Teisipäev, juuli 31, 2007

Ülim nauding


Milline võiks olla ülima rahu ja kirgastumise hetk kellegi elus?
Inimesed on erinevad, olen sellest aru saanud. Ja kuna ma isiklikult pole maailma parim suhtleja ja suhestuja, siis minu parimaks kaaslaseks olen ma ise. Ja minu maailm ja mu kapsel mu ümber.

Mis võib aga minul pisara välja kiskuda? Füüsiline valu? Vaevalt. Hingevalu? Vahel, kuigi enamasti peetakse mind külmaks. Nad ju ei tea.
Tegelikult võib mind õnnest ohkama ja vahel pisaragi poetama panna hetk milles viibin ka praegu. Hea vein, norskav kass, hämar küünlaid täis tuba ja suurepärane muusika.

Hullumaja kuidas hindan hetki kui olen vaid iseenda ja oma muusikaga. Lihtsalt kuulan ja tunnen kuidas mu hing ja süda täituvad meeletu õnnega. Ja kujutan ette, et laulan sama hästi kaasa kui Jon Anderson:DD. Täiesti seletamatu.

Armastan väga oma lähedasi ja häid sõpru, kuid juba lapsest saadik olen suhteliselt eraklik. Kui suhtlen, siis täie rauaga, kuid vajan hirmsasti võimalust olla vaid iseendaga. See on aeg mil laen oma patareisid, et siis taas ühiskonnakõlbulikult käituda. See on aeg, mida teised ei näe. Minu aeg.

Raske on ette kujutada aega, kui mul on lapsed kes mind vajavad. Ja kes ei lase mul mu oma eraklikku maailma kapselduda, kus keegi mind ei näe ega kuule. Lohutage mind keegi, et ka pereelu kõrvalt saab see võimalik olema... Siiani on vaid mina-mina-mina ja minu sõber ego. Ja ma ei tahaks oma sõpra kaotada ju... Samas tahaks et tulevikus oleks keegi kes mulle veeklaasi ulataks, kui ise enam ei jaksa...
Kuidas ometi suruda alla oma mina ja muutuda ühiskonnakõlbulikuks?

Edit: Kass vaatab mind tõeliselt hämmeldunult ja suuresilmselt kui Led Zeppelini nautides veidraid liigutusi teen:)

Esmaspäev, juuli 30, 2007

Sõit vihmas


Täna sai siis toimuma kolmas linnasõit. Sõidu alguspunkti suundudes oli ilm okei. Ei muretsenud millegi pärast, olin rõõmus kui linnuke oksal.

Üsna sõidu alguses hakkas padukat kallama. Mul ju vihmariideid seljas polnud ja hetkega olin läbimärg! Kodus avastasin, et mitte ainsatki kuiva riidelappi polnud seljas:DD

Visiir oli ka sõidu ajal pideva vihmaga kaetud ja kuna visiiril pole kojamehi, oli nähtavus suhteliselt halb. Samuti pelgasin kurvides rattale veepatja alla saada, kuna vett ikka voolas ja augud teekattes olid vett täis, nii et aru ka ei saa kust ohutult sõita. Samas üldise liiklusvoo huvides ei tahtnud seal koperdama ka hakata ja surusin hambad vapralt risti ning tuiskasin läbi vihmasaju, nii et pilv taga!

Aga no ikka nii pagana mõnus on! Vihm ei seganud absoluutselt, lihtsalt kaifisin sõitu:) Ja peaaegu et eeskujulikult tuli kõik ka välja:)

Nüüd siis pikem paus ja augusti lõpus läheb teema edasi. Siis vaatame mis saama hakkab:)

Inimsuhete labürint

Mul vist on täna igav et sellisest asjast kirjutama kipun:) Ja ennast tundes kardan, et jutt tuleb pikk. On ju teatud inimesed kes naudivad enda "hääle" kõla. Paistab et olen üks neist;) A no ei suuda teisiti.

Inimestevahelised suhted on ühed veidrad asjad. Seekord mõtisklen paarisuhete teemal. Ja et ei arvataks et ma siin tõde kuulutada üritan, siis teadmiseks, et see on puhtalt minu isiklik arvamus, ma ei pretendeeri tõekuulutajaks.

Viimasel ajal olen kuidagi eriti kuulma-nägema-jne hakanud igasugu mõraseid suhteid. Tea kas ühiskond on käest läinud, minu silmadelt on kate langenud või olen jõudnud lihtsalt sellisesse ikka kus sinisilmsus enam aktuaalne pole ja kuulen seetõttu igasugu huvitavaid asju?

Kuidagi kipub olema nii, et paarisuhtes inimesed peavad teineteist üksteise omandiks. Ei, pigem nii, et „tema on minu omand aga minu vabadus ja tahe jäägu minule“.
Olen ka mina elukaaslast isiklikuks varaks pidanud. See teeb lõppkokkuvõttes alati haiget, kuna siis sa paratamatult eeldad teiselt midagi. Eeldamine on halb.

Mõistusega võttes usun, et inimesed on siiski indiviidid ja igasugune piiramine paneb justnimelt rakmetest vabaks püüdlema.
Pühendumine teisele peab olema vabatahtlik. Ja sundida teist pühenduma lõppeb varem või hiljem krahhiga. Tänaseks olen natuke juba elult jõudnud vastu pükse saada ja no midagi ei ole teha – peale mõttemaailma muutmist tunnen end ütlemata kergelt ning mul oleks justnagu tiivad...

Kaaslast ei saa omada. Kaaslast ei saa muuta. Sa kas lepid temaga sellisena nagu ta on või lähed oma teed. Nii lihtne see ongi.
Hiljuti sattusin pealt nägema endiste elukaaslaste sõnavahetust. Mul oli neist nii kahju. Inimesed, kes kunagi on teineteist väga armastanud, ei saa nüüd muudmoodi suhelda kui klähvides. Mind tegi sellise asja nägemine ütlemata letargiliseks ja nende üle kurvaks. Ja mul on pagana hea meel, et mina oma eksidega hästi läbi saan. Kui üks neist ära peaks keerama ja minu argipäeva segama hakkab, siis kõhklemata saadan selle eksemplari kurele, kuna mineviku ja tuleviku vajadusi ei saa segamini ajada. Ükskõik kui kallis see minevik ka on. Siiani paistab ekside koha pealt küll et olen oma elus teinud väga häid valikuid. Väga mõistusega, inimlikud ja kindlameelsed mehed on olnud. Olen väga õnnelik et nad on mul elus olemas. Ok, vahel küll viimasega sõdime, kuid seda seepärast, et oleme mõlemad oma väga erineval moel kirglikud ja emotsionaalsed ja meie hammasrattad lihtsalt hõõruvad vahel. Aga saame hakkama ja ta on endiselt mu elus ütlemata oluline. Samuti ka minu tark ja karismaatiline eksabikaasa.

