Teisipäev, veebruar 25, 2020

Need silmad, need silmad

Noorem Poiss teab väga täpselt, kuidas Vanamehel vajalikke nuppe vajutada.
Vanem Poiss on konkreetsem ja ajab oma õigust taga, Noorem Poiss jälgib mängu ja keerab asjad nii, nagu tema soovib. Vähemalt Vanamehe puhul, kuna teab, et nunnu-faktor seal töötab.

Igatahes tunnistas ta meile ükspäev ausalt üles, kuidas issi juurde minnes tuleb oma suured silmad veel suuremaks teha, demonstreeris ka "õiget pilku" ja no kuidas sa vaidled lapsele vastu :D
Ja midagi pole teha - kui Vanemalt Poisilt Vanamees eeldab arusaamist, käitumist, suur olemist ja mida kõike veel, siis Noorem Poiss on ta ümber sõrme mässinud. Ajab aga silmad suureks ja nunnuks ja saab oma mööndused...

Väiksema lapse rõõmud...
Ise peame ikka hoolega jälgima, et vahe tegemist ei kujuneks. Libe tee.

Pühapäev, veebruar 23, 2020

Ujuma!

Nüüd, kui poisid ujuvad ja hülge kombel vett fännavad, tundub mulle kergelt veider suvel rannas üksinda liivalosse ehitada. Poisid vees ja mina kaldal - miski siin mudelis ei klapi.
Seega otsustasin ka mina ujumistrenni minna... Jap, minu eas ja ujumise õpet saama :)

Aga no midagi pole teha - treener on meil hea ja konkreetne, ei ta hellita kedagi. Ja mis kõige jaburam - minu konnast on saamas päris ujumine!
Tehnika õppimine on ikka detailides. Prille olen katsetanud vist kümmekond mudelit - lõpuks leidsingi sobivad. Lõpuks soetasin enesele isegi selle jubeda kondoomi, mis juukseid katab. No kui ikka pead vee alt pinnale tõstes tukk silmis, siis ei ole mugav. Seega - Speedo kondoom pähe ja minekut!

Ütleme nii, et minust võib veel asja saada :) Meie treener on lootusrikas, seega ma pean ka ise endasse uskuma. See perekondlikult ujudaoskamine on ikka väga äge :)

Kolmapäev, veebruar 19, 2020

Eile

19.jaanuaril leidsime kassilt selle aasta esimese puugi. Mõni päev hiljem jalutas üks mööda Vanameest.
18.veebruaril avastasin Noorema Poisi pead silitades tema juustest järgmise ringikodiva puuksi.
Aasta esimesed kuud. Talvekuud. Kas see ongi nüüd see koht, kus "tere, talv!" hüüatatakse?

Ahjaa, Nooremal Poisil lahkus eile suust esimene hammas :). Algab ka temal see hambahaldja, ahju otsas elava kilgi ja padjaaluse mündi aeg :)
Olgu ajaloo huvides mainitud, et tegelane on 5 ja pool.

Ja Vanem Poiss otsustas ujumisvõistlustel osalema hakata. Ja läkski. Esimene tehtud ja hammas verel... Palus mul kõik etapid kalendrisse üles märkida.

Millal nad nii suurteks kasvanud juba on??!!!!

Teisipäev, veebruar 18, 2020

Kirjatähed

Vanem Poiss (tänaseks 7a) hakkas ammu enne arvutama kui lugema. Lisaks hakkas ta enne kirjutama, kui lugema. Tähti tundis vabalt, kuid sõnade lauseks kokku veerimine oli vaevaline.
Mingil hetkel hakkas juba saja piires peast arvutama. Aga 5-sena ikka veel ei lugenud.
Siis lisandus juba ka esimene arusaam kergematest korrutustehetest.

Ühek päeval hakkas huvi tundma kirjatähtede vastu. Hakkasin talle neid siis tutvustama ja see oli tema jaoks palju põnevam. Keeruliseks tegi loo muidugi see, et osad tähed on erinevas fondis ikka väga erinevad. Nendega tuleb vahel siiani õppimismomente.

Aga mis kummaline, siis päriselt lugema hakkas alles 6-sena ja kirjatähtedega. Ütleb, et trükitähed teevad aeglaseks ja ei saa nii hästi lugeda kui kirjatähtedega. Kirjatähed justnagu voolavad ja kergem edasi liikuda. Trükitähed suured ja karjuvad, nendel peab nagu peatuma. Hmm, sama teema ju endal suurtähtedega lugedes, eriti kui keegi meili sisse neid paneb - justnagu karjuks...

