Kolmapäev, jaanuar 28, 2015

Nädal 4 (jaanuar)

Ilmast pole miskit rääkida. Tavaline nigel/niru talveilm. Nullilähedane kerge miinus ja kerge pluss, õrn kirme valget maapinnal ja vahel sajab mõni helves juurde ka. Jaanuari lõpu kohta võib siiski rahul olla. Aga pilti sellest nädalast ei ole.

Hea meel, et Anu Välba tagasi teles on. Ta oskab vestelda nii, et ei ole piinlik kuulata. Küsib ka keerulisi küsimusi, kuid ise tundub samas nii toetav ja alati diskreetne. Mulle tema stiil sobib. Võib pühapäeva hommikuti vaadata küll :)

Selle nädala esimeses saunas suutsin ma end ära kõrvetada.
Ronisin nimelt lavale ja kuidagi jube kuum tundus. Aga nagu jonnipunn istusin edasi. Ei saanud selga seina vastu toetada ega miskit. Taipasin siis temperatuuri vaadata ja no 120 kraadi ei ole päris minu teema... Igatahes kerisepoolne külg oli terve ülejäänud päeva teravalt punane, kuigi istusin kerisest suht kaugel... Kategooriast: kui loll võib inimene olla?

Teisel korral saunatades (mulle nii meeldib selline elu: tahan sauna - lähen!) oli mul hirmus nälg. Kuna aga aeg oli limiteeritud ja enne süüa ei jõudnud, haarasin suure viilu keeksi kaasa.
Ütleme nii, et kuumal saunalaval tundub muidu mahlane keeks nagu väga kuiv saepurukäkk. Neelamine ei ole kergeimate killast. Ei soovita. Ikka enne miskit ampsata, kui muidu oht pilti tasku pista.

Rõõm, et kameeleon-käputisest sai väike videolõik tehtud. Nüüdseks on see armas liikumisviis möödanik ja sellike kihutab neljakäpakil mööda elamist ringi. Muud ei ole kui tassi teda tagasi, kuna jälle kuskil paha peal :) 5,5 kuud vana.

Juba mõnda aega saab Noorem Poiss püreesid mekkida. Ja need näoilmed selle juures... - hindamatud :)))
Tekkis siis ükspäev mõte ühise söömaaja käigus talle pehmeks keedetud porgand kätte anda. Et las haukab järelvalve all. Ütleme nii, et sellisel kujul sobis see talle palju paremini! Peabki vist näputoitumist temaga praktiseerima hakkama, see tundub talle sobivat, kuna haaramine väga kindel ja täpne.

Vanem Poiss seevastu on pärast oma täistühjendavat kõhuviirust justkui iginäljane. Muudkui sööb, katkematult! Isegi mängida ei saa, pidevalt tuleb katkestada ja laua äärde sööma ronida. On otsustanud kõik kaotatu korralikul taastada :)

Aga muidu oli nädal väga produktiivne ka jutustamiste koha pealt... Sai räägitud palju, väga palju ja väga olulist :) Ja natuke isegi puhata ja täitsa mõnus nädal oli kohe :)

Ja viimase aja kõige-kõige meeldivam uudis jäi samuti möödunud nädalasse - mu venna perre sündis teine tütar :))) Oi see ootamine tundus lõpus pikk :D
Ja nüüd on meie vanematel lausa 4 lapselast :) Neist 1 5-aastane ja 3 alla-kahesed :) Ema alati virises, et tal pole lapselapsi ja mis me pullime. Siis ühe sai ja järgnes taas pikk vaikus. Ja nüüd siis 2 aasta sees lausa 3 sündi :D Äge!
Et siis tütrel kaks poega ja pojal kaks tütart :)

Kolmapäev, jaanuar 21, 2015

Veidi ootamatu

Istun diivanil. On ütlemata mõnus vaikne hetk - Noorem Poiss magab ülakorrusel, Vanem Poiss asjatab põrandal mängida, valge kass on end minu külje vastu surunud ja nohiseb magada.

Hetk hiljem astub laps ligi, teatab, et kass tahab juua ja kallab sahmaki tassitäie kassile kraesse! Mina ja diivan saame oma jao.

