Kolmapäev, november 25, 2009

Hunt on kohal

Hirrrrrmus raske on valikut teha... Nii palju filme, mida tahaks näha. Nii palju aega, mis seda võimaldaks. Nii vähe finantse, mis seda ei võimalda.
Mina olen see lihtsakoeline tüüp, kes suure ja sügava sisuga filme pigem väldib. Point või idee peab olema, kuid esitatud võiks see olla kerges garneeringus. Võtan kino kui meelelahutust, mitte kui maailmaparandaja lootusetuse allikat. Ehk siis tahan saada sealt häid emotsioone, mitte enese kombel läbielajalikult veel nädalaid takkapihta masenduda.
See vist ongi mu rõõmsameelsuse võti. Pea liiva alla pistmine. Koleduste enesele eitamine. Uskumine, et kõik saab olema rõõmus ja rõõsa ning kanali vahetamine, kui nt uudistes räägitakse koledatest asjadest. Krimiuudiseid ei vaata/loe enam ammu kusagilt. Elu nagu mulli sees:)
Lihtsalt olen aastate turjale laskudes aru saanud, et kui ma midagi maailma valupunktide parandamiseks ise ei tee, siis nende silmad punnis endasse ahmimine ainult muserdab mu oma hinge. Ja mina pean ju oma hinge endas kandma ja temaga koos loodetavasti väga vanaks elama (et saaksin sellise mõnusalt ümara vanaemana lastelastele pannkooke küpsetada), nii et pole mõtet sinna lisakoormat tekitada ja õudusega maailma vaadata. Sest ma ei ole piisavalt tugev, et suuta olla ükskõikne.
Suhtumise ja valikute küsimus, kus mina eelistan näha vaid head. Muidu lööb usk kõikuma, kuid usk ilusasse (positiivsus) on see, mis hoiab eemal kortsud, karmid haigused ja kurjuse.
Õnneks on Pöffil sügavate kõrval piisavalt ka selliseid teoseid, mis minul silma särama panevad. Ja nii ma kibelen oma valikute otsas. Pöffi lehel oma kalendrit tehes sai see üsna tihedaks kirjatud, eks nüüd tuleb siis kärpeid tegema hakata. Aga viiele filmile on piletid juba olemas, neid ma lihtsalt PEAN nägema:)
Oehh, ilus aeg on kohe-kohe tulemas:)

Teisipäev, november 24, 2009

Unenäomaailmast häirivad uned tulevad...

Olen unenägudest veidi väsinud.
Millegipärast näen neid viimasel ajal igal ööl. Kas mulle üritatakse midagi teada anda? Kuna need mind häirivad, siis tekib selline kahtlus küll.
Küll vahin kellegi maani juukseid; küll sõidan laevaga, küll lennukiga; küll saan kellegi vähist teada; üks öö oksendasin ja oksendasin, iga nurga taha oksendasin; täna öösel sõitsin jalgrattaga ringi ja üritasin seda edutult lukustada...
Absoluutselt ei midagi hullu ja ei tohiks nagu häirida, kuid millegipärast mingid detailid jäävad kummitama. Päevi kerkivad pärast vaimusilma ette.
Ma ei taha neid sellisel kujul... Ärgates on kuidagi segaduses tunne.
Kõlab nagu jabur soig ja seda ta ka on. Lihtsalt seletamatu, kuid vahel vabaneb ebameeldivast tundest seda endast välja lastes...

Esmaspäev, november 23, 2009

Kinnipidamisasutus

Päeval, kui meil siin esimene paks-paks-kohev-paks lumi maha sadas, seadsin mina sammud vanglasse.
Patarei vanglasse.
Ütleme nii, et seda paika ja sealset elu-olu nähes süvenes minus süvendamist mittevajav veendumus elada igati seaduskuulekat elu.
Räme.
Olen külastanud õppeprotsessi käigus ka Maardu vanglat, kuid Maardu on nagu hotell Patarei kõrval.
RÄÄÄÄMEEE!
Giid oli meil väga huvitav - tänu tema jutuveeretamisoskusele ning teadmistele sai pilt päris realistlikuks maalitud.
Giid
Kui ma muidu ikka põikasin kõikjale sisse ja uudishimutsesin, siis ühte ruumi ei suutnud ma igatahes siseneda – uksel tuli nagu sein ette. See oli ruum, kuhu endistel aegadel sauna järjekorrast porgandpaljaid tüüpe ette hoiatamata toodi ning otsuse ettelugemise järel kus nad siis maha lasti. Alles oli ka jäme voolik, millega seejärel voolanud veri ära lobistati...