Ema tegi huvitava tähelepaneku – mul pole olnud ühtegi poiss-sõpra, abikaasat või elukaaslast kes oleks vanemate hirm. Et kõik on olnud keskmisest intelligentsemad. Hea kuulda:) "Naiste lemmikud" mulle tõepoolest ei istu kuidagimoodi... Mina hindan aju... Pigem olgu kole kui kurat, kuid mõistus on esmatähtis.

Mitte kuidagi ei suuda mõista naisi kes on nõus end mehe nimel alandama. Nuiama, paluma, ähvardama. Mina ei suudaks seda. Viimase eksiga oli lahkuminek minu jaoks meeletult valus. Olin veendunud et tegu on mu elu armastusega ja siis järsku ilma korralike seletusteta sai see otsa. Pidin hulluks minema!!! Kuid ta nägi mu pisaraid täpselt üksainus kord – meie laialimineku päeval. Never ei suudaks ma ta ees enam ulguda. See oli tema valik ja no mida ma sinna teha saan? Ei saa ju valida teise inimese eest.
Samuti ei mõista ma seda, miks hakata hetke-kaasale ette laduma, kui eksi suhtumine haiget teeb. Milles uus kaasa süüdi on? Kui V-ga laiali läksime, siis veidi aja pärast meie suhtlemine jätkus, mis teha. Temal oli selleks ajaks uus elukaaslane. Eks ta kipub enamjaolt nii olema, et mees on kiiremini uuele avatud ja naine rohkem olnud suhtes kinni.

Oi kui haiget mulle tegi kui ma nägin et tegelikult on ta teisega, mis siis et mina usun lolli järjekindlusega et minu suhtes on tal tugevamad tunded. Ma lihtsalt keeldusin uskumast et ta eelistab teist. Uskusin et ta vaid karistab mind ja hiljem mõistab oma eksitust ja tuleb roosamanna.
Ei tulnud. Elu läks edasi, sain aru oma lootuste rumalusest ja sõbralikult tõmbasin kõigele kriipsu. Muidugi jääb ta mulle alatiseks meeletult oluliseks, kuid miks püüda tuult väljal? Andsin ka endale võimaluse silmad lahti ringi vaatama hakata ja läksin oma eluga edasi.

Öeldakse, et see kes tõeliselt armastab, laseb teisel minna kui too seda soovib. Tahad ju et sulle kallis inimene oleks õnnelik? Ja kui ta seda sinuga ei ole, siis miks teda meeleheitlikult enda küljes hoida? Sellest tõdemusest johtuvalt usun, et mina olen tundnud tõelist armastust. Sest ma olen lasknud minna ja mitte sealjuures taevast ja maad kokku neednud. Ju siis niipidi on parem. Hoolimata sellest kui valus see mulle endale oli. Ta teab kui valus see oli, oleme sellest rääkinud. Rahulikult. Tal on loomulikult kahju, kuna temagi ju hoolib. Endiselt Aga see ei muuda ju midagi...

Seetõttu ei saagi ma aru neist, kes nui neljaks üritavad uue kaasa elu ära rikkuda ja teatavad, et kui nemad ei saa ekskaasat, ei saa ka see teine. Ja siis otsivad võimalusi et haiget teha. Krt võtaks, ainus oinas on ju ekskaasa (juhul kui too pole päris aus olnud), kellele tuleks haiget teha, mitte tolle uus kaaslane. Oma tunnete ja pettumustega võiks igaüks ikka ise hakkama saada.

Samuti ei saa ma aru enese alandamisest. Kus püütakse kaaslast kinni hoida nutu ja halaga, et ilma ei saada hakkama või lausa tehakse enesetapp jne. Seda praktiseerivad nii mehed kui naised. Mul ka nooruses üks ähvardas endale otsa peale teha. No kui loll saab olla? Kas tõesti on mõni sigatsev (või lihtsalt lahkuda sooviv) kaaslane väärt seda et mina oma eluküünla kustutaksin? Kamoon! Mul on pere ja lähedased, kes on palju rohkem väärt kui mingi eks. Ja neile sellist valu teha? Milleks?
Mul pole aimugi mis sellest tüübist on saanud kuid usun siiralt et ta elus. Ja kui oli nii loll, siis kuidas saan mina selle eest vastutada? Oleksin pidanud temaga jääma ja õnnetu olema???

Kunagi keegi tark inimene ütles mulle, et armuke tuleb valida selline keda saab usaldada. Kes ei hakka ennast ellu toppima ja kes saab aru kust jookseb piir. Ja kui on lõpp, siis on lõpp.
Üldiselt ma taunin armukeste teemat. Siiski aga kui ei saa teisiti (sest ega kõrvaltvaataja ei saa alati näha mis toimub suhte sees ning miks asjad on läinud nii et otsitakse tuge/lohutust/midagi muud kellegi teise juurest - maailm on liiga kirju selleks et kõike üheselt võtta), siis peaks olema korraldatud nii, et vaid armukese omajal on süümekad ja halb jne. Las elab ise selle teadmisega. Pere ei tohi never sellest teada saada. Peret tuleb kaitsta iga hinnaga kõrvalise valu-/probleemitekitaja eest. Siit taaskord põhjus miks valida armuke keda saab usaldada. Sest olgem ausad - armukesest perele rääkimine on enda süüst puhtakspesemine. Oi-oi-kui-paha on olla jne, kuid rääkinult hakkab ikka kergem. Ja siis? Tegijal oli süümekad, kuid samas on mälestustes mõnu, teadasaajal pole mõnust halligi, on ainult valu. Seega pean mina ülestunnistusi mitte aususeks vaid isekuseks.

Njah, kuidagi söödab elu selliseid asju ette mis panevad silmi avama. Et paarisuhted ei olegi selline roosamanna nagu noorena sai usutud/unistatud. Kohutav kui paljud lähevad laiali... Samas on hea näha et on palju ka õnnelikke paare:) Loodan siiski et õnnetutel valu läheb mööda ja kunagi paistab taas päike. Mina tean et paistab:)

Isiklikult olen hakanud arvama, et suhteid ei maksa võtta liiga tõsiselt. Siis on oht väga haiget saada.
Tõsiselt saab neid võtta alles siis kui esimene armumine möödas ja näed kas teine pühendub sulle või mitte. Algusaegadel antud suured lubadused reeglina ei maksa midagi. Samuti ei loe sõnad, loevad teod. Juttu ajada oskab ju igaüks. Tegutsevad aga vaid need kes tõeliselt hoolivad. Selle tunnetad ära kui õige aeg käes. Ja nii ongi võimalik selekteerida.

Kardan inimsuhetes haiget saada ja seega on lihtsam meelestada end nii, et ei saaks haiget:) Sest suhtumist muuta saab vaid enesel, teisi muuta üritada ei maksa.
Pärast seda otsust on mul hakanud nii kohutavalt kerge:) Milleks põdeda? Elu läheb nii nagu peab, ei ole vaja üle planeerida ja ette kujutada:)

Veelkord - tegu minu isikliku arvamusega ja minu suhtumine paarisuhetesse. Ei arva et kõik peaksid minuga sama meelt olema.