Ta pole kunagi varem sellist jama korraldanud! Ja ta valib selle korraldamiseks just selle korra, kui tassis ei ole tavapärane vesi vaid on vahtramahl...
Ma olin ikka nii hämmingus, et ei osanud õieti kurjustadagi... Kuivatasin oma tilkuvat kleiti ja tupsutasin diivanit ning vaatasin lapse hämmeldunud silmadesse ("Mis, kas ma ei tohi siis kassile juua tuua?").

Kahtlustan, et asi selles, et viimasel ajal räägime kassi pesukommetest. Kui kassid end pesevad/lakuvad, siis tema väidab, et nad söövad, mina aga, et pesevad. Ju ta siis arvas, et joodab kassi, kui tolle kasukasse tassitäie kallab :)

Teisipäev, jaanuar 20, 2015

Nädal 3 (jaanuar)


No ilm ei tea nüüd sel aastal küll kohe kuidagi, mida endaga peale hakata. Jaanuari keskpaik ja pidevalt vihmasadu ning roheline muru. Sekka mõni lumesadu ja külmetamine. Lisaks järjekordne tormakas, kus puud kui rohukõrred edasi-tagasi kiiguvad.
Väga-väga-väga loodan, et suvi ikka tõega sui saab olema! Nagu 2014 oli :)

Aga see vihmasadu on tegelikultväga jõhker, eriti kuna korralik jääkiht selle alla jäi. Ahelavariid, teelt lihtsalt välja vajuvad autod, luid murdvad inimesed... No ikka hull on astuda läbi loikude, millel jää all! Ja oioi kuidas ma sellistes oludes oma 4-veolise üle rõõmustan. Nagu traktor ronib läbi :)

Ühel hommikul avastasime hoovist rebase. Vahtis aga ringi ja ei teadnud suunda valida. Üle õla muudkui piilus. Varsti selgus ka piilumise põhjus - teda jälitas jahikoer. Vanamees astus õue ja sekkus - juhtis koera tähelepanu mujale ja rebusk sai plagama.
See ju meie "oma rebane". Meie krundi kõrval heinamaal ta elab ja toimetab. Hoovis pole teda varem kohanud, eks see oligi paras paanika. Küll aga sorteerib ta "meie kitsedega" võidu meie kompostihunnikut :) See majast palju eemal, hea turvaline koht sobramiseks.

Noorema Poisiga sai arstil käidud, 5 kuu levaatuse mõõdud siis 9,4kg ja 69cm. Selline armas tugev pontsu :)
Vanem Poiss sai 1a ja 11k vanaks :) Natuke veel ja ongi kahene, siis ei loe neid kuid ka vist enam ...

Oli plaan Saarde sõita. Kõik plaanid tehtud, piletid ostetud, asjad peaaegu et pakitud (nimekirjad valmis). Reedest esmaspäeva hommikuni, nagu ikka.

Reede lõunaks oli selge, et ei sõida me kuhugi. Vanem Poiss oli juba nädalajagu nohus olnud, Noorem Poiss pea sama kaua, kuid ega nohu takista, kui palavikku pole. Just reede lõunal, mõni tund enne ärasõitu, tõuseb Vanemal Poisil kerge palavik. Selge, ei mingit sõitu. Tühistan piletid.
Õhtul magama läinud sellike ärkab ehmunud nutuga - okseralli. Hea, et kusagile ei sõitnud...

Mitu päeva koleda kõhuviirusega võitlemist ja õnneks hakkab laps taastuma. Suudab ja tahab midagigi süüa. Aga on veel kõhnemaks jäänud :S
Ise ei suuda otsustada, kas jääda ka "maha" või püsida terve. Pingutan viimase nimel.

Kuna Saarde ei läinud, tulid vanavanemad ise meid vaatama. Küll vaid üheks päevaks, kuid lapsel (eriti just vanemal) rõõmu kui palju :) Kindlasti aitas tervenemisele kaasa :)


Vanem Poiss vaevleb kõhuvaludes ja nohus korraga, mistõttu nutab öösiti umbes korra tunnis. Kohutavalt kurnav... Ühel ööl saime Vanamehega magama alles kella 5-st, et siis kell 7 taas ärgata. Kahju nii lastest kui endast...
Süda tilgub verd - tahaks haiget last oma kaissu võtta, kuid teine sööb öösel veel liiga sageli ja vahetus läheduses ajaks oma matsutamisega tõbise üles. Ja kui too siis valjuhäälselt protestib, ärkab matsutaja ning seejärel taas minimaalselt kaks tundi ülevalolekut, kuna üks ei lase teisel uinuda jne. Korra sai proovitud, kuulus loobumisele.
Seega magavad haige laps ja issi ühes toas, mina koos veidi vähem haige (ainult nohu ja sellest tulenevd rögisemine ja läkastamine) sellikesega teises. Mingilgi määral võimalik kordamööda uinuda.