Aga huumorit sai ka. Nimelt olime just uudistanud üht tavapärast suurt mitmeteistkümne mehe kambrit omasuguste reas, kui kõik ilusasti koridoris edasi giidi kuulasime ja ühed tütarlapsed otsustasid katsetada, mis tunne seal sees võiks olla, kui uks kinni. Et oleks nagu päris... Saidki nagu päris, kuna nii kui uks suleti, nii see suure kolinaga lukustus. Ja üks tütarlaps oli kambris seespool... Giid polnud jõudnud meid hoiatada ja võtit tal kaasas polnud:)
Noh, läks siis võtit tooma, tükk aega oli kadunud ja meie kujutasime kõikvõimalikke mahlaseid stsenaariume ette.
Lõpuks saabus võti, kuid pikka aega ei suudetud sellega roostes lukku avada. Õnneks tütarlaps siiski vabastati pika punnimise peale omal jõul, ilma Päästeameti teeneid palumata:D
Ülejäänut kirjeldavad paremini ehk Liina tehtud pildid:)

Traadi, trellid ja massiivne raud oli põhilised sisutuselemendid Atribuut äkiliste ohjamiseks
Koridor tikutoosisuurustesse jalutusboksidesse Võimalus suhelda

Laupäev, november 21, 2009

Naabrinaisest rullideni

Naabriproua on mul huvitav. Ühistu esinaine ja hirmus aktivist.
Kui kolisin, käis ikka suhtlemas. Oma abikaasa tõi kah mulle ülevaatusele.
Kolimise ajal oli mul autos vennalapse turvahäll. Ruumi tekitamiseks tassisin selle tuppa, mispeale naabriproua rõõmustas: „Oi, meile tuleb pisike beebi!“ ..... Meile?
Kui mulle suitsuandurit tooma tuli ja korterist kaks meesolendit leidis, järgnes teine rõkatus: „Oi, kassanäe, mees kah meil majas!“ Ilmselgelt püüdes välja nuputada kumb minu jagu on ehk siis kumb üle on („meie“ soovime vist oma vana mudelit uuema väljalaske vastu vahetada).
Peilinud välja, et täitsa turul tüdrukuga tegu, järgnes uus mõttevälgatus: „Oi, aga mul poiss ka vallaline, elab siin paar korrust allpool. Peaks teid kokku viima!“
Limiit sai täis ja nüüdsest üritan kära tekitamata koju imbuda, et mitte end ettevaatamatusest altari eest leida...
A. sünnipäeva tähistasime vahepeal. Tüdrukutega. Otsustasime teha selle stiilis „ühine toiduvalmistamine“. Mõtlesime välja menüü, ostsime vajamineva ning hakkasime pihta. Protsessi kestel selgus rõõmustav uudis, et kaks külalist lapseootel. Sujuvalt läks jutt rasedusteemadele, lastele ja seagripile ning toiduvalmistamine muutus vähemoluliseks. Nonii. Kuna mina olin seltskonnast ainus, kes ei ole ema või suun-tu-bii-mama, küll aga suuremat sorti söödik, ei pidanud ma teemadega kuidagi sammu. Natuke targutasin ka, kuid kuna seagripp ka mind ei morjenda, siis suundusin peagi endale omasemasse keskkonda - pliidi ja lõikelaudade manu. Ja kui siis liitus meiega eriliselt särav venelanna, kes terve õhtu kirjeldas (ja näitas mingist suhtlusportaalist) mehi, kes temast kõik vaimustuvad, sukeldusin mina aina sügavamale panni kohale. Kuna mul ei ole horde, kes minust vaimustuksid, siis kaasa rääkida es osanud ning vaikse järjekindlusega valmisid hoopis meie road.
Kui lapsed sünnitatud ja mehed vaadatud, oli ka söögipoolis valmis ning suutsime ülekjäänukesi jutu kõigile sobivamatele teemadele viia.
Mis pani taas hämmastuma, kuivõrd suure energiaväljaga on mõned inimesed... Järgmisel päeval helistas servast natuke häiritud sünnipäevalaps ja pillas mokaotsast, et tal tekkinud kange tahtmine vahele segada ja öelda, et halloo, kas mina sünnipäevalapsena kah sõna sekka saan öelda või räägimegi ainult neist võõrastest meestest... Nunuh:)