Simpsonid

Olen täiesti unustanud soovitada Simpsonite filmi! Käisime kohe esimesel päeval seda vaatamas. Ja miskit pole teha - kes Simpsoneid armastab, see ei pettu:) Kes neid enivei ei hinda, teie ärge minge:) Mina noid armastan ja naersin põhjalikult:)
Treiler siin.

Pühapäev, juuli 29, 2007

Kodus on hea!


Vanaema valmistatud maitsev lõunasöök. Veidike mööda saart ringikruiisimist. Pereringis veini ja näksiga poole ööni maailmaasjade arutamine. Koeraga mängimine. ATV-ga klibuvallidel kihutamine. Kadakavihaga peksmine ja enese peksta laskmine. Vinüülimängija ning hunniku vinüülplaatide avastamine ja omastamine. Lihtsalt lähedastega koos olemine. Enne-ärasõitu-ühine-lõuna hiina restoranis, mis osutus elu-maitsvaks.

Kodus on alati nii hea...

Neljapäev, juuli 26, 2007

Nimepäevanostalgia


Mul oli äsja nimepäev.

Vanasti, kui veel kodus elasin, tegime emaga alati pere nimepäevadel torti. On ju vaja põhjust! Armas komme...

Nimepäevaga seoses jääb aga mulle vist elu lõpuni üks ere mälestus. Aasta oli siis 2000. Elasime oma esimeses üürikas Tulbi tänava armsas väikeses majakeses.

Nimepäeva ööl vastu hommikut ärkasin selle peale, et koridorist kostis kõminat ja kolinat. Kuna see erines tavapärasest, läksin uudistama.

Ühed naabritest olid parajad jotad. Kaks meest. Elasid seal vaikselt, kedagi ei seganud. Niipalju kui neid liikumas näha oli, olid nad purjus.

Nüüd siis oli nende uksetagune täis politseinikke ja neid endid kanti mustades laibakottides välja. Üks oli suur mees ja politseinikud teda tassima ei hakanud, lohistasid mööd treppi alla, nii et pea käis kolks ja kolks mööda astmeid.

Selgus, et mõni päev tagasi oli korteris olnud jooma. Taaskordne. Ja joomakaaslane oli korterielanikud maha koksanud. Vist kirvega, kui õigesti mäletan. Siis aga purjus peaga minema läinud. Kainenedes tõenäoliselt tekkis vajadus jälgi kustutama minna ja nii ta naases ja pani korterile tule otsa. Ütleme nii, et kärsatanud laiba hais ei ole talutavale lõhnaaistingule lähedal ka mitte.

Tuletõrje oli õnneks kiiresti saabunud, nii et maja pääses. Et siis jah, hea teada!

Ann'i tüdrukuteõhtu


Ühel ilusal päeval helises telefonis kellegi võõra tütarlapse rõõmus hääl. Teatas, et järgmise päeva õhtul on Ann’i tüdrukuteõhtu. Mind leida õnnestunud alles viimasel hetkel ja et äkki mul siiski oleks võimalik ühineda. Ja et me olevat vist umbes 5a tagasi ühel sünnipäeval ka kohtunud.

Ok, korraldasin oma plaanid veidi ringi ja tööpäeva lõppedes kohtusin pruudi ja tema sõbrannadega ühes keraamikatoas. Pruut meisterdas enesele nõusid (veimevaka teema) ja ka neiupõlvenime jäädvustas ühele karika moodi jooginõule. Et hiljem, kui nimi maha maetud saab, siis on koht (jooginõu) kus seda salaja saab piilumas käia:)

Meie muidugi korkisime siidrid lahti (ei, mitte purgi-keemia vaid ikka ehedad Normandia siidrid) ja nali võis alata.

Minu ja K lõbu väga pikalt ei kestnud. K pidi minema paariks tunniks kursuslastele Hispaania keelt õpetama ning mul oli motokoolitus, kust ei saanud puududa. Kuna aga ei suutnud paarile topsile siidrile kuidagi vastu panna (ma lihtsalt väga armastan ehtsat siidrit), siis olid parajalt suured süümekad rooli istuda. Ärge seda järele tehke! Ok, olin küll vähe tarbinud, kuid tegelikult peaks ikka täiesti puhas enne olema. Sõitsin väga eeskujuliku liiklejana kooli.

Pärast koolitust otsustasin, et aitab pullist ja viisin auto koju. Ja linna peale teistega ühinema! K oli ka just lõpetanud ja möll võis alata.
Teised olid terve see aeg mööda linna lollitanud ja pruut oli hästi teeninud:D

Sõime ja jõime ja tuju oli juba väga lõbus. Tekkis idee, et magustoiduks vaja tingimata pannkooke valge jäätisega ja tingimata väliterrassil. Hämmastav, kuid selliseid kohti ei tahtnudki leiduda!!! Väliterrassidel lõpetati köögist teenindamine reeglina kell 23. Kolasime pannkooke jahtides pool linna läbi ja kellega sel ajal tutvusime? Eestlastega? Oh ei! Kanadalaste, austraallaste ja itaallastega tekkisid kontaktid ja vägagi toredad kontaktid. Aga mitte eestlastega. Vaiksed eestlased... Tõele au andes kahe eestlastest noormeeste kambaga tutvusime küll – mõlemad olid poissmeesteõhtut pidamas. Ühes olid täielikud nohikud, kes naljast aru ei saanud, nalja teha ei osanud ja kutsusid sauna kaasa. Igavad. Teised olid vallatust täis ja nendega sai natuke naljatatudki.

Ok, tagasi pannkoogijahile.
Otsimise peale leidsime kreeka restorani, kus oli pannkooke ja valget jäätist. Maiustasime seal ja tarbisime taas kergemat sorti tujutõstjaid, kui korraga tuli meie juurde ettekandja kandikutäie kreeka rahvusnapsudega (oli vist ouzo nimeks – aniisiviin tundus. vabandage mu võhiklikkust kangemate jookide alal...) ja teatas, et komplimentidega maja poolt. Et omanik oli meid märganud ja saatis tervitusnapsud. Palusime omaniku meie juurde saata ja koos meiega juua. Tuligi noor ja tume kreeklane ja siis jätkus juttu ikka juba kauemaks:)))

Hiljem läksime öönapsule kusagile „Aafrikasse“. Seal kohtusime taas nohikutest poissmeestega – olid just saunast tulnud ja ühel neist oli kaenla all kvaliteetajakiri „Maaja“, mille ma koheselt hõivasin. Väga igavaks osutus. Oleks midagi huvitavamat oodanud. Aga see selleks.

Öönapsud keres, tellisime „takso“ ette, mis meid siis turvaliselt mööda linna laiali puistas. Vastu hommikut jõudsin koju. Karm oli see, et mõne tunni pärast oli vaja tööl olla. Pidin ümber kukkuma, kuid mõne kohvi järel muutusin taas kontaktivõimeliseks.