Vanamees võitis ühe võistluse ja annab aga intervjuusid. Lõbus kuulda, kuidas hääl muutub asjalikuks ja sõnad läbimõelduks :)

Mandariinid esitati Oscarile. Raudselt tuleb sellekohane jälg maha jätta :)

Pühapäeval, kui vanemad lahkuma asutavad, küsib ema: "Kas millalgi jaanuaris te ju siia elama ka kolisite?" Mõtleme, mis kuupäevaga tegu ja voila! Täpselt samal päeval aasta tagasi me kolisimegi :) Esimene öö uues kodus ja ka mu vanemad olid kohal. Ja Suur Laps.
Et siis aastapäev ja me isegi ei teadnud :)

Reede, jaanuar 16, 2015

Poistest



Niisiis, poisinaasklid on tänaseks 1aasta 11kuud ning 5 kuud vanad.

Endiselt ollakse teineteisest suurimas vaimustuses. Kui teise pilk tabatakse, läheb ka suurim jaura hetkega mööda ja nägudel laiutab hiiglasuur naeratus. See on lihtsalt NIIIIIII lahe ja sellistel hetkedel saan aru, et mu magamatus ja pidev kurnatus tasusid end siiski ära. Ja loodetavasti tasuvad aina enam, kuna niiväga soovin, et poistel oleks kooskasvamisest tugev õlatunne.

Silm peab neil kogu aeg ja katkematult peal olema. Muidu juhtub õnnetusi. Küll jookseb üks liiga suure kiiruga ja ei saa õigel hetkel pidama, küll lendab mõni mänguasi kolakaga vastu teise pead. Lihtsalt ei oska see suurem veel kõike hästi aduda. Ei seda, et venda ei ubita endale siiski sülle ega seda, et talle ei astuta selja peale. Ja ei tehta peaga koks vastu teise pead ja ei visata metallist mudelautot venna ninna alla, põrkega näost.
Väiksem seevastu suudab ennast kõikjale kohale vinnata ja kõigele käpakesed taha saada. Ei pane ju suuremat seepärast titekatega mängima, et vend ei tohi pisiosi kätte saada. Nii jälgidki kullipilgul... Sest eks see suurem tahab ju vahel ka "valesid" asju vennale mängimiseks pakkuda ja teine võtab need suurima rõõmuga vastu. :)


Vanem Poiss on otsustanud kasvada nüüd aeglasemas tempos ja kaalus üldse mitte juurde võtta. Peaaegu pool aastat kaalub juba 13kg ning tänaseks on kasvanud 90,5cm pikaks. Enam ei olegi nii hirmus pikk omavanuste seas. Pikemapoolne lihtsalt. Mina seevastu olin samades mõõtudes peaaegu-3-sena :D
Jäsemed nagu niidid ja aina kõhnemaks tundub muutuvat, kuigi sööb asjalikult ja kõike. Aga rahmeldab ja "võimleb" katkematult, seega häda ei keskit :) Kõige suurem ja kaalukam osa on pea, kohe näha, et minu laps :)

Magamine on tema arvates siiani nõrkadele, kuid siiski julgen hõisata, et on paremaks läinud.
Kui saaks, siis ta elaks õues. Toas on liialt ahistav tema energia jaoks.
Seltskonda vajab ja fännab. Ülirahul, kui kusagil käime ja midagi teeme. Ja kodust väljas peab end väga viisakalt üleval, mis on rõõmustav muidugi :) Kodus.... noh, ütleme, et nagu väike tulekera :)