Ühe alamõõdulise mehe tähelepanu ma siiski ära teenisin. Nimelt oli üks külalistest 3-aastane poisike, kellega võrdväärsena ma end suhtlemises tundsin ning seetõttu tähelepanu osaliseks sain. Aga tema on alles nii väike, et tuleb vette tagasi lasta.
Vahepeal tõusis poisike lausa diivani käetoele püsti ja esitas meile just mulle silma vaadates kaks laulu:D Mulle pole kunagi varem silma sisse vaadates lauldud... Kunagi akna taga lauldi aga siis ma ei näinud silmi.
Igatahes romanss jätkus, kuna lahkudes haaras poisike mul käest ja nii ei jäänud tema emal muud üle kui kesklinna elanikuna mind Viimsisse ära sõidutada:)
Viimane nädal+ olen miskise viirusega maadelnud. Nagu paljud ümberringi. Seagripp, ütlete? Noh, seale ikka seagripp, kuidas siis muidu:) Aga tõsiselt rääkides, siis ei oska ma isegi mingit siga karta. Iga köha peale paanikasse kah ei satu, pigem venitan oma rögarulli edasi.
Esialgu olin puhta rõõmus oma uue hääle üle. Tavaline porgandipiiks oli asendunud seksika madala tämbriga, mis enamasti küll jätkus vähemseksikate rögisemispuhangutega. Nüüdseks on seksikus kadunud, rull aga jäänud.

Vahepeal vedasin end Jääraplika käsul msnni. Ta ka kodus haige ja nii oli tavaline, kui meie vestlustesse said pikitud järgmised read:
Sipsik says: „Mul kassid hüppavad, kui üle pika aja esimese köhatuse teen – see tuleb hullu pauguga“
JP says: „Mul ka. Ma ise hüppan pmst. Eile oleks äärepealt otsad andnud selle köha kätte. Sõna otseses mõttes köhi hing seest välja“
Sipsik says: „Mhmhh, pärast esimest pauku tuleb selline rõve küürakil kõõksumine, kus okserefleksiga võideldes rögarulli venitad, endal silmad märjad“
JP says: „Oot korra, ma veits lähen rögistan“
Naiste jutt, eksole:D
Aga olukord on juba parem, seega lähme aga eluga edasi, kui siga vahepeal lõikuspeole ei tule:)
Nagu ütles Contra „Erisaates“: „See on sigade kättemaks inimkonnale“.

Reede, november 20, 2009

Lõpu üle õnnelik

Nagu paljud-paljud naisolevused siinkandis, nii olen ka mina Seksi ja linna vaataja.
Teatavasti kunagi ilmus see sarjana, siis filmina jne.
Sari on ammu läbi mängitud ja ma ei teagi mitmeid kordi on sellel olnud hilisõhtuti mõnel kanalil kordused. Ikka nii, et sari lõppeb ja sari algab.
Mitte kordagi aga ei ole mul õnnestunud vaadata gränd finaali. Just seda, kus kõik loksub paika, unistused saavad teoks jne. Masendav, ausõna:D Olen korduvalt seda jahtinud ja nagu needusena on just viimane osa vaatamata jäänud. Iga jumala kord. Ja iga jumala kord olen näinud eelviimast.
Seekord olin lausa nutikas. Panin telefonile meeldetuletuse, et tuleb telekat vaadata. Ja ise ka ei usu, kuid esimene poolaeg on vaadatud ja et asi oleks veelgi totakam, siis istun reklaamipausi ajal blogis ja kirjeldan seda:D
KUI haigeks saab asi veel minna:D

Edit at 23:01 - linnuke kirjas:) Käis kah.