Njah, nii veetsimegi viimase õhtu Ann’i kui vallalisega... Kuidagi sattus nii, et õhtu oli suures osas ingliskeelne. Äkki mõjus see, et pruut ise elab tegelikult Austraalias? Et nagu karma? :D

Teisipäev, juuli 24, 2007

Suvajutt


Mis oli esimene goole'i otsingusõna, mille järgi peale träkingu tarvitama hakkamist minu blogi netiavarustest leitud on? Qashqai :DDD Eks nüüd edaspidi saan jälgida, mis sõnad hakkavad edetabelit juhtima:)

Olen mõnda aega kaalunud langevarjuga hüppamist. Peale Tarzani hüpet ma pole asjas enam nii surmkindel... Samas isu siiski alles... Ja Cal ja Mambur on asjast niimoodi rääkinud et ihukarvad püsti.... Nami!

Ma kohe ei saa mõni teema allpool olevatest Sõnajalgade muusikast ümber. Kui õhtuti tuju nigel on, klikkan nende videole. Ja kuna läpakal on sisseehitatud kõlari kohta üllatavalt hea eksemplar ning kuna rõdu uks on pärani lahti, siis võivad naabrid arvata et ma nii hullult kaifin nende laulmist. Lasen seda nigelatel õhtutel järjest ja valjusti (teeb küll tuju paremaks:)), nii et sõnad juba peas ja mjuuzikagi kummitamas. Njah, mis teha kui tegu on tõelise muusikalise shedöövriga.
Tont võtaks, ma ise ka luterlane, kuid lolliks ka ikka ei maksa minna, eksju. Ja kuna mul on usu ja väärtushinnangutega oma suhe, siis ma ei arva et ma sellepärast vähemväärtuslik talleke oleksin...

Ennast kiitmast ma ei väsi...


Teemaks taas motikas.

Nüüd siis kaks linnasõitu seljataga.

Esimene kord olid silmad punnis vaat et vastu kiivri visiiri, õnneks katsetasime vähese liiklusega tänavatel. Samas palju parema-käe-reeglit ja ühesuunaliste jälgimist.

Sõidu lõppedes küsisin õpsilt, et kas keegi on hullemini ka sõitnud kui mina? Selle peale ta teatas, et ma pidavat naisterahva kohta vägagi hästi sõitma. Mis krdi kriteerium see "naisterahvas" motomeeste seas on? Ja kuidas ma aru saan kas see kiitus on suur või tillemat sorti?

Njah, täna siis teine linnasõit ja suured mitmerealised teed ja ringristmikud. Noh, täna oli mul endal kuidagi hea tunne ja ratas lausa lippas all. Tundub et läks hästi. Ei tea kas naisterahva või "inimese" kohta siis.

Aga meie teed on küll täiesti pees. Autoga raputab ka, kuid rattaga on tunne, et kui sõidad norm kiirusega, viskab su lendu. Ja pikiroopad teedel on vägagi tuntavad - pidevalt vaata et ratas libisemisse ei satuks. Auklikkuse tunnuseks on suus plõksuvad hambad. Oluline et keel vahele ei jääks. Hea et proteese pole, need lendaksid küll esimese asjana suust.

Aga jube kaif on linna vahel tsikliga tiirutada:)

Teooriatundides räägitakse aina ohutust sõidust ja sõiduvõtetest ja kuidas vältida õnnetusi. Oijahh, asi tundub ikka väga karm olema. Hirmutavad meid päris ära seal. Aga hea ongi, sest kahjuks enamus moottorratturitega juhtunud õnnetusi on toimunud tänu valesti valitud kiirusele. Ja tagajärgi mõjutab sageli riietuski. Nt need lillelistes pükstes sõitjad olevat esimese aasta ratturid:) Et peale esimest käbla pannakse korralikud riided selga.

Nüüd saan aru miks mu viimane eks, kes minusse rattapisiku süstis, käskis mul ka kõige palavamal suvepäeval sõidule minnes teksad ja teksa- või nahktagi selga panna. Kukkudes sellel aega kuluda, enne kui nahka maha lihvima hakatakse...
Pagan küll, ma pean need load ära tegema! Kahjuks aga pea terve augustikuu olen kodumaast eemal, seega alles septembris saab hakata eksamile registreerumise peale mõtlema...

Esmaspäev, juuli 23, 2007

Hmm...


Huvitav, miks ma supermodellide saadet vaatama sattudes juba mitmendat korda midagi rammusat haaran? Täna siis Napoleoni kook... Nemad seal on ju kõhnad, mitte mina. Kaastundeõgardlus?

Ebanormaalsed

Tuli mõte "kergelt" aega veeta, nii et ka väike sport ja adrenaliin oleksid kaasatud.
Sai siis sammud Nõmme Seiklusparki seatud.
Väike instruktaazh ning harjutusrajale. Radu kokku viis. Iga rada algab ja lõppeb maas. Seega katkestada saab vaid iga raja lõpus.
Alguses tundus jube humoorikas turnida maast paari meetri kõrgusel ja olla iga sekund kohustuslikus korras karabiinidega turvatrossi külge kinnitatud. Selline tohutult easy teema. Kitsad köied, kõikuvad-rippuvad talad, mööda trossi alla sõitmine, platvormidevahelised hüpped jne. Pidasin kogu lugu kergeks meelelahutuseks.

Lugu muutus alates hetkest, kui suundusime eelviimasele ehk punasele rajale. Ja viimast nimetati mustaks rajaks.

Alljärgnevalt väike fotoülevaade toimunust.

Ronimine punase raja esimesele platvormile. Ütleme nii, et päris kõrgele.
Kahe puu vahele kinnitatud trossi ületamine. Aru ma ei saa kuidas tsirkuses seda nalja ilma turvatrossita tehakse. Kõrgust saab hinnata, kui vaadata all olevat inimest.
Peale pikka laskumist turvavõrku maandumine (kaaslane nautis langemist niiväga, et ühe laskumise lõpus unustas end võrgu külge haakida ja nii ta tagasi tiigi kohale vajuski:) Mille peale ta lassoga kinni püüti ja võrku sikutati:) Nalja rohkem kui rubla eest!)
Laskumisele minek. Ainus viis puu ladvast alla saada.
Eemalt vaadates tundus lugu lihtne. Et hoiad tasakaalu ja muudkui lähed. Hmm... Väga vale eelarvamus! Peale tunniajast erinevat turnimist olid jäsemed juba mõneti väsinud ja trosside külge riputatud palgid õõtsusid hullemini kui oleks ette arvanud. No lihtsalt ei saa astuda - nii kui liigutad, tahavad palgid sind kuhu k**** visata. Käed sai ikka üsna pehmeks pingutatud.
Ma ei taha enam kunagi midagi kuulda oma lapsepõlvearmastusest, Tarzanist. Nimelt kujutas Tarzani hüpe endast suurest köiest haaramist ja lihtsalt hüppamist. Vabalangemisse ja nii, et kõigi jäsemetega ikka köiest kinni hoiad ja siis kisa saatel vastas asuvasse turvavõrku maandud. Maapind oli liiga kaugel ja hirm meeletu. Erandlikult oli selle platvormi kõrval ka laskumist võimaldav redel. Korduvalt kaalusin selle kasutamiset, kuid tean et ma ei oleks hüppamata jätmist enesele andestanud. Peale seda, kui ma nagu s***häda seal oma 5min kindlasti põdesin, sooritasin ma hüppe... Et seda enam mitte kunagi teha! Ok, seiklusrajale sattudes ikka teen... Pärast seda hüpet mu jäsemed ronimisvõime kaotasidki. Nad lihtsalt võbisesid mingi aja kontrollimatult. Brr!!!
Oijahh, tõeliselt seikluslik oli see seikluspark... Kes adrenaliini soovib, minge kindlasti proovima! Esialgne huumor asendub tõsise pingutusega:)

Esmaspäev, juuli 16, 2007

Järgmine 7 - mida ma ei kannata?