Hirmus abivalmis, nagu sellises vanuses lapsed ikka. Pesumasinasse topib pesud ja võtab välja, kuhjab kuivatusrestile, viib nõud kööki, pühib maha läinud vee, korjab kassikarvu, viib mähkusid prügikasti jne :D Hirmus koristaja on ikka veel.
Kui vennal võtta mõni riideese seljast (nt enne pepupesu), tuleb jälgida, et suurem neid kohe pesumasinasse ei viiks :D Ta on veendunud, et kõik riided, mis pole kellelgi seljas, tuleb pesumasinasse viia :)
Kui siis aga vennal vaja peput pesta, hüüatab: "Venna, kaka!" ja jookseb vannitoa ust avama. Seejärel vesi jooksma ja ise seal solberdama ehk siis aitama venda pesta. Servast natuke tüütu, kuna eks aega läheb ju rohkem, kuid väike inimene õpib ja asjatab ja see on lihtsalt väga armas.
Kui köögis toimetada, toob oma väikese tooli  ja ronib jälgima. Ja samuti tahaks siis kõike näppida ja korraldada... Vahel oleme selle pärast ka tülis, kuid üldiselt püüan seletada, mis ma teen ja võimalusel kaasan teda veidi.

Laused pikad veel ei ole. 2-3 sõna reas. Aga teeb end nendega vägagi arusaadavaks.
Teleka vastu ta üldiselt huvi ei tunne, see võib niisama mängida. Lammas Shaun tõmbab veidikeseks tähelepanu ja Maša multikas ka ning fännab ta Laulukaruselli ja Minuscule't.

Endiselt armastab vett juua. Seda üritame pikalt veel popina hoida, kuna kohe üldse ei tahaks talle igasugu mahlasid võimaldada. Niigi sööb kõike ja üldse mitte väga meie pool läbimõeldult. Saab ikka küpsist/kõrsikut ka sageli ja sealgi suhkrut piisavalt. Loputagu pidevalt vett juues suud parem.
Õnneks armastab väga hambapesu. Pigem tekib tüli sellest, et aitab nüüd küll sellest nühkimisest!

Viimase aja uus soov on pähklisegud. Talle meeldib, kui a la tudengieine (pählid + kuivatatud puuviljad) tema lauakesel kausis olemas on. Neid siis käib soovi järgi näksimas. Või nendega mind toitmas. Vahel üritab venda ka toita... jälle koht, mida kullipilgul jälgida.

Suurim söögihitt on aga marjad. Suvel sõi neid suht katkematult ise põõsastelt, nüüd nõuab sügavkülmast. Mustad sõstrad, punased sõstrad, vaarikad ja maasikad, mustikad ja rabarberitükid - kõik läheb külmunult hästi peale. Isegi oma jõhvikaportsu saab ta sügavkülmast kätte. Ei teda huvita, kas mari on magus või mõru, hapu või veidi kibegi - kui on mammu, siis läheb loosi.

Noorem Poiss on seevastu ikka korralik tegelane :) 5-kuusena 9,4kg ja 69cm :) Viimase kuuga ainult 1cm kasvand... Ja et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mina olin samas kaalus täpselt 1-aastasena... Ainult mõni cm pikem.
Arst ka imestab iga kord, et no kuidas ometi ma teda tõsta-tassida jaksan :) No mis mul üle jääb :D

4-kuuselt kasvasid kaks hammast tervenisti suhu valmis ja nüüd on järgmiste ootuses katkematult uurikett maani. Ma olen talle juba päris tüütu oma pidevalt lõuga pühkivate lapikestega :)

Ja no jõudu tal jagub. Roomama hakkas ka siin jõulude ja aastavahetuse vahel, kuid see on ilmselgelt liiga igav ja madala vaateväljaga tegevus. 1.jaanuaril, kui sai 5-kuuseks, ajas end toe najale püsti. Ja aina enam ja enam üritas käputada. Tänaseks käputab juba hoolega, isegi jalad ja käed suudab kordamööda liikuma saada ja enam ninali ei kuku :) Ainult et see käte tõstmine on naljakalt armas - suure kaarega ja ilusti sättides. Et veel ei lidu käpakil nagu ämblik vaid pigem nagu kameeleon. Gekod vist ei liigu nii, ikka kameeleonid? Ei suuda meenutada. Varaani moodi päris ei ole, too vehib küljelt ette...
Muide, liikumist alustas nagu krabi - seliliasendis, õlad ja kannad maas. Vinnas aga peput pingutades kere silda ja viskus edasi. Vot see oli naljakas aeg ja mul on tuline kahju, et see filmimata jäi!