Neljapäev, november 19, 2009

Üks uks sulgub, teine avaneb

Eelmise kodu üleandmine oli emotsionaalne hetk. Kui pikad-pikad vestlused peetud ja erinevatelt trepikojanaabritelt kahetsusavaldused („Sa olid nii hea naaber, alati nii rõõmsameelne ja naeratav! Nii kurb, et ära kolid“) ja head soovid kollektsioneeritud, ajas omanik (70-aastane vana mees) keset hoovi süle avalaks ja kallistas mind pooleks, enne kui minust maja ette mulle lehvitama jäi...

Kui kola kolitud, tekkis põhjendatud ootus ühele kahest – kas näen välja nagu Inna Uit või olen nii kriips, et peeglist oma pilti enam üles ei leia. Mingil kummalisel põhjusel ei juhtunud kumbagi – peeglis täiesti olemas ja üldse mitte trimmis. Praak, ma teile ütlen! Küll aga olen ma läbielatu põhjal veendunud, et kolimisteenust pakkuvatel poistel peavad olema kannikad, millega võimalik pähklikoori purustada... Kas on mõni sellist katsunud, et mu sõnu kinnitada või ümber lükata? Alla pooleaastase staažiga kolijad ei lähe arvesse.

Ainus väline muutus, mille saavutasin, oli koduvägivalla all kannataja oma. Ehk siis olid kõik võimalikud ja võimatud kohad (peaasjalikult koodid ja käed) täis erinevas mõõdus ja küpsusastmes sinikaid. Hea, et nüüd spaatamist ei toimunud! Inimestel niigi raske aeg ja peavad nad siis mind nähes muretsema hakkama, et kas soovitada pöörduda abi saamiseks kusagile või ignoreerides pea ära keerata.... dilemma missugune.

Esimesel õhtul seadsin end siis kastivirna vahel sisse ning pidasin plaani veidi puhata. Krdi külm hakkas... Selgus, et äsjavahetatud radikate survestamine/testimine käsil ja just minu sissekolimise päev oli küttevaba. Nojah, nahk jahtumas ja tuba külm. Mõnus.
Aga nutikas tüdruk plaanis siis vanni ligunema minna. Et mõnus soe koht ja vannielukas, nagu ma olen, võin seal tunde konte leotada. Ehh, blondiin! Pole sooja, pole ka sooja vett.

Nojah, istud siis külmas kastide vahel, kardinata akende taga mustavas öös vilisemas jäine tuul ja sooja ei saa mujalt kui kuumast teest. Mida teha? Suu ümber tekkis viril võru ja oli valida – kas hakata pillima või midagi ette võtta. Kuna esimene pole minu teema, siis alustasin kastide ümberpaigutamist ja korra loomist. Hea füüsiline töö ja hoiab naha soojas.
Hommikutundideni mööbeldasin, misjärel tänutäheks soojenesid ka radikad ja magamise ajaks oli tuba taas soe:)

Wc-ga on algusest peale mingi jama. Algselt oli sealt vesi välja lastud ja tükk aega oli pott kuival olnud. Mistõttu kui kraanid avasin ja vee lahti päästsin, ei jäänud vesi loputuskasti pidama. Egas midagi, kaas maha ja sukeldusin loputuskasti mehhanismidega tutvuma. Näppisin siit, mudisin sealt ja sikutasin kolmandast kohast ning vesi jäi pidama. Tubli tüdruk! Ümberõpe santehnikuks on läbinud esimese etapi:)
Sellega aga asi pole piirdunud. Usun, et tänu õhu käes seismisele on survevoolik läbi roostetanud, igatahes mingi nädal hiljem otsustas see mul duššiks moonduda. Ehk siis esialgu hakkas pealevool tilkuma, seejärel nirisema ja lõpuks lausa igas suunas väljapääsu otsima. Vahepeal teipisin igaks juhuks vooliku kinni (mis ainult pikendas agooniat) ja kui ei olnud hädavajadust vett tarbida, oli külmaveekraan lukus. Kuniks uue survevooliku ostsin. Ok, see asi korras, kuid seejärel otsustas loputuskast lolliks minna. Mitte enam alt vaid ülevalt. Ehk siis pealevool ei lõpe ja niriseb edasi peale. Egas midagi, kraani suletuna hoidmine on ju juba käpas:D
No mulle igatahes aitab, nii santehnik ma nüüd ka pole ja järgmine samm saab olema omaniku teavitamine ja loodetavasti vahetan poti välja.