Punapea ja Anu on juba omad sissekanded teinud, ma siis üritan ka.
Tegelikult häirivad mind mitmed asjad, sageli just pisiasjad. Aga suurematest üritan siis miskit üles kirjeldada:

1 - Vägivald. Mul kama kui võrdsed üksteist klohmivad (ükskõik kas siis füüsiliselt või verbaalselt), kuid ma vihkan kui liiga tehakse endast nõrgematele. Ilma põhjuseta. Võin nii marru minna et ei kontrolli oma käitumist. Ehk siis minu puhul vägivald sünnitab vägivalda.
2 - Rumalus. Ja sellega hiilgamine.Kui oled loll, ole vait. Jätad natukenegi inimväärse mulje.
3 - Nagu ka Anu puhul - suunatule mittenäitajad. Krt, sellel kangil on täiesti asjalik otstarve, mina ju ei näe su tuult läbi laskva kolba sisse ja ei oska ennustada millise manöövri sa järgmiseks ette võtad.
4 - Mõttetu virisemine. Ei saa midagi tehtud selle ja tolle pärast. Hale! Kõike saab, tuleb vaid end käsile võtta. Teatud kohtades ei ole oluline protsess, ainsana loeb lõpptulemus. See, mis vahepeal toimus või miks midagi toimuda ei saanud, on hülgemöla.
5 - Kasimata inimesed. Usun, et mõnel inimesel on kõikvõimalikest nääretest kõikvõimaliku eritumine haiglaslik nähe ja minu siiras kaastunne neile. Ülejäänud aga võiksid ju siiski end pesta. Kohe on teatud hulk inimesi kes veest ja seebist väga lugu ei pea. Mis teha, mina ei pea siis ka neist.
6 - Valetamine. Ebaausus muudab mind ütlemata kurvaks. See näitab respekti puudumist teise inimesse, muidu ju poleks vaja talle valetada. Kahjuks on valetamist meie ümber liiga palju. Liiga palju.
7 - Kellegi järel ootamine. Kui on kokku lepitud ja inimene ei teata mulle et ta hilineb, ajab see mind seesmiselt hullupööra marru. Võin head nägu teha, et suhteid mitte rikkuda, kuid see ajab mind marru. Ok, ma ise hilinen ka. Aga ma teatan ette kui hilinen. Ei meeldi et keegi peab minu pärast nagu tola passima. Ta jõuab siis ju oma ajaga midagi peale hakata. Vähemalt on tal võimalus oma aega otstarbekalt kasutada kui ta seda soovib.

Huhh, aur väljas, samuti ka päike:)

:)))


Juhtus see millest ma olen unistanud, kuid mida ma pole julgenud niipea loota. Sain täna kooli platsieksami tehtud ja nüüdsest lubatakse mind linna peale.

Njah, autoga ma ei peljanud linnaminekut, kuna siis ma ei teadnud milline liiklus seestpoolt välja näeb. Nüüd aga, omamata auto keret enda ümber, ei ole teps mitte väga turvaline tunne. Aga näis, küll ma hakkama saan!

Ja Teksamees tunnistaski, et eksis minus. Tunnustas ja ütles, et mu suhtumine sõitmisse meeldib talle. Ja et ta laseb mu linna peale kerge südamega, kuna minus pidi sõitja omadusi olema... Misiganes see siis ka tähendab.
Huhh, üritan siis aja kirja saada millalgi... eks annan taas teada kui ellu jään:)

Laupäev, juuli 14, 2007

Mustikale!

Metsaalused on hullult mustikaid täis. Mina sain täna näpud ja keele ja püksidki lillaks. Värvi, mitte orientatsiooni mõttes.
Korilusega ma tegeleda ei viitsi - moosi või koogi jaoks saab turult osta ja kellelegi tema raske töö sellega tasustada. Metsas on super marju otse suhu korjata. Selle eesmärgiga täna metsa poole suundutud saigi ja kui kõht täis, siis tulema:) Et ei peagi ainult restos ja pubis einestamas käima. Mets sobib sama hästi:)
Soovitan...

Reede, juuli 13, 2007

1 kiiks kauba peale

Avaldub see siis, kui üksi autos sõidan.

Nimelt kui tuleb mõni tõsiselt hea rokilugu, siis keeran muusika valjuks ja röögin nagu poolemeelne kaasa laulda, samal ajal kätega rooli tagudes ja tukka loopides.

Ringi vaadates tundub et ma ei ole ainus omasugune:)

Neljapäev, juuli 12, 2007

7 kiiksufakti



Punapea soovitas kirjutada ka oma kiiksudest. Levib siin mingisugune 7 kiiksu kett.


Parimad nagunii meenuvad hiljem, kuid üritan siiski.