Aga tujukam on kui Vanem Poiss selles vanuses. Tollal Vanem Poiss jauras vaid siis, kui miski häda tegi, Noorem Poiss aga draamatseb :) Vahel läheb see suuke nii armsalt tagurpidi rulli ja oioi mis hääl sealt tuleb! Ma ei teadnudki, et lapse sees nii võimas hääl saab olla! :D
Enamuse aega on aga naerupall. Hirmsasti meeldib pilkkontakt ja flirdib agaralt kõigiga :D Tundub, et samuti seltskonnalõvi kasvamas...

Noorem on tunduvalt pontsum. Kui Vanema Poisi ajal ma ei teadnudki, misasjad need titevoldid on, siis Noorema Poisi puhul tuleb ikka voldikesi ka puhastada/õhutada/kuivatada. Vaatab mis siis saab, kui jalg all.

Sel päeval, kui Vanem Poiss sai 8 kuud vanaks, hakkas ta Saares toe najal astuma. Ehk siis pink ees ja minekut! Väike videoklipp sellest ka allpool. Ja mis tähelepanuväärne - Vanemal Poisil on seal samad riided seljas 8-kuusena mis Nooemal Poisil ülaloleval pildil 5-kuusena :) Valisin kohe meelega sellise pildi, tulevikuski hea võrrelda/meenutada.

Samas vaatan, et 8-kuusena oli Vanem Poiss ka natuke tugevam tükk... Igatahes mitte selline niitjate jäsemetega silguniisk nagu täna :)

 
Lõpetuseks pilt sellest, milline Noorem Poiss peale venna poolt tuunimist välja näeb. Millegipärast on Vanem Poiss veendunud, et kui vend põrandal ukerdab, peab talle pähe asetama minu vana heegeldatud mobiilikoti ja kaela ujumisrõnga. Ükskõik, kui palju me üritame seda ideed muuta - nii peab olema ja kõik!


Igand?

Tunnen ennast tõelise igandina. Kurva igandina. Sellisena, kes ikka kohe üldse enam aru ei saa...

Sattusin nägema ETV-s mingit filmiprojekti, kus üheks kajastatavaks oli keegi noor neidis, kes rabeles end esimese Eesti H&M-i avamisel järjekorras esimeseks. Sai 100 raha poodlemiseks ja esimese 10 seas riideid valima. Mass sisenes mõni aeg hiljem.
Muidugi tuli selle nimel veeta öö poe ukse taga magades. Isa käis siis lapsukesele hommikusööki toomas ja puha. Ja kiitmas, kui uhked nad emaga tütre üle on, kuna too on nii edasijõudev...

Ja siis õitseb see neiu kaamera ees, et see on tema jaoks sajandi suursündmus ja ta on nii kirjeldamatult õnnelik. Nüüd olevat, mida tulevikus lastele rääkida.
???????????????????????????????????????

Nüüd mul kiilus kinni. Su elu suursündmuseks on esimesena poe uksest sissesaamine? Poe, mis ei haihtu järgmisel hetkel vaid mida tekib aina juurde. Käi ja vali mis hilpe tahad.
Sa leiad, et lastele väärt rääkimismaterjal on see, kuidas sa mingi tavalise poe avamist oodates öö tänaval magades veetsid? Või see, et said 100 euri ostmiseks? Selle eest saad 2-3 hilpu, mida kannad ühe hooaja...

Pärle tuli muidugi veel. Kuidas ta tunneb end lausa superstaarina, kuna lausa 3 ajalehte on teda intervjueerinud. Ja teda filmiti ka, mõelda vaid!

Ma olin/olen päiselt ka jahmunud. Kas tänapäev ongi selline? Kas ma ei sobitu enam, kui ma ei suuda aru saada selliste hetkede olulisusest ja seda nii tühjasisuliseks pean, kui veel võimalik?
Ma võin siin ju kobiseda, kuid vabalt võib probleem olla minus endas...

Kas ma olen imelik, kui ma pean mitteihaldusväärseks koos sadade või tuhandetega kusagil ühiselt rabeleda? Et ma soovin, et nii kauplus kui selle personal oleks minu päralt? Et ma eelistan astuda garderoobi rõivaid proovima siis, kui ma seda soovin, mitte siis, kui närviline järjekord mulle seda peale tunniajast seismist võimaldab? Et ma soovin õhurikast kabiini, mitte higi järele haisevat ja proovitud riideisse uppuvat varianti?