Veega jätkame.
Nimelt pole mul enam mitu aastat vanni olnud. Eelmises korteris algul oli, kuid siis ei mahtunud sinna pesumasin ja seetõttu asendati see duššiga. Süda tilkus verd, kuna olen tõepoolest hull vanniloom.
Vann on tavaline malmikas, nagu nad ikka meil siin aegade jooksul on olnud ning veedan seal tund-paar üle õhtu. Alati lugedes. Mul on ka üks naljakas agregaat sellisteks puhkudeks – selline, mille peale saab panna lugemisasendis raamatu, küünla kas lisavalguseks või meeleoluks ning kaks hoidjat veiniklaasidele. Ütlemata mõnus asjandus:) Ei lähe raamat märjaks ega midagi. Vidrik elas minuga juba vana korteri vannipäevadel. Tema mäletab seda suurt veekogu ning käib lihtsalt vanni ees lebamas nagu valvekoer. Magav valvekoer.
Rööbik ei tea vannist midagi. Esimesel korral uudistama tulles ja serval täpsuskõndi harrastades maandus ta mulle igatahes vanni. Misjärel meeletus paanikas end välja rabeledes minu kintsu tõukeplatvormina kasutas ning süüüüügavad küünejäljed reide talletas. Koduvägivald on saanud uued mõõtmed:)
Ma ei osanud ta peale isegi röögatada, nii naerma ajas see vettinud ja ehmunud kass:) Andisn talle rätiku ja ülejäänud õhtu veedeti truult selles istudes ja end kuivaks limpsides.
Edaspidi olen pannud talle vanni kõrvale tabureti ja seal ta siis istub ja jälgib vee sillerdamist. Vahetevahel sirutub valge käpake vee poole, seda ettevaatlikult katsudes, misjärel jätkub vaikne uudistamine.

Uue koduga harjumine võttis kassidel üldjoontes nädala. Esimesed päevad oli hirmukool, kus iga krõbin ajas peitu pugema ja ei söödud ega käidud kastis asjal. Sundisin neid natukene peo pealt sööma ja näitasin mittekartlikku eeskuju (:D) ning vaikselt võeti uus koht omaks. Nüüdseks on seis selline, et kui välisukse tagant hääli kostab, siis Rööbik hakkab koera moodi urisema ja suundub sõjakalt ukse suunas, Vidrik aga magab, oksad turvatundeliselt laiali, nagu vanasti. Ükspäev jäi ta lausa pult kaisus magama (nagu mu isa – „Eiei, ma ei maga, ma vaatan seda!“ :D), nii et peale hommikust Terevisiooni jätkas telkus Prillitoos. Kusjuures, eakohaselt pean mainima, et isegi huvitav oli:D
Teate, üksi tapeetimine on ikka tõeline pain in the ass! Kui sa just sellel alal ei ole kas meister või niisama kogemustega, siis ikka juuuube tüütu. Aga õnneks saan hakkama, täiesti rahuldavalt:) Konarused, mis jäävad, ei ole minust, need olid juba enne seinal.