  1. Ma kardan vampiire. Siiralt. Jah, ma tean et neid ei ole olemas, ma ei usu nende olemasolusse grammi eest ka. Aga ma kardan neid. Magades on mul alati kael tekiga kaetud. Kui teki või lina jaoks on liiga palav, siis katan kaela juustega. Ma pean tundma kui vampiir juukseid mu kaelalt eemaldab. Siiralt loodan, et ta ikka eemaldab. Pole ju suurem asi maiustamine kui suu karvu täis, eksju.
  2. Vampiirikiiksuga seonduvalt kardan ma paaniliselt kui mu kaela puudutatakse. Kaela musitamine on samuti välistatud, eriti kui habe natuke kraabib. Mõni mees mu elus on mõelnud nalja teha ja mind kinni hoides "justnagu-kaela-näksama-tulnud". Väga vale otsus! Satun totaalselt hüsteeriasse ja võin õhtu otsa pisaraid pursata ja nurgas kössitada.
  3. Jalad teki all. Sissejuhatavaks infoks: usun vaimude olemasolu. Olen veendunud, et inimene ei näe ega tunne siin ilmas paljut ja ei saa nii rumal olla, et arvata nagu see mis silma ees ongi kõik. Vaadates kasvõi loomi, kes jälgivad harjunult toas "liikuvaid" objekte, kui isegi sitikat lendamas pole. Nemad näevad ja teavad. Ja võtavad lõdvalt. Miks siis meiegi peaksime paanitsema, kui nad on aegade algusest meiega ruumi jaganud? Me ei sega ju üksteist. Küll aga oli mul veider kogemus ühes üürikorteris. Lebasin voodil, olin vägagi ärkvel. Ja järsku tundsin, kuidas keegi võttis külma ja kondise käega mul pahkluust kinni. Rapsisin jala vabaks. Ma ei usu eales et mõni vaim mind näppida otsustas - ju see oli mingi veider närvide või lihaste mäng, kuid mulle sellest piisas. Kuna ma ei taha seda külma käe tunnet enam kunagi kogeda, ei maga ma kunagi jalad teki alt väljas. Ja kui keegi kergitab jalgadelt tekki, nii ärkan naksti.
  4. Autoga sõitma hakates teen ma alati telefonihoidjas istuvale jänesele nimega Bunny musi kõhule. Kuna vahel kasutan huuleläiget, siis ei ole Bunny kõht enam kõige esteetilisem. Vaesekesel karvad kokku kleepunud...
  5. Mul peavad alati kõik raamatud ja nõud ja üldse kõikvõimalik olema suuruse/kuju/tooni järjekorras. Jumaldan süstematiseerimist. Kõiges.
  6. Nii kaua kui mäletan, on mind lähedaste ringis kutsutud märkmikuks. Pean alati kõigi asju meeles, olles kalendriks.
  7. Mul on väga hea pildimälu. Mäletan täpselt kus lehel ja kuidas paiknes mõni sõna või lõik või pilt vmt, mida hetkel vaja meenutada. Kooli ajal tegi see spikerdamise lihtsaks. Teadsin täpselt kuhu piiluda, kui võimalus avanes:) Aga inimesi ma tänaval ära ei tunne... Ma lihtsalt ei näe inimesi. Veider.
Ei teagi mida nüüd endast arvata, kui asjad must-valgel ees on...
Kes minu jälgijatest pole oma kiikse veel kirjeldanud, paluks seda lahkelt teha:)

Kas keegi tõesti maksab piletiraha?

Punapea orkutist leidsin midagi shokeerivat - aitäh sulle lõbustamise eest:DDD
Ja mina mõtlesin et mina ei oska laulda.... Minust hullemat varianti saad kuulata siit...

Veel üks siin. Oi jummel, ma ei mäletanudki enam...

Filmisoovitused

Vahepealsetest filmielamustest veidike.

Mingi aeg tagasi jooksid kinos kaks Woody Alleni uuemat filmi. Koostööprojektid Scarlett Johanssoniga.
Woody Allen on mind seni suhteliselt külmaks jäänud. Olen ikka arvanud, et ma pole piisavalt intelligentne tema filmidest arusaamiseks.
Kas on Woody muutunud või on vanuse lisandumine minuga oma töö teinud, kuid ma pean oma arvamust korrigeerima.

Kuna ma pean Scarlett Johanssoni üheks atraktiivsemaks tänapäeva näitlejatariks (avastasin ta filmis "Tõlkes kaduma läinud", millele leidsin kohe ka kinnituse filmis "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" - seda soovitan väga), siis oli minus kõva kiusatus nende koostööd vaadata.

Laenutasin ühel õhtul filmi "Scoop" (tõlkes oli pealkirjaks vist "Kõmulugu"). Hmm, kuna ma pole Alleni käikudega väga tuttav, siis tuleb tunnistada, et mind film haaras. Põnevust ja kaasamõtlemist jätkus algusest lõpuni ning naerdagi sai piisavalt. Soovitan seda kindlasti vaadata, kes tahab näha midagi huvitavat ja samas piisavalt kerget. Treilerit saad vaadata siit.

Scoop'ist innustust saanud, laenutasin järgmine kord filmi "Match Point" (tõlkes "Matshpall"). Ossapoiss! Olen siiani selle mõju all, kuigi möödas on jupp aega. Äärmiselt huvitavad käigud, inimeste suhtumised, valikud, prioriteedid, suhtumised endasse ja ümbritsevasse ja kriminaalse poole pealt - kui napilt jooksevad mõned piirid... Täiesti hämmastav film mu meelest. Ja appi kui eluline! Ok, mõningate äärmustega, kuid siiski... Selle filmi võrra saab minu plahvatuslikult kasvanud kodune filmiriiul kohe kindlasti veelgi täiendust. Ütlemata mõtlemapanev film... Eriti hea vaadata natuke tõsisema tuju korral. Treilerist huvitatutel pilgud siia.

Die Hard 4 meelitas ühel õhtul kinno. Klassika. Mulle meeldivad sellised kerged märulid. Ok, kaklevad ja madistavad ja kurjamid surevad, kuid seda ei näita. Ei ole valus vaadata, jõhkrus on nagu tagaplaanil. Olulised ikka hero-naljad ja "kangelasteod". Äärmiselt kerge vaatamine kena mehega peaosas:)
Selle filmi puhul õnneks ei saa öelda, et järg jama. Vähemalt 4.osa oli küll hea. Ok, vahepeal on USA filmides kohustuslik poolnutune loeng pereväärtustest ja kodumaa-armastusest, kuid selle võib andeks anda. Eriti kuna seal mängis üks asiaadist naine (nimeks tal Maggie Q), kelle ekraanile ilmudes ei olnud ma võimeline enam sisu jälgima. Hämmastav kui ilus naine see oli! Üks peamistest kurjamitest muidugi, kuid teadaolevalt on ju ka Bondi filmides kõige ilusamad naised ikka pahad. Bondi head naised on reeglina vähem silmatorkavad.
Die Hard 4 treilerit vaata siit.

On võrdsed ja on võrdsemad


Njah.
Miskipärast ma kahtlustan, et Savika kiiruseületamine +51km/h ei too talle erilisi tagajärgi. Teistel võetaks sellega load ära. Tema nagunii kiirustas "valijatega kohtuma" ja see on ju "mõjuv põhjus" ja rangeim karistus mis talle määrataks on tühise summaga rahatrahv.

Oi kui kindel ma selles olen.

Pühapäev, juuli 08, 2007

Õllekast


Sel aastal sai siis taas õllekat väisatud. Mitmel päeval isegi. Eks ta on alati samasugune, kuid kuna minu tuttavatest keegi maagilisel 07.07.07 kuupäeval abiellumas ei olnud, siis alternatiivläbuna sai õllekat külastatud.

Einoh, tuttavaid nägi, nalja sai, enam-vähem mingit muusikat sai kuulatud ja süüa-juua nõrkemiseni. Vaba aja veetmise viis rahvamassis. Vahel ju võib:)

Seekord sain ka totaalse muutumisega hakkama. Ja tõepoolest - blondide elu ON lõbusam!

Ainus vanaviisi talumatu asi on need sinised ühispeldikud. No ma ei ole vist oma elus rõvedamat kohta külastanud...

Sõbrants oli nõus minuga läbule kaasa tulema:

See keel võiks vist tõuveiste laadale hindamiskomisjoni ette minna küll....

