Ja enamasti pöördutakse mammosse kahtluse või sõeluuringu korras, minusuguseid isehakanuid väga ei tohiks olla. Ja noh, seal tooliderivil olin ma ka kõige noorem. Välimuse järgi.

Igatahes. Mammo ei olnud absoluutselt hull! Päriselt ka. Inimesed olid sõbralikud ja abivalmid. Said loomulikult kohe aru, et ma seal esimest korda ja toetasid igati. Kinnastatud tädi tõstis isegi tissid õigesse kohta, väänas mu õlad lõdvaks ja mis siis muud kui plaadid kokku ja pildistama. No ei olnud valus, noh! Ebamugav ainult. Imetanu teema vast - kude niiehknaa lõdvem kui noorel pringil tissil.

Nüüd siis ootan vastuseid. Usun, et mul on kõik okei, kuid olen enda üle hirmus uhke, et sellele ka kinnitust otsimas käisin.

Esmaspäev, detsember 24, 2018

Sinimustvalge

Lehvib
Mulle on alati väga-väga-väga meeldinud eramajade hoovides lehvivad vimplid/viirud/lipud. Kuidagi see eestlaseks olemise rõhutamine ja et täna me saame oma sinimustvalget lehvitada. Lapsepõlves näiteks ei saanud, siis oli huvikoolis käies vaja õppida, millised lained need Eesti punalipul on ja millised Läti omal (oli vist Lätil ka lainetega?) Igatahes kõiki vennasvabariikide lippe ja pealinnasid ja kõike muud sai õpitud enne tantsutunni algust...

Igatahes olen ma alati mõelnud, et kui mul kunagi on oma maja, saab selle hoovis olema lipumast ja lehvima meie sinimustvalge. Alati vaadanud kerge nuuksatusega hoove, kus need lehvivad.

Kui 5 aastat tagasi intensiivselt maja otsima hakkasime, olin ma peaaegu soetamas maja, kus niipea poleks saanud sees elada, kuna vajas liiga palju tegemist. Aga selle maja juures olid kaks asja, mis mind nagu magnetiga tõmbasid - üks oli ilus ja tõeliselt ruumikas leso ning teine oli hoovil asuv lipumast.
Isegi see ei huvitanud mind pimestunut, et maja asus kõigi nelja tuule vallas ehk siis ka vaikse ilmaga oli hoovil korralik tuul. Aru ma ei saa, mis pööris seal "elas" aga mind, tuulepelgurit, võttis hoovil sirguv mast õnneks küll.

Tänaseks õnneks oli selle majaga liiga palju tööd vaja teha, nii et jäi ära. Oi ma kahetsesin seda masti taga aga noh, jõuab siis kunagi vast ka selleni. Lihtsalt prioriteedid on pidevalt oma võtnud.

Käesoleval aastal sai Eest Vabariik 100. Käesoleval aastal sai meie maja registriandmete järgi 100.
Käesoleval aastal mängis elu pika ootamise peale trumbid kätte ka lipumasti teemal ja nii saime kevadel masti püsti :) 8 meetrit säravvalget ilu ja igapäevaselt uhkelt lehviv vimpel seal otsas :)

Esimese heiskamise tegime piduliku. Vahuveiniga (lastele limonaad, mida nad juua ei suutnud, kuna liiga kibe nende harjumatute keelte jaoks) ja isegi kooki sõime masti all pidulikult :) Mõlemad poisid said osa maad ise vimplit üles tõmmata lootuses, et ehk salvestub kusagile mällu.
Lipupäevadel käime kambakesi siis lippu heiskamas. Isegi tugevas vihmasajus oleme seda teinud :D
Aga tunne on nii paganama hea!

Nii need unistused täituvad. Sammhaaval ja vahel soovitust kauem aega võttes, kuid reeglina nad siiski täituvad.

Neljapäev, detsember 20, 2018

Nädal

Enne jõule kipuvad sageli tekkima hullumeelsed nädalad vist küll kõigil. Ega minagi erand ole.
Kuidagi liiga palju üritusi on vaja ära mahutada lühikesse perioodi ja nii see tempo üles kerib. Igal nädalalõpul erinevad jõulupeod pluss veel nädala sees ka.

Teismetega detsembrikuu nädal oli minul aga kodust-väljas-sahmimiste esirinnas.