Ilmselgelt ei oska ma oma väärtushinnangutes ajaga kaasas käia.

Teisipäev, jaanuar 13, 2015

Lasteaialaps

Hmm, sellest ma polegi ju veel kirjutanud, et Vanem Poiss alates septembrikuust lasteaialaps :)
Või noh, niivõrd-kuivõrd.

Nimelt oli plaan teda lasteaeda (ok, sõime tegelikult) viia neil päevadel, kui mul kooli vaja minna. Et siis Vanamees kantseldab kodus korraga ühte ja teine saab vaheldust. Ja noh, kui talle ikka kohe üldse ei meeldi, siis sundima ei hakka, kuna otsest vajadust ju pole.

Paar päeva harjutasime koos. Mängisime toas ja õues ja tutvusime päevakava ning kaaslastega. Siis jäin mina ära ja poiss käis mõnda aega poole päeva kaupa. Seejärel aga juba magas sõimes ka lõunaune ja seejärel oligi meil lasteaialaps valmis :)

Uskumatult valutult käis see temaga. Ei ainsatki nuttu ega paanikat. Kui mina veel juures olin, hoidis hästi minu ligi ja kui algul üksi jääma hakkas, võtsid kasvatajad kohe aktiivselt tegelemise üle ja mina sain südame metsikult kloppides koju paanitsema minna. Paanitsema a la kas tal on kõik hästi, äkki ta täna hakkab kurvastama, äkki on miskid koledad enesekehtestajad seal rühmas või muutub tema selliseks jne jne jne.

Kasvatajad aga kinnitasid, et temaga pole kohe mingisuguseid probleeme. Teeb kõike kaasa, mängib ja asjatab, ei löö ega korralda, ei nuta-kurvasta, sööb korralikult, magab jne.
Nüüdseks on isegi hommikud muutunud selliseks, et paneb peale lahtiriietamist jooksuga teiste juurde, nii et ei vaata tagasi ka mitte. Pohlad, kas ma olen veel seal uksel ja tahaks lehvitada näiteks või mitte...
Õhtuti tuleb jooksuga või vahel ka jalutades, rõõmustab "Emme, emme!", teeb kalli ja hakkab mänguasju näitama ja lobisema. Enne lahkumist käib kõik ruumid läbi ja lehvitab kõigile. Eriti fännab abikasvatajat, too tegeleb ju söögiga :D Enne ei saa ära minna, kui tädi A-le lehvitatud...
Vahel küll keeldub pikka aega garderoobi tulemast, vahel tuleb kohe. On juhtunud, et tahab ühte kindlat väikest tüdrukut koju kaasa võtta :D Vara veel!

Küll aga tekib esimene jama riidessepanekul. Seal mängib viimasel ajal kas põrandakaltsu või keedetud makaroni, sujuvalt käte vahelt välja voolates, kui teda riietada üritan. See peab ikka üks kadalipp olema :)

Niisiis. Kuna talle ilmselgelt kohe meeldib seal käia, siis viin teda sagedamini kui kool seda "nõuaks". Eks seal on kodust erinevaid mänguasju palju, seltsilisi, suurepärased kasvatajad ning igasugu põnevad laulu- ja tantsutunnid, käsitöö ja kunsti tegemine, kõne arendamine ja matemaatika mängimine. Samuti põnev hoov ja tittedel oma aedik liumäe ja muude põnevate atraktsioonidega.
On juhuseid, kus hommikul kodus minu uimerdades toob mulle õueriided kätte ja nõuab "Noh? Noh? Õue-õue!".
Sööb ka tublilt. Kõike, mida pakutakse, kõike sööb. Ja nagu kasvatajad räägivad - sageli mitu portsu :D Eriline lemmik on muidugi ühepajatoit, seda sööb enamasti 3 portsu :D
Ma siis hoian moka väga maas, kui meie rühma FB grupis arutatakse menüüde ja toidutükkide suuruste üle, et lapsed ei söö peaaegu midagi ja tükid ohtlikult suured ja.... Meie oma oleks nagu pidevalt näljane :) Kõik neelab alla.