Ühes areaalis oli kostümeeritud jänes, kes meelitas rahvast ennast laskma. Lehvitas ja narritas kui kõrval seisime ja uudistasime. Ok, võtsin väljakutse vastu ja läksin jänest laskma. Paintballi kuulidega. Jänes muudkui üritas kuulide eest põigelda. Esimesel päeval tabasin teda vaid 20% kuulidega, teine kord (mis on jäädvustatud ka alloleval pildil), tabasin rohkem kui 50%-liselt. Narrigu veel! Aga väga lahe oli, mulle nimelt meeldib laskmine. Mitte küll jahti pidades loomi tappa (seda ma ei suudaks) aga lasketiirus märki lasta on küll kaif. Eriti kui TT sind vastu seina tahab lüüa... (antud pildil ei ole TT muidugi:DDD)
A Le Coqi telgis toimus ihusooja T-särgi müük. Tibinad nühkisid T-särke oma soojal ihul ja kes pappi viskas, sai särgi endale. Selleks hetkeks siis paljastus ka naiselik ilu ja mina muidugi pidin kõige kenamate tisside omaniku jäädvustama. Kompliment talle:)
Ringi kooserdades leidin oma ammukaotatud kaksiku. Paistab, et meid lahutati haiglas ja kasvasime erinevates oludes. Jällenägemisrõõm missugune:DDD
Njah, extreme makeover! Aga tuleb tunnistada, et sellest oli kasu. Niipea kui blondiks sain, muutusin lõbusamaks ja vabamaks. Ja no midagi pole teha, paistab et lausel "Blonds do have more fun" on tõepõhi all - nii kui sain blondiiniks, pälvisin massiliselt tähelepanu. Brünetina ei märganud mind mitte kui keegi... :(

Mehed

Milleks on meile vaja mehi?
Ok, unustame nüüd selle paljunemise poole ära. Muidu?

Nad ei saa ju kunagi millestki aru. Kui neile asja ikka väga otse selgeks ei tee, ei adu nad peenemat sorti tundenüansse. Nad ei saa aru meie soovidest ja vajadustest, samas aga eeldavad, et meie neid mõistame ka ilma kaudsete vihjeteta.
Sellised peenema adumiseta olendid.

Ok, kui oled heteroseksuaalne, siis seksi mõttes on meeste olemasolu hädavajalik. Muidu ei saa kuidagi hakkama. Oleneb muidugi enese isukusest ka. Aga muidu?

Miks on vaja end kellegi teise pärast pooleks pongestada? Räägid sõbrannaga millestki ja kui imeväel saab ta sinust aru ja pakub lahendusvariante. Eksju. Räägid mehega samu asju ja sealt tuleb vaid kriitikat. Ok, sageli on see kriitika asjakohane ja õige, kuid kamoon! Mitte seda ei taha ma kuulda! Tahan kuulda et sa mõistad mind ja toetad mind kõiges, mitte ei anna hinnanguid selle kohta et ka mina võisin midagi valesti teha...

Kui siiras olla, siis enamasti on meeste konstruktiivne kriitika põhjendatud ja tagantjärele kasulikki, kuid emotsiooni hetkel ei taha ma seda ju kuulda! Tahan et sa lohutad mind ja toetad kõiges. Tingimusteta. Konstruktiivne kriitika las tuleb hiljem.

Miks ei saa me meesteta? Nad on ju nii võimatud ja kurnavad me emotsioone... Aga äkki sellepärast me neid niiväga armastame ja hindamegi? Et nad erinevad meist, on mõneti nagu vastaspooleks?
Oijahh.Tean ju, et mu suhtumine on võimatu. Aga selline see eluke juba on. Kuidas üldse mõni mees suudab sellise minu kõrval vastu pidada? Ise ka imestan. Ise saadaks ma sellise inimese küll kurele. Mis sind ometi mu küljes kinni hoiab? Olen ju su elu niigi võimatuks teinud, miks sa minust juba ei loobu?

Eelistan meestele mõista anda, et ma ei vaja neid. Saan alati kõigega ise hakkama, ei ole küsimustki. Vaja elektroonikat seadistada, mööblit kokku panna, tube remontida või dushikabiini paigaldada - kõike teen ise. Ega ma nõrgem ole kui mõni mees!!!

Millegipärast Sina ainsana pole seda uskuma jäänud. Jonnakalt püsid mu kõrval. Lased mul emotsioonitseda, ennast eemale suruda ja ikka oled alati olemas. Naeratava ja tulevikku vaatavana. Tundub, et mu relvad hakkavad otsa lõppema... Sest ainult see mind nõrgestada suudabki - jonnakas usk meisse.

Tegelikult ma üldse ei taha et loobuskid. Aga mingi haiglane osa minust sunnib mind sind testima. Ja vahel sinu suhtes väga halvasti käituma. Miks sa mind ometi talud? Kas tõesti tähendan sulle nii palju? Vahel kohe tahan sulle haiget teha, mingil haiglasel viisil tahan vist testida meie püsivuse võimalikkust. Miks mängin ma tulega? Et kui lörri läheb, saaksin pohhuistlikult väljenduda? Enesekaitse? Rõve bitch?

Tegelikult oled sa mulle sigaoluline. Ok, esikohal on alati mu pere (vere teema, mõistad ju), kuid sina oled kohe järgmine. Ja minu südames tähendab see nii väärtuslikku kohta et sa ei kujuta ettegi. Tegelikult vist siiski kujutad...

Kuigi tean et sa ei talu mu blogi lugemist (ütled, et sa ei suuda mu mõtteid lugeda), siis sellest hoolimata tahan sind su jonnakuse ja vastupidamise eest tänada. Ma tean ju, et ma olen võimatu. Väga võimatu. Mu viimane eks kinnitas, et mu iseloomu võimatus sai meile saatuslikuks ja tema sõnu ma usun alati pimesi. Aga miskipärast oled sina võtnud plaani kõik mu kapriisid ja eemaletõukamised üle elada ja vastu pidada. Äkki lõpuks, 30-ndate lävel olengi ma sinu näol lõpuks leidnud Selle Õige? Vähemalt üritad sa minusse seda sisendada. Ja ma hakkan vaikselt seda uskuma... Sest sinu usk on nii nakatav. Hindan väga seda kui minusse/meisse usutakse. Võib juhtuda, et Sina oledki see kes on ära teeninud minupoolse pingutamise väärtuse...

Reede, juuli 06, 2007

Plats

Esimene platsisõit mootorrattal.
Näppisin ratast, panin enesele turvavarustuse peale ja istusin rattale.
Olin varem ikka puhta loll. Kujutasin ette, et asi sellega siis sõita ei ole, kui nt jalgratta valitsemisega suurepäraselt toime tulen. Kaks ratast ja lenksud ju. Et alles tänavaliiklus hakkab karm olema. Nojah...
Plats ongi kõige karmim, nagu mulle kinnitati. Kui juba ratast valitsed ja silmad lahti hoiad, saad liikluses kenasti hakkama.