Nüüd armastab koomikseid vennale ette lugeda.
Aga mis eriti lahe, on see, et sügisel õpetas mu ema teda paberil liitma/lahutama. Nüüd tal nauding aeg-ajalt tuhandeid arvutada. Sünniaastaid ja muud põnevat kokku liita näiteks :D

Aga Noorem Poiss (5a) seevastu ei näita mingisugust huvi üles ei numbrite ega tähtede osas. Sama pere laps. Õpib ära, mis vaja, kuid ise kinnitab ikka, et ei oska ja ei taha. Näitad tähte - tunneb. Näitad numbrit - tunneb. Palud kokku lugeda - ei huvita! Tema pigem ehitab millest iganes võimalik. Või maadleb :D Või ajab iga venna liigutuse peale kisa lahti :D Ja hääl on tal võimas... Lapse kohta veidi madal, kuid väääga vali...
Et jah, sama pere, sama kasvatus, samad vanemad, kuid nii erinevad :)

Neljapäev, veebruar 06, 2020

Ujumisoskuse hämmastav areng

See, kui kiiresti lapsed kõike haaravad, on ikka päris hämmastav.
Tänases postituses vaimustun ujumisoskusest.

Meie peres ei osanud kumbki poiss ujuda. Vees sulistada meeldis mõlemile väga, kuid ikka nii, et vesi maksimum rinnuni. Ujulasse ära eksides möllasid nemad ikka väikestes basseinides ja ujumisradade vahele suutsin neid meelitada vaid rõngaga.

Möödunud aasta novembri keskel panin nad ujumistrenni. Nii 5-se kui 6-se. Hakaku ujuma, tahaks koju sauna taha tiiki lasta kaevata, kuid ei julge seni, kuni poisid vabalt ei uju. Minust pole nende juhendajat, kuna ma isegi ei uju (okei, natuke saan hakkama, kuid need mõned otsad konna või selili ei ole ujumine - ma suplen :D). Vanamees ujub küll nagu kala, kuid tema ei suuda avalikes basseinides käia (nagu oleks vannis koos võõraste inimestega ja kas nad on ennast ikka enne basseini kõik korralikult pesnud ning see talle vastuvõetamatu) ja meri enamik aastast siiski külm.

Niisiis. 2019 käisid poisid trennis 7 korda. Siis tulid pühad peale ja nüüd jaanuaris teinud 8 trenni. Ja no täiesti jabur - ei mingit rinnuni vett enam (mõlemal ju ujumisbasseini vesi igas otsas üle pea), mõlemad on loobunud kätistest ja sumavad pukilt hüpata (samal ajal on eesmärk ka põhja puudutada) ja muudkui ujuvad :D Vanem Poiss paneb läbisegi tehnikaga mitu basseinipikkust ära. Mina talle järele ei jõua, ta ikka palju kiirem :D Ise paras kondikubu, kuid püsib ilusti pinnal. Ja jaksab... Noh, tal muidugi eesmärk endale ilusad lihased kasvatada ka. Seepärast treenib usinalt ja sööb lisaks aedviljadele ja kalale isegi liha :D

Noorem Poiss sai pukilt hüppamise julguse alles möödunud pühapäeval kätte, kui koos nendega basseinis aega veetmas käisin. Enne seda oli trennis veel ühe kätise abiga, nüüd aga täiesti ilma. Võtab vennale järgi :)

Kaalun minagi ujumistrenni minekut :D Siis suvel rannas ei jää laste ees häbisse :D :D :D Liivalosse ja kivitorne nad minuga vaevalt enam ehitavad, kui vesi nii ahvatlev :)

Teisipäev, veebruar 04, 2020

Taastumine peale lapsi


Uskumatu, kui kaua võtab ikka kehal aega rasedustest/sünnitamisest taastumine...

Okei, kehakaal kehakaaluks. Ühel suurem, teisel väiksem mure. Mingi koguse pingutamisega mingit soovitud tulemust ehk aga siiski saab. Enamik inimesi. Kahjuks on ka neid, kelle pingutused lihtsalt ei tööta ja kõik.

Emotsioonid ja empaatiavõime muutuvad ka ikka kordades. Oluliseks-mitteoluliseks hindamised samuti.
Paljudest emadest saavad superlogistikud, eriti kui lapsi mitu ja igal lapsel omad käigud, milles vanem peab osaline olema (= väikelaps).

Mälu. Ma ei tea, minul on see küll kordades kehvemaks muutunud. Ma reaalselt pean asju kalendrisse üles märkima (väga jooksvad asjad telefoni piiksuma ja ajakava duubeldatud ka füüsilises kalendris). Vahel haaran telefoni või pastaka, et asi üles märkida ja juba ma ei mäleta, mis see asi oligi :D
Varem oli üks mu peresiseseid hüüdnimesid "kalendermärkmik" - lisaks enda asjadele pidasin ka teiste vajadused meeles ja meenutasin tellimuse järgi. Nüüd aga...