Vanas korteris sai pesumasinal just garantii läbi ning eks selle kolimine oleks üks tüütu asi ka minu väga abivalmitele sõpradele. Mistõttu tegin omanikuga diili, millega tema mu eelmise pesumasina ära ostis ja sellega mind kolimise vaevast säästis.
Läksin ja ostsin siis uue ning lasin üles viiendale vedada. Esikusse, kuna tahtsin natuke veel ruumi tekitada. Mille järel masina lahti pakkisin ja millimeetri täpsusega läbi kitsaskoha kööki sikutasin. No oli ikka pomm küll! Enam kui 10kg minust raskem asjandus ja kinni haarata ka kusagilt pole, eks. Lohistada ka ei saanud ja nii ma siis sättisin seal nökerdades oma jalakest alla, et mitte taas päris maast ubima hakata.
Paika sain ja ka ühendatud, kuid järgmisel päeval kõndida enam mitte. Fikseerisin paistes ja kuradimoodi valutava pahkluu elastikuga ning asjatasin mitu päeva ringi, enne kui väike paanika mind arstile ajas. Õnneks ei olnud siiski mõraga tegu, kuid paranemine võttis ikka üsna hea aja. Siiani veel natuke peab jälgima kuidas astuda.

Teine kodumasin, millest jupp aega puudust tundsin, oli külmik. Seniks hoidsin toiduaineid rõdul, kus nad siis päeval soojenesid ja öösel külmusid ning aeg-ajalt tuli neid lumemütsi alt otsida.
Külmiku saabudes oli Rööbik esimene, kelle ust avades eest leidsin:) Vups ja riiulis. Ma küll armastan uusi maitseid katsetada, kuid kassigurmee jätaks vahele.
Natuke kummaline on trajektoore valida, kui autoga linnas asjatamas käin. Automaatselt mõtlen parimat võimalikku lähtuvalt vanast elukohast. Siis alles taipan... Aga küll harjub:)
.
Hetkel on mul juba pool garderoob/seinakappi valmis:) Varsti saab loodetavasti ka valmis, kuid vähemasti on 3-meetrine toru juba paigas ja pilgeni hilpe täis. Jeerum kui mõnus on, kui saab suurema osa asju riputatuna hoida, mitte ei pea kapis lappama:)

Ma armastan garderoobe... Teine selline kuluks jalatsitele ära, kuid ruumi pole:(