Kõigepealt esmaspäev, mil tegelesin peale tööd koju jõudes lastele piduriiete valmissättimisega (kolmapäevaks) ja enesele kohvritäie riiete/aksessuaaride valimisega (neljapäevast pühapäevani). Muid päevi ei jäänud valikusse lihtsalt.

Teisipäeval peale tööd enda lapsed + veel üks poiss lasteaiast kaasa ja Vanema Poisi trenni. Trenn läbi, korraks koju. Õnneks Vanamees hetkel kodumaa pinnal ja sai lapsed koju jätta. Tunnike hiljem kihutasin enda trenni. Tagasi siis, kui lapsed voodis, üks oli uinunud, teine jõudis head-ööd-musi ärkvel lebades ära oodata.

Kolmapäeval tulin varem töölt, et jõuda kella 16-ks Noorema Poisi jõulupeole. Kell 17 algas samas Vanema Poisi jõulupidu. Siis lapsed koju ja hilinemisega jõudsin Naiskodukaitse õhtusele jõuluistumisele.
Koju tulin sealt 22+ paiku, kuna meile tuli ööbimisega külaline - Vanamehe vend.
Lobisemist oli palju ja oleks olnud veelgi enam, kuid kella 2 ajal tegin kahetsustundega otsuse siiski magama minna. Mehed otsustasid veel sauna minna :D

Neljapäeva hommikul sõitsin Tallinna. Päeval koolitus, õhtul järjekordne jõulupidu.

Reedel PERHis mammograaf (tuleb eraldi postitus) ja suund Pärnu poole.Seal oli meil emaga juba ammu aega tagasi planeeritud väike nädalalõpp argimelust väljas.
Esimesel õhtul valisime meelelahutuseks kino.

Laupäeval tiirutasime-tuuritasime mööda Pärnut. Osa aega jalgsi, et natuke jõulueelset (m)elu kaeda, kaugemad huvi pakkunud sihtkohad autoga. Paras tempo oli taga :D
Õhtul teatrisse. Kui Pärnus, siis ikka ka teatris - see kehtib mul nii ema kui sõbrannadega.
Lavastuseks valisime Irma ja Rudolfi uuslavastuse, Tammsaare "Elu ja armastus". Reemanni ja Nüganeni tütar on ikka täitsa mõlema nägu, nii lahe äratundmine oli :) Ja üllataval kombel kangastus mulle Avandit kuulates aeg-ajalt Hermaküla.... Njah. Aga teema kui selline ajab mind endiselt närvi :D Ma ei ole kunagi suutnud aktsepteerida kleepumist ja nartsuks olemist ja sellele ei ole vabanduseks ka noorus ja ettekujutus suurte tunnete najal lubatavusest. Ma olin kuidagi väga Rudolfi paadis. "Mina kui rikutud hing pean eemalduma sellest puhtast hingest, et teda mitte hävitada". Ja no see suurte tunnete küüsis hilisteismeline ei saa sellest aru. Surub end nartsuks. Aga see on vist minu probleem. Äkki ma lihtsalt ei ole nii suurteks tunneteks võimeline, mis lasevad end niimoodi maha suruda. Olen varemgi arvanud, et suhetes vastassooga olen liialt.... jahe. Ja egoistlik. Liialt Rudolf.
Igatahes tekitas lavastus ilmselgelt emotsioone, muidu ma sellest nii "pikalt" ei kirjutaks :D
Ja no pärast etendust (3h koos vaheajaga!!!) siis LimeLounge ja kokteilid. Õnneks ööbisime nii teatri lähedal, et kõikjale oli jala mõne minuti tee. Teatrisse jooksime detsembrikuus kingadega, kokteile mekkimast tagasi jalutasime tiira-taara karget ööd nautides :D Ema on mul õnneks nii eluterve ja nooruslik, et temaga saab igasugu pulli teha. Kui ma oleks ööklubi inimene, siis ta tuleks sinna ka kaasa, kindel see :D
Ahjaa, kokteilibaare hindan ma Apple Martini järgi. Tüüpiline ja popp kokteil, eksole. Aga vot enamus kohti ei oska seda selliselt valmistada, et mina keelt laksutaksin. Viin mulle ei maitse ja ma leian, et Apple Martini ei tohiks maitseda nagu viin õunaga, mida ta sisu poolest ju on. Minu jaoks on standardiks ees omaaaegne Vertigo katuseterrass, kus pakuti parimat Apple Martinit. Ja LimeLounges sain ma lõpuks ometi sarnast kvaliteeti! Seega kümmekond tugrikut sinna :)
Ja no teenindavad tüdrukud olid ikka üle prahi! Stiilsed, punahuulsed, viisakad, teravad ja naeratavad. Täpselt nii nagu üks viisakas lounge kliendile pakkuma peaks. Mina rahul nii teenindusega, erinevate kokteilidega kui ka ülimaitsva baklažaaniroaga, mida ma kindlasti ükspäev kopeerida üritan ;)