Imetamisega muutusid mu hullult paksud juuksed õhukesteks lidrideks. Ja varem nii pikad ja tihedad ripsmed lühikeseks ning hõredaks. Nüüd, kui Noorem Poiss on 5-ne ja imetamine sai läbi juba 4 aastat tagasi, on juuksed ja ripsmed lõpuks taastunud. Alles nüüd peab juuksur juukseid õhendama ja ripsmeid värvides saan rahulolevalt peeglisse vaadata.
Täna tunnen, et olen suuteline ka kaalu kontrollima. Alles nüüd. Siiani oli paras rähklemine.

Millal aga mu mälu taastub? Või võeti see kompensatsiooniks logistikuvõimete vahetuskaubana?
Ja miks ometi ei võiks see kõik kehale kuidagi loomulikum olla. Vups ja tehtud. Miks nende tagajärgedega veel aastaid hiljem maadlema peab?

Neljapäev, jaanuar 30, 2020

Kogumisest

Sageli kipuvad inimesed midagi koguma.
Minuvanuste lapsepõlves olid selleks sageli näiteks kommipaberid. Taskukalendrid. Postrid. Metallpurgid. Välismaa kilekotid.

Paljud inimesed siin maamunal koguvad marke. Samuti münte. Herz näiteks kogub mummulisi lauanõusid ja samovare :D

Aga minu 6-aastane Vanem Poiss kogub.... puuke.
Kui ta üksi õues toimetab, võib teda enamasti leida kusagilt kükitamast. Uurib taimi ja putukaid. Kohe süvenenult, nii et laps, kes ei tea mis on kõndimine ehk siis alati jookseb ja kihutab ringi ning ka ühe koha peal olles tantsiskleb seismise asemel, püsib loodust uurides täiesti paigal. Ja pikka aega.

Juba poolteist aastat on ta huvi tundnud puukide vastu. Kui kuskilt leida puuk, kes on ilusa kujuga (mitte liiga täis ega mitte liiga liistakas, teise või veel parem kui kolmanda aasta oma - nümfid ei sobi), siis asetab ta puugi valgele paberile, lööb selle haamriga "õigesti" lömaks (sest puuke me ei säilita elusana, hävitame hirmust), kleebib läbipaistva teibiga üle ja asetab oma kogusse....

Kui Urmas Tartes (Eesti vist ainus putukaprofessor ja suurepärane makrofotograaf) viimane kord meil külas oli, hämmastus isegi tema paljunäinud putukateadlasena :D Et ei ole just sagedane näha lasteaialast, kes sellist püsivat huvi üles näitaks... puukide osas :D
Üks eksemplaridest kogus

Esmaspäev, jaanuar 27, 2020

Tervisepakett

Viimaste aastate jooksul on Vanamehe kauaaegseid sõpru ja tuttavaid tervisejamadesse sattuma hakanud. Sellised 40-50 vanuses.
Paika loksunud elu, hea toitumus, aina vähem liigutamist ja rohkem tarbimisi, mugavus ees ja taga ning siis ajutine ülepingutamine. Kas oma võimete ülehindamine, ületöötamine, ületarbimine või mõni muu "üle" enamasti.
Insuldid, vähid, infarktid ja infarktiohud, suremine jne.

Eks Vanameeski mitmes asjas "üle"-tab ja minul mure tekkinud. Mul on hästi läinud ja mulle meeldib see, et mu lapsed tunnevad oma isa, kuid kui ta nüüd otsustaks maha surra lihtsalt mingi terviserikke pärast, oleks see suht nõme. Nad siiski veel natuke väikesed ja karta on, et kuigi nad loomulikult jäävad teda mäletama, siis see mälestus jõuaks ajas liiga palju tuhmuda.
Seega tegime juba mõni aeg tagasi kokkuleppe, et annab endast oleneva, et elus püsida kuni poistel järjest käidavad kooliastmed läbi. Ma võin vajadusel küll mehe eest väljas olla, kuid eelistan siiski poiste õpet elule päris mehelt saada. Mul ka lihtsam :)

Ühesõnaga, tellisin talle siis isadepäevaks Synlabist mingi tol hetkel pakutud 35+ meestele mõeldud põhjaliku analüüside paketi. Kolm kuud aega ja jõuab küll oma reiside vahepeal nt Tallinnas mõnest laborist läbi astuda.

Ära käis. Ja ehmatas "kaineks".
Vererõhku mõõdeti mitu korda lausa. Ja siis uuriti, kuidas ta end tunneb. "Igati hästi, täpselt nii nagu alati". "Aga kas te nõrkust ka ei tunne?", uuris murelik õde edasi. "Viimasel ajal on selline püsiv väsimus peal, kuid küll see kevadeks üle läheb", arvas Vanamees.
"Kas te seda teate, mida teie vererõhk näitab?"
"Eks ta on ikka selline kõrgemapoolne olnud, kuni 140 ülemine piir"
"Eiei, teie vererõhk on 175/110-le" tuli jahmatav vastus. Ning ta oli enne seda hulk aega ootesaalis rahulikult istunud ja ta ei karda valgeid kitleid.