Teisipäev, november 10, 2009

Vahepealsest ajast ning kolimisest

Oktoobrikuu arenes siis korterit otsides, ehituspoode kammides ja pakkides.
Sinna vahele paar väikest trippi sügisesel Eestimaal, kusjuures üllatuslikult tipnesid mõlemad spaakülastustega. Teises Eesti otsas elavat sõpra külastades tassis too vaese töötu spaasse lõõgastuma ning kodusaarel veidi aega resideerudes külastasime emaga Grand Rose’i. Kuidagi kujunes nii, et toimusid need järjestikustel nädalatel, nii et töötu elu sisaldab endas pea iganädalast spaakülastust;) Ise veel irvitasin, et millal ma tööinimesena küll selle aja leiaks.
Vahepeal toimus meil taaskord blogijate kokkutulek, seekord Jääraplika soolaleiva nime all. Teised on üritusest kirjutanud vahetumalt peale toimumist ja minu järelehüüd siin tundub ajale väga jalgujäänuna, kuid loodan siiralt, et kohtume veel ja siis tuleb ka minult adekvaatsem kajastus.
Igal juhul oli ülimalt lõbus seal kambakesi killer-pitsasid meisterdada, JP kuulsat kooki süüa ning naerda, naerda, naerda, nii et põselihased edasisest koostööst juba keelduma hakkasid. Mõnega oli varem juba kohtutud kas siis põgusamalt või põhjalikumalt, teised olid nägupidi peris uued ja esiti silmanurgast piilutavad, et siis õhtu arenedes ja sotsiaalse lubrikandi (Liisilt pätsatud väljend veini kirjeldamiseks;p) kuludes aina enam ja enam omaseks kujuneda. Ehh, tüdrikud, te olete ikka igaüks omamoodi erilahedad fruktid:D Igatahes väga minu maitset mööda:) Ja huumorisoolikate pikkused on rohkem kui meetrites mõõdetavad...
Äärmiselt soe tunne jäi ning aitäh teile - Jääraplika, Babajagaa, Liis, Nolzik, Pire Trumm ja Punapea Lulu – selle meeldejääva õhtu eest:) Kordame, eks!
.
Veel on mittetöötamisel üks vahva tahk. Nimelt on viimasel ajal enamus lähedasi sõbrannasid lapsed saanud, mistõttu nende ajagraafikud võimalike kokkusaamiste osas ei kattunud enam minu omadega. Ajaks, kui mina vaba ja valmis kohtuma, panevad nemad lapsi magama. Nii on sageli jäänud kokkusaamine kas vaid jutuks või siis toimunud pika planeerimise peale. Nüüd aga olen päevasel ajal täiesti saadaval olnud ning nii olengi saanud soojendada suhteid nendega, kellega muidu erinevad elurütmid mittesoovitavaid vahemaid tekitada on võinud:)
Edasi on olnud pearõhk pakkimisel-kolimisel. Jeerum küll kui palju inimesel 31 eluaasta jooksul kola tekib... Sai küll päris palju väljapraakeid tehtud, kuid siiski seda jagub... Ja sry, kuid kõik on vajalik:)
Kuu viimastel päevadel läks siis kolimiseks. Ühel päeval vedasin ise ühe autotäie kohale ning treppidest üles viiendale. Õhtuks jalad värisesid all. Järgmisel päeval okupeerisin vahetustega kolme sõpra, kellega terve päev sai ühes linna otsas kolmandalt alla kaste tassida ja teises üles viiendale. Õhtuks olin vastu võtnud otsuse, et enam iial ei koli ma kõrgemale kui kolmas korrus, kui majas puudub lift. Iga korrusega muutus gravitatsioon üha märkuandvamaks ning õhtul, kui poisid vabaks lasknud olin ja poest veidi süüa tõin, tahtsin toidukoti kuskile kolmanda korruse trepimademele maha jätta... Nii läbi olid käed ja jalad omadega.
.
Elamust ka. Ma pole nimelt kunagi käruga sõites ise roolis olnud. Ja oleks see siis see pisike variant olnud – ei, see oli 3m pikkune. Esimene hetk tekkis küll väike mure, et kuidas ma linna vahel manööverdamisega hakkama saan ja ilusasti liiklusvoolus püsin, kuid kõik õnnestus viperusteta:) Isegi pikalt tagurdamisega sain hakkama, kuigi see läks veidi jõnksutades.
.
Suuuuuurimad tänud „naabritüdruk” L-ile, kes kolimispäeva õhtuks enda juurde sööma kutsus. Oli ikka hea tunne küll korra maha istuda ja sooja kodust sööki ligi võtta. Endal mul oli pliidini ligipääs võimatu kööki vallanud kastivirna tõttu ja eelmisel õhtul vanas kvartiiras olin niigi mittemaitsvat õhtueinet „nautinud”. Nimelt taipasin panni ja pannilabida välja jätta, et öö hakul paar muna praadida. Keset praadmist avastan, et aga sool ju kuskile ära pakitud. Ok, sööb siis soolata. Aga kust ma söön? Ühtegi taldrikut ega kahvlit/koosta kah ju pole... Nojah, ootasin siis kuni munad veidi jahtusid ja närisin neid soolata olluseid pannilabida servast... Selles valguses mõjus järgmise õhtu roog veel eriliselt kõhtusoojendavalt:)
.
Köögiga on mul üldse oma suhe. Meeldib seal mütata ja nii sai köök esimeseks, kuhu käiguteed rajasin ja millesse kuuluvad kastid kappidesse ära tühjendasin. Oi oli ikka pidu küll kui mõne päeva pärast oli tee pliidini lahti kaevatud ja sooja suussulavat pastat valmistada sain:) Selleks pidulikuks puhuks vedasin isegi veini koju, mida veel ka järgmistel õhtutel vanni kõrvale limpsisin...

... järgneb ...

Esmaspäev, november 09, 2009

Jehuuu!!!

Mul on lõpuks taas internet...
Nagu oleks koopast välja inimeste sekka saabunud, täiesti võrreldav tunne on:)
Paar tundi tagasi käis tehnik ja ühendas mu maailmaga. Sellest alates olen metsiku näljaga uudistes surfanud. Ei teadnudki, et see selline oluline osa mu elust on:) Nüüd selg kange ja kõht lärmab süüa nõudes.