Nii, jõuame pühapäevani. Hommikusöök, viimased ostud, hüvastijätt ja suund sadama poole. Pühapäevane praam keset talve on tühi. 8 autot :D Ok, saarelt ära on tunduvalt rohkem, kuid saarele sõitis meid sel päevasel tunnil vaid 8 autot.
Koju. Poistekari musitatud ja muljed kuulatud. Nägu pähe, kleit selga, kulinad kõrva ja jälle teatrisse :D Seekord siis "Südames sündinud".
Ütleme nii, et ma ootasin vähem. Ma ootasin hirmutavamat.
Ma olin vägagi positiivselt üllatunud. Ma olin sihtgrupp. Mulle mõjus. Ikka kohe päriselt mõjus. Ja nii mõnedki korrad pidid veekalkvel silmad pisaraid "tagasi neelama". Mina olingi sihtgrupp...

Et siis selline nädal :)
Nüüd veel jõulumöll, aastavahe-hullus ja siis saab dieedile keskenduda ja trenni teha :D Nagu vist paljud :D :D :D

Esmaspäev, detsember 17, 2018

Tee

Hooviala servani mööda suvalist pinnast
Kolmas ja kõige suurem sellesügisene projekt oli juurdepääsutee rajamine.
Vot see on ka üks paras kadalipp olnud.

Igatahes soetasime me 4 aastat tagasi kinnistu, millel puudus juurdepäsutee.
Suvisel ja kuival ajal ei olnud probleemi. Maja juurde sai nii, et asfaldilt keerata teetammile, sõita 300 meetrit mööda sügavate kraavide ja kõrge metsa vahel kulgevat rada, seejärel keerata 90 kraadi ja teetammilt alla ning kulgeda 400 meetrit majani, ühel poo mets ja teisel pool heinamaa. Ehk siis maakeeli mööda heinamaa serva.
Kuival ajal no problemo.

Jamad tekkisid siis, kui maapind pehmeks muutus. Vihmad olid meie suur probleem. Või lume sulamine. Või muu märg.
Oli küllaga neid perioode, kus hoovi saime vaid maasturiga. Vahel ei piisanud ka neliveost, tuli aeglusti sisse lülitada.
Oleks see heinamaa serva tee olnud sirge, oleks ka veel okei olnud. Hull oli see, et tee peal olid veel kaks 90-kraadist kurvi, tänu millele hooga läbi tulla ei saanud ja kuhu roopad tänu keeramisele ilusasti sisse kaevusid. Teeservast varastada ka ei saanud, kraav ja mets.

Oli aegu, kus mina parkisin kas teetammil (kus siis vahetasin saapad kummikute vastu, haarasin toidukoti ja kaks pisikest last näpu otsa ja taskulambi valgel orienteerusime mööda metsaserva majani või siis naabrite hoovis, kust tuli läbi võseriku ja suurte loikude koduni sumada.
No ei olnud meeliülendav. Kuigi omamoodi natuke lõbus ka :D Suhtumise küsimus, ei muud. Ja ma ju teadsin, et see ei kesta igavesti, et töö muudatuste suunas käib pidevalt.

Keegi külla tuli, siis andsime enne ülevaate, kas pääseb hoovi või parkigu teetammile ja tuleme viimased 400 meetrit maasturiga vastu :D

Hirm oli aga päästva iseloomuga väljakutsete pärast. Mis siis, kui vajame kiirabi? Või tuletõrjeautot? Nad ei saa pehmel ajal lihtlabaselt majani. Kinni. Ja risti teed kujutava asjanduse peal, keegi mööda ka ei pääse. Mis kasu neist siis on?