Muud analüüsid tulid Digilukku koos kommentaaridega järgmisel tööpäeval ja oli sealgi halbu näitajaid. Kõrvuti nendega, mis jällegi keskmisest paremad. Keha justnagu üritaks kompenseerida ja tugevustega nõrkusi jalul hoida. Mine tea, mina usun, et meie kehad on targemad kui meie aru.

Kuna Vanamees veel kohe tablettide peale minna ei tahaks, proovib ta nüüd tegeleda põhjuste, mitte tagajärgedega. Et raiuks lohel kohe pead, mitte ei jupitaks sabast alates.

Analüüside vastustest alates tegi päeva pealt kolm kardinaalset pööret korraga - hakkas väga jälgima, mida ja millal sööb, hakkas teadlikult end liigutama ja loobus jupiks ajaks igasugusest alkoholist. Klaasike punast veini on ju tore ja isegi tervislik küll, kuid kui tahad saada kiireid päästerõngaid kohe ja kombona, on vaja mingiks perioodiks end kardinaalselt kokku võtta. Ja nagu temalik on - pigem intensiivselt ja jõuga peale kui sussutades.

Et siis näis nüüd. Aasta pärast uued analüüsid.

Reede, jaanuar 24, 2020

Tra-tra ja traktor

Oi seda andis alles oodata!
Noorem Poiss (5a) ei ole siiamaani R-tähega hakkama saanud. Vanemal Poisil oli R sisuliselt esimene täht ja seetõttu tundus nii uskumatu, et mismoodi teine ei oska, sama pere laps ju :D

Aga tegelikkuses ka hakkas kerge mure tekkima. Logopeed andis hinnangu, et abi ei vaja ning võiks kodus lihtsalt veidike harjutada. Miskid harjutused andis ka kaasa, kuid tõele au andes ma isegi ei tea, kuhu need juhendid "korraks ära" suskasime.
Logopeedi hinnangul oli R lihtsalt nõksu taga. Et probleemi ei ole, peab vaid pihta saama.

Noh, ootasime siis seda pihtasaamist. Ja tegime enda loogika järgi harjutusi. Ei midagi. Traktor on tlaktol ja asi mutt.
Mure tekkiski sellest, et äkki muutub laisaks. Harjunud niimoodi hääldama ja mida aeg edasi, seda keerulisem ringi õppida. Ise ütles alati stoilise rahuga, et "see on see täht, mida ma veel ei oska".

Ja nüüd siis paar õhtut tagasi, kui lapsed olid juba jupp aega oma voodites und oodates lobisenud, tuli Noorem Poiss trepile ja teatas: "Emme, tahad ma ütlen seda tähte, mida ma ei osanud?"

Meil oli nii, et whaaaaaatttt???? Mida-mida? Ja selle asemel, et riielda stiilis "ammu juba peaks magama, miks sa siin trepil kõõlud", kutsusime lapse alla ja palusime demonstreerida. Ja nii see uhkusest pakatav viiene siis deklameeris: "tra-tra-tra, tra-tra-tra".
Selle peale palusin tal proovida öelda ka traktor, sarnane algus ju. Ei õnnestunud. Kui aga ütlesin, et alusta samamoodi nagu tra-tra-d ja ütle "tra-tra-traktor", siis tuligi! Ja nii mitmeid kordi järjest :)
Nüüd on vaja veidi aega võtta sõnade ümberharjumisele ja voila!

Väike võit, kuid meie jaoks päris oluline :)

Kolmapäev, jaanuar 22, 2020

Uus hingamine

Vanamees pildistas laineid
Hommikuti, kui ajaaknas 7:25-8:00 trajektooril kodu-lasteaed-töö sõidan, hakkab juba mingisugust valgust taevast kumama. See täidab mind kuidagi eufoorilise naudinguga, sellisega, kus tõmbad kopsud õhku täis ja õhkad valjusti.

Mulle ikka kohe sobib valgus. Päike laeb mind nii enneolematult, et isegi õhkõrn tunne päikese võimalikkusest annab korraliku laksu energiat juurde.

Kummalisel kombel laeb mind ka tuul... Just siis, kui õnnestub korraliku tuule ajal metsa jalutama minna. Selles on mingi nii jõhker jõud, et ma ei pääse sellest, mu keha lihtsalt ammutab osa endasse.

Aga jah, nüüd tundub, et on jälle uus hingamine, kuna nina on kevade poole :) Kalendri järgi veel vaid 57 päeva minna!