Eks ta oli jah. Alguses oli tunne, et selle asjandusega pole ju üldse võimalik sõita. Harjumatu on see, et kõik on vastupidi. Gaasi annad käega, sidur ja pidur on ka käega ja käiku vahetad jalaga. Autol ju täiesti vastupidi:D Ja pidur asub gaasi taga, nii et pidurit tõmmates võid vabalt ka gaasi tõmmata. Jabur ju!
Lisaks on ratas ikka oluliselt tundlikum kui auto. Vajutad ja sööstab.

Pikajuukseline karm Teksamees (no selline Metallica stiilis välimusega) teadis rääkida, et küllaga tal õppesõitjaid põõsastesse sööstnud ja kõige karmim juhus lõppes kiirabihaiglas. Seda ju ei tahaks...

Noh, törtsutasin siis seal platsil niisama ringi ja proovisin käike vahetada ja pidurdada ja kohalt minna ja kasvõi sirgelt sõitagi. Esialgu oli keeramine kõige keerulisem, kuna kui ei keera piisavalt, siis lähed sinna kuhu ei peaks ja kui keerad piisavalt, on tunne, et kukud ümber. Samas jalgu maha panna ei tohi, kõik on tasakaalu peale mängitud.

Vaatasin siis, et mingi tüüp tegi seal samal ajal kaheksaid ja sõitis slaalomit. Tundus, et see on absoluutselt võimatu tegevus ja ma õpin aasta aega, enne kui selle selgeks saan. Ratta jalge vahel hoidmisegagi oli piisavalt tegu ja püsti jäämisega, kuna slaalomit ja kaheksaid sõidad kõige aeglasema kiirusega. Aga jonn minus on nii suur, et otsustasin proovida, hoolimata sellest, et see pidi järgmise tunni teema olema.

No ei tulnud slaalom välja. Jätsin alati ühe posti vahele ehk sõitsin „ussi“ üle ühe posti. Teksamees nägi, et tüdruk on jonnakas ja tuli seletama, et ära sõida kätega, sõida kehaga. Oluline on rattaga sõber olla, mitte liialt mõelda ja ratast ja liikumist lihtsalt tunnetada ja nautida.
Proovisin uuesti. Ja veel ja veel ja veel ja veel. See oli nii paganama kaif! Sest ma sain sellega hakkama.... Paar korda müksasin posti sadulakotiga (rattal olid sadulakotid peal ja ongi hea, harjutab juba varakult), kuid üldjoontes tuli asi täielikult välja. Teksamees oli sunnitud lähedale astuma ja teatama, et ülikõva. Esimesel tunnil.

Oeh, ma olin/olen ikka nii paganama rahul endaga! Ja oligi vaid asi selles, et mitte mõelda ja ainult tunnetada masinat. Koostöö teema.
Ok, ehk oli tegu algaja õnnega, mine tea. Või siis äkki ma olengi masinatega sõbraks loodud? Autoga hakkas ka kiiresti sobimine, äkki ka rattaga? Nii soovin et see nii oleks, kuna igasugu masinad on mu nõrkus. Mis järgmiseks? Kaater? Lennuk? Ok, ära nüüd siin liiga vaimustusse ka satu:) Teen enne motika load ikka ära. Eksamil närviga võib ju kõik peesse minna. Nii kui jala maha toetad või kasvõi tasakaalu hoidmiseks jala lihtsalt rattast eemale õhku tõstad, nii kukud läbi.

Ok, edasi siis.
Teksamees vaatas natuke mõtlikult ja soovitas mul kaheksat pusima hakata. Kastis peab mitu korda järjest 8 tegema, ilma et piiridest üle sõidaksid.
Esimese paari proovimisega ei suutnud kuidagimoodi kastis püsida ja panin ikka jube suure kaarega välja. Tundus jälle lootusetu, kuna seal peab ju ratast eriti teravalt keerama. Jonn. Pusisin ja pusisin. Ja hakkas välja tulema! Appi kui mõnus oli seda aduda!
Paaril korral küll panin ka jala maha või tasakaalustasin end seda õhus hoides, kuid enamasti tuli välja.

Teksamehe ümber oli kogunenud mingi suurem naeratav seltskond ja vahtisid mind. Imelik oli veidi aga natuke uhke ka:)
Kui lõpetasin, tunnistas Teksamees, et avaldasin talle muljet. Ja et minu suhtumine sõitmisse ja koostöö rattaga meeldib talle. Hmm, kiitus sellelt tüübilt olevat haruldane nähtus:)

Arvas, et kui ma samamoodi jätkan, saan juba varsti linna. Noh, eks see tempo sõltub ka sellest kui sageli ma platsiaegu oma graafikuga klappima saan ehk siis kui kaua mul platsil vajaliku omandamiseks ajaliselt kulub.

Õppesõitu tegin klassikalise mootorrattaga, kuid Teksamees ütles, et kui sama tubli olen, annab ta mulle ehk ka suurt bike’i proovida:) Jee!!! Muidu ikka rattad vastavalt füüsisele ehk suuremad inimesed suuremate ja väiksemad väiksemate ratastega, kuid arvas, et kui ma proovida tahaksin, siis oleks mul hea võimalus ka seda proovida. No vaatab seda asja:)
Oehh, praegu olen nii rõõmus ja rõõsa ja isegi uhke enda üle:) Loodan siiralt, et see polnud algaja õnn ja suudan sama tublilt ka edasi kütta!

Teine plats:
Njah, ilm oli kole ja tuul tugev, veidi ka tibutas. Eelmise korra vau-efekt oli asendunud tõsise respektiga ratta suhtes.
Seekord ei olnud platsil ainsatki autot, vaid mina ja veel kolm meest ratastel. Lisaks võttis vahepeal Teksamees ratta ja ühines meie sõitudega. Nii me siis vurasime mööda platsi ringi - mina ja neli meest. Hullult kaif oli! Õppisin juba kiirendamist ja järske pidurdusi jmt. Vahepeal sõitsime kõik üksteise järel slaalomit - vot see oli kõva vaatepilt:D

Ma ei tahtnud oma sõiduga üldse rahul olla. Teksamees imestas, et mis ma ajan, mul olevat suurepäraselt õnnestunud. Ja kahtlustas, et peale järgmist korda võiks juba platsieksamit proovida... Emmmmmmm...... ahah...... ok siis, kui närv vastu peab.
Olin kindel, et mul ei tulnud piisavalt hästi välja.

Kolmapäev, juuli 04, 2007

Ärevus

Väike ärevus on hinges...
Kella viie ajal kappan lennujaama, vastu Annelile ja Urmasele, kes üle 4 aasta lõpuks taas kodumaa pinnale astuvad.
Tulevad Austraaliast siia pulmi pidama:)
Ootan-ootan-ootan...

Õhtul hiljem:
Hmm, täiesti oma nägu olid! Ja kodune keel täiesti suus (kuigi jah, seda on ju ka telefonis kuulda olnud:DDD). Ainult et Anneli on veel pisemaks jäänud kui siit minnes.
Paariks kuuks neid nüüd siia siis jätkubki...