Mõned aastad varem sai teisele poole, kus naabrid ja külavahetee, läbi räägitud metsaomanikuga tee rajamise servituudi asjus. Ilusti paika pandud, kuid pinnas seal all pehme. Mets peal täiesti läbimatu räga. Kõige soodsam variant vähegi kandev tee rajada umbes viiekohaline summa. Meeldiv...

Kuna meil siin aga puud kipuvad tormidega teedele langema ja tänu kraavidele mööda ka ei pääse manööverdama (küll ja küll teetammil autotulede valgel puid eest ära lohistanud või siis Vanamehe mootorsaega kutsunud või on naabreid appi tulnud, kui Vanamees ära), siis tundus tee rajamine võsa vahele kaheldava väärtusega. Vaja oleks tunduvalt lagedamat ala tee ümber.

Käesoleva aasta kevadtalvel saime metsaomanikuga kokkuleppele meile vajaliku maasiilu väljaostmiseks. Vaja läks meil maatükki suurusega ligi 6000 m2 lisaks enda jupikesele, mis planeeritava tee alla jääks.

Ost vormistatud, lasime selle maariba puudest peaaegu lagedaks võtta. 40 meetri laiuselt. Et ei saaks iga natukese aja tagant mõni puu alla teele tulla.
Koorib
Ja nüüd sügisel siis sai lõpuks ometi ka meie tee valmis :) 80cm pinnast sügavuti kaevati välja ja asendati meetri kõrguses kandvamate materjalidega kui rammus ja niiskusplödine muld.
Koos autode parkimislaiendusega 160 meetrit teed. 4m lai. Otsetee külavaheteelt meie suitsuahju taha :) Sealt majani vaid mõnikümmend sammu astuda.
Ei mingeid võsas parkimisi, ei mingeid soparoobastes palvetamisi. Sõidad täitsa inimese kombel koduni :D

Okei, teeservad on vaja veel kõik korda teha, kõnnirajad majast parklani ja muu, kuid kõige suurem samm on astutud. Tahaks ju paljut ja korraga, kuid paratamatult tuli/tuleb teha valikuid, mis on olulisem ja mis kannatab oodata. No niiiiiii väga tahaks endale juba kohe ilusat avarat terrassi, uut kuuri, suuremat kasvuhoonet jne jne jne. Aga no küll needki nüüd millalgi tulevad. Lihtsalt prioriteetide küsimus. Kõige suuremad asjad kõige enne.

Ma olen ikka ütlemata rõõmus, et nii tohutult suured investeeringud on tehtud ja et igasuguse endale mõnude võimaldamise asemel oleme saanud hakkama nende vajalike tegemistega. On küllaga imestajaid, et miks ma ei taha praegu enam reisida, nagu vanasti. Ma ei tea, olen päris kindel, et palmi all vedeledes mõtleksin pidevalt, et need sajad kuni tuhanded eurod oleksid palju paremini kulunud kas maja soojustamisele, uuele katusele, kanalisatsioonile, teele, toasoojale, maade ostmisele jne jne jne. Muidugi poleks probleemi vahepeal reisida ja siis edasi toimetada, kuid sorry, ma ei taha neid minu jaoks vajalikke asju kaugemale lükata kui nad nagunii on. Elan ma oma kodus ju igapäevaselt, reisin vaid nädala-paar.

Ei ütleks, et kahetsen :D Pigem olen uhke, et ületatud on takistusi, millest mugavustsoonis elades aimugi ei olnud.

Reede, detsember 14, 2018

Kanalisatsioon


Teine suur sellesügisene projekt oli meil kanalisatsioon.
Vana kanalisatsioon hakkas meid "lõbustama" samuti mõni aeg peale kolimist. Suure märja ajal, kui maapind oli vett täis, ei tahtnud vesi alla minna. Mitu korda peab nuppu vajutama, et kõik silma alt kaoks? Ja miks potist vett lastes duši all kusagil sügaval mulistab?

Tellisime päris kiirelt kakalondi. Eelmistelt omanikelt saime teada, et maja taga maa sees on kuupmeetrine mahuti ja sealt siis drenaažitud ülevool.
Kakalont väitis muud. Maa sees olev mahuti on tavaline valge paak, millel pole isegi mitte raami ümber. Ilmastikust tulenev pinnase liikumine on paagi kokku surunud. Nii kokku, et lont sai sodi välja imetud ca 200 liitri jagu. Kõigest viiendik mahtu alles! Ja see  drenaaž ja ülevool... - naljanumbrid! No kahjuks ilmselgelt kellegi osavate käte töö, milles ei oleks midagi halba, kui kinnistu uued omanikud ei peaks kõike otsast avastama hakkama. Endale tehtu ajalugu ju tead, uued elanikud saavad aga kõiksugu õllatuste osaiseks, kui liigselt kaevuma hakkavad.
Oehh, jälle asi, mille jaoks vaja hakata finantse leiutama. Aga maja soojustamine oli esmatähtis, seega muud teemad pidi järjekorda võtma. Kuigi ka murettekitavalt pakilised.

Olnud suvel siis lõpuks ometi sõitis korralik mitmekambriline septik hoovile ja paar päeva hiljem olid kogemustega mehed kohal. Täpselt mõõdetud kalle, loodimised, erinevas kohas erineva jämedusega kruusad-killustikud-liivad-teemad, erinevad torud erinevateks vajadusteks, lademetes filterkangast, et imbväljak kestaks ja ei seguneks omavahel erinevad killustiku fraktsioonid ja muu pinnas. Jne jne jne. Väga läbimõeldud tegevus. Ja töö kiire ja korralik.

Kui meestele kohvi ja küpsiseid tõin, võttis uus põlvkond vahetuse üle :D


Igatahes ... Ütleme nii, et sellest alates käi või lõbu pärast kempsus vett laskmas :D Olgu maapind vett täis või jäätunud või mida iganes - vesi lahkub ludinal. Ja duši all ei mulisegi samal ajal :D
Kergendustunne ja võidurõõm on tohutud!

Teisipäev, detsember 11, 2018

Toasoe

Meil siin see sügis said jälle mitu-mitu (3) olulist (ei, üliolulist) teemat kulminatsioonini.
Üks neist oli kütteteema lahendus.

Kui selle maja siin ostsime, siis esimesel talvel avastasime "rõõmsa" fakti, et maja ei pea ikka üldse sooja. Palkide vahelt olid linnud soojustuseks sinna topitud  sambla endale pesamaterjaliks vedanud ja toas puhus tuul. Kolisime jaanuaris. Enne seda oli maja olnud viimsikatele suvekoduks, mistõttu sügis otsa kütmata ja igapäevaeluta. Seega soojapidavust testida ei saanud.

Esimesel talvel peale kolimist muudkui kütsime ja kütsime. Veel öösel sai tuld kaminasse pandud, et hommikuks päris ära ei külmuks. Oli ka eriti krõbe talv.
Vanem Poiss sai veebruaris aastaseks, teine põnn oli kõhus kasvamas. Ei olnud just kõige roosilisem see külmateema.
Teine talv oli küll ise soojem (paksu ilusa lumega), kuid lisaks alla-kahesele oli majas vastsündinu. Tüütu jälle see pidev kütmine. Ja kodust ära minna kõik koos ei saanud, muidu oht, et vesi külmub või mõni muu külmaga seotud jama.
Suved olid imelised, talved murekoht ja kuklas tead, et jälle hulk planeerimata kulutusi vaja teha.

2015 sügiseks olime finantsid niikaugele saanud, et saime majale soojustuse ja uue katuse panna. Katus oli varem kahekordne haavalaast, mida rähn käis toksimas, tormidega laaste lendas mööda hoovi ja nugis oli pööningule pesa teinud. Naiss.

Palkmajast sai laudisega maja. Mulle küll tohutult meeldis meie maja päkapikulik välisilme (tume ümarpalk), kuid midagi polnud teha. Maja muutus olenevalt kohast 22-25cm paksemaks, reikade vahele plödistasid Tartust tellitud mehed märgmenetlusel tselluvilla, peale tuuletõke ja laudis ja sellest ajast on meil helekollane metsamajake. Katus hall, et silma ei karjuks.
Kui kaks esimest talve kulus kütmisele 18 ruumi puid per talv, siis peale soojustamist kukkus kulu 8-le ruumile.

Kuna tänaseks on elukorraldus selline, kus Vanamees on üpris palju perioode aastas kaugel Põhjalas oma reise korraldamas, siis mina lastega omapead. Noh, eks siis toon puud ja kütan ja möllan. Aga natuke tüütu on ka. Lisame siia trennid ja hilise kojujõudmise, misttõtu on maja jõudnud külmematel aegadel suht maha jahtuda. Isegi 17 kraadi olen kohanud. Eriti kui nädalavahetusel kedagi kodus ei ole. Siis tuled koju ja hakkad kütma. Enne magamaminekut saad elamise soojaks, kuigi just siis võiks maja taas jahedam olla.

Nii sai lõpuks (eelkõige mu ema kainelt kirgliku survestamise tõttu, mistõttu suurimad tänusõnad talle!) õhksoojuspump paigaldatud. Pikalt mõeldud ja uuritud ja analüüsitud samm. Ütleme nii, et siiani on ikka mugav küll :) Tuled peale eemalolekut koju ja maja on täpselt sellise temperatuuriga nagu kavandatud. Tahad, teed kaminasse meeleolutule, ei taha, siis ei tee. Ma endiselt küll armastan ja eelistan seda elusat tuld klaasist ukse taga, kuid pumpki saab omajagu tööd. Eriti kuna ta on nii mõnusalt vaikne :) Mitsubishi Heavy sarjast. Meie kliimasse ideaalne. Võimsam kui me vajaks ehk siis kui kunagi eluaset suurendada peaks õnnestuma...

Ainult üks asi tuleb ära lahendada. Välimus.
Me kodu püüab aina enam mingit ühtset stiili saavutada segasummasuvila asemel ja see on pikk-pikk protsess. Ja vot see pump on nagu ufo seinal. Kuidagi liiga tänapäevane :D Aga ma raudselt mõtlen mingi lahenduse välja :)

Laupäev, detsember 08, 2018

Bitch

"Ma ei ole teie ori," on üks sagedasi väljendeid minult mu poistele. No halloo, 4-ne, 5-ne ja 45-ne võiks sellest ikka aru saada küll. Ja kui ei saa, siis koolitan neid.

Ise tuleb toolid peale söömist laua alla lükata. Ise tuleb tühjakssöödud nõud kööki viia. Ise tuleb nõud toiduga lauale vedada. Ise tuleb sodi prügikasti ja mustad riided pesukasti viia. Samuti panna ülerõivad sinna, kus nende koht, mitte jätta esikusse vedelema. Jne jne jne.

Pikka aega olin täitsa tumba ja käisin ja kasisin. Käisin ja kasisin. Mismõttes nagu? Enivei olen mina see oinas, kes masinad pesema paneb ja sätib ja seab ja... aga no esialgse elementaarsega saavad ju kõik hakkama. Ka kolmjalgsed tegelased, eksole.

Nii otsustasin orjamise lõpetada ja alustasin "piinamisega". Must pesu on kusagile "toetatud" või "korraks eemale lükatud" - kutsun ligi ja palun viia pesukasti. Ise ei puutu. Tool ei ole peale sööki laua alla lükatud ja vedeleb keset tuba? Kutsun kohale ja lasen paika panna. Vetsus on paberirulli asemel tühi toru? Kutsun mistahes tähtsa tegevuse juurest ära ja lasen rulli uue vastu vahetada.
Muidu lihtsalt ei õpi. No ei õpi, noh! Loe neid sõnu peale palju tahad, ei toimi. Eemaldad ebamugavalt mõne meeldiva tegevuse juurest ja sunnid tegema - toimib. Järgmisel korral tehakse vajalik ära jooksvalt ja ei eeldata, et küll Sipsik tuleb ja teeb. Vot ei tee. Rikub elu ja kamandab kohale ja tegutsema, eksole.

Vot siukse bitchi on mu nokude kamp minust kasvatanud. No aga kuidagi pean ma ju enda eest seisma. Mina ikka veel unistan sellest pere printsessi rollist...

Neljapäev, detsember 06, 2018

Pimedas metsas

Me siin elame teatavasti metsas, eksole. Pimedas. Ei ole lampe laternatega.
Et justnagu oleks ümberringi igasugu võimalused vabas õhus sportida, kuid siin mängib rolli faktor nimega ajavöönd. Hommikul enne kodust ärasõitu on pime, ei lähe metsaringile. Õhtul peale tööd koju tulles on pime, ei lähe metsaringile. Pealamp ju võimalus. "Blairi nõiaprojekt"? Süda läheb pahaks, kui sellega kõikuda. Lisaks teadmine, et meil elavad siinsamas nii ilves kui hundid... Ok, eks nad hoiavad teatavasti eemale, kuid ega ikka ei kisu pimedas üksi metsa jooksuringile küll.
Suvel jah. Sai vabalt kell 6 ärgates esimese asjana jooksutiirul käia ja polnud probleemi. Isegi sääski/kärbseid/parme oli sellal vähe. Need ilmusid peale kella 9-t massidega kohale.

Aga vahel on vahva pimedas metsas käia. Näiteks koos naabrinaisega koera jalutamas. Kilomeetrid kaovad, jutt jookseb ja vahel on mõni hea maius või topsike proseccot kaasas.
Poisid on ikka rahutud olnud, et miks mina saan pimedasse metsa ja nemad mitte. Ja kuna Vanamees pimedal ajal sageli hoopis kaugel põhjas reisidel on, siis ühel õhtul võtsimegi lapsed kaasa. Üksi koju jätta neid ju ei saa. Minu kaks poissi ja naabri 1 poiss.

Oi kus mu poisid olid sellest alles elevil! Pimedas hilissügiseses metsas mitmete kilomeetrite pikkune jalutuskäik pealampidega. Uskumatu, kui palju elevust selline pisike asi pakkuda võib :) Tänapäeva hoitud lapsele...
Ja mulle ka elamus :) Ise metsas on üks asi, vaadata oma veidi-üle-meetriseid nutsakaid pealampidega nagu jaaniussikesi mööda võserikku vudimas... no on lahe, noh :) Kuidagi.... eluterve :)
Teinekord jälle!

Teisipäev, detsember 04, 2018

Kiri jõuluvanale

Poisid soovisid sel aastal Jõuluvanale kirjad saata.
Noh, mis siis ikka. Noorema Poisi (4a) eest pidin kirja ise valmis kirjutama, kuid Vanem Poiss (5a) soovis ise kirjutada.

Mulle ikka kohe nii väga meeldivad need korrigeerimised :D Kuidas V-st saab U, tagurpidi N ja muud lõbud :) Kokku ühe joruna kirjutamine ja täiesti suvalised tähe kõrgused :) Aga ta vähemalt püüab.

Aga see mikroskoop on soov juba paar aastat. Paistab püsivana, seega ju ta siis sel aastal saab selle :) Aga see kaks pakki Domino küpsiseid jõulusoovina.... - vot see on kummaline soov ja vajab meelespidamist :D See 2 kõlab nagu "ma natuke priiskan, jõulud ju" :D

Aga kirjad sai muidugi "posti" viidud.

Pühapäev, detsember 02, 2018

Menüü


Laupäevane päev ja no mida süüa teha? Kõigil erinevad soovid. Tingimus, et kodus leiduvatest vahenditest, poodi minna ei viitsi. Seega millegi erilise ja ekstraga üllatada ei saa. Nn tavatoit siis.
Ilm akna taga on vastik ja aega toas ning köögis olla seega justnagu oleks... Aga teeks siis nii, et igaühele soovi järgi? Mõeldud, tehtud :)

Nii sõi Vanamees koorest salatit, poisid tellisid piimasuppi ja pereema näris soolvees keedetud seajalgu. Ometi sain jälle neid südamerahus harutada ja nokkida ja väänata ja hammastega sikutada :D

Mul on kaks nn "toitu", mida võin iiveldamiseni süüa. Päriselt ka, iiveldamiseni. Raffaellod ja seajalad.
Mõlema puhul ei suuda söömist lõpetada, kuigi juba ammu rammususest süda paha. Aga vot järaks ikka edasi.

Ja siis meenub paari päeva tagune kulme kergitama panev seik, kus Vanamees oli ühel oma ringkonna kokkusaamisel, kus ka veini pakuti. Tema oli autoga ja ei saanud osaleda ja seda kummastavam tundus talle, kui üks selline 170cm pikk naisterahvas peale vintijäämist külje alla ujus, eriti avameelseks muutus ja nurrudes teatas: "Tead, Vanamees, ma kaalun 45 kilo!"
Vaene Vanamees arvas, et oleks viimane aeg sööma hakata.
Ja siis olen kodus mina, kes järab seajalga, nägu rasvast nõretamas... Ei kaalu 45 kilo.