Samas eks see kollektiivi osake olemine ilmselgelt pingeid tekitab. Vahel on ööuni rahutum (teinekord see-eest jälle tunduvat sügavam), õhtuti kipub vahel valju häälega kiljuma (ilmselge enese väljaelamine) ja ülienergiline olema.
Ikka mõtlen enda sees, et kas ikka on vaja tal seal käia ning nii pisikesel on piisav olla kodus oma perega, kuid... talle tõepoolest meeldib. Iga hommik, kui minek, küsin ka üle: "Kas tahad lasteaeda?". Ja tema reaktsioonid ei jäta kaksiarvamust.
Aga kõik päevad nädalas ma teda siiski enam ei vii. Meeldigu talle seal või ei, enese sobitamine teiste isiksustega ja enese valitsemine ei saa nii pisisele just lihtsad olla.

Hoolimata sellest, et ta on rühmas vist kõige noorem (vähemalt sügisel oli, nüüd on paar last lisandunud ja nende vanuseid ma ei tea), on ta üks pikemaid. Ja seda on küll kummaline vaadata, kuna vanemad tal täitsa tavalist kasvu ju :) Aga teised ikka suht nublud ta kõrval :D

Igatahes on mul väga-väga hea meel, et talle meeldib. See annab hea võimaluse käia teiste lastega mängimas ja just endast tsutike vanematega koos toimetada. Mis omakorda mõjub nii kõnele kui peenmotoorikale vägagi hästi :)

Suurim tõrvatilk selles mesises potis on aga tatt... Sest nagu arvata võis, korjatakse levivat nohu ikka hoolega üles. Mis on nii harjumatu, kuna ma pole teda siiani hellikuks pidanud. Nüüd aga on üks nohu teise otsa ja vaene laps ei saagi lasteaias käia nii palju kui ehk sooviks :( 3-4 päeva lasteaias ja jälle mõneks nädalaks kodusel taastumisel.

Aga mul on tunne, et see nohutamiste teema vajab lausa eraldi postitust.

Pühapäev, jaanuar 11, 2015

Nädal 2 (jaanuar)

Tõuseb

Nädal algas korraliku külmaga - teisipäeval oli meil -13! Ega see number ju tegelikult kuigi suur ole, kuid  kui oled harjunud rohetava rohu ning kerge plussiga, siis lööb esimese hetkega ikka hinge kinni küll :)
Hommikused päikesetõusud olid võrratud - terve taevakaar täis punase erinevaid toone, mis siis mõne aja pärast kollakaga asendusid ja nii see ketas muudkui aga kerkis ja kerkis.

Uue nimega dokumendid sain kätte. Ja nagu ka taotlust sisse viies - jama sõrmejälgedega. No ei loe mu sõrmejälge kohe kuidagi, et saaks kontrollida. Teenindaja paneb enda sõrme - kohe hakkab mätšimisprotenti otsima. Panen mina - justnagu polekski mingit sõrme seal lugejas. Tädi isiklikult hakkas siis mu sõrme mudima ja vajutama ja hiiglapika punnimisega saime siis võrreldud. Esimene teenindaja jäigi minuga hätta, alles teine õnnestus pika protsessi käigus.
Ehk siis on mul ilmselgelt raskesti loetavad sõrmejäljed. Mis ma sellest küll järeldama peaks või kuhu oma karjääri suunama? :)

Vanem Poiss on (erinevalt oma isast) äärmielt tähelepanelik mu maniküüri suhtes. Alati, kui uus toon peal, uudistab tükk aega. Mina ju teada tuntud klassikalise maniküüri austaja, kuid sedakorda tuli kiiksuisu ja küüned said sinise ja valgega kaetud. Kui siis laps mu käest võttes küüsi märkas, sain väga eheda emotsiooni osaliseks - kulmud kerkisid ja isegi pea nõksatas imestusest! Hea, et sammukest tahapoole ei hüpanud :D
Ärme unusta, et tegu on 1a 10k vana tegelasega, kellel ei saa veel traditsioonilise või ektsentrilisema eristamise teadmist olla :)


Neljapäeval marutas korralikult ja kallas terve päeva paksu vihma. Normaalne - maa ja teed jääs, vesi peal. Meeeeeletu libedus seega. Ja kohutavalt märg kõikjal. Väga vastik ilm.

Nooremale Poisile sai söötmistool soetatud. Eelmine, suur eraldiseisev tool, läks juba pool aastat tagasi kuuri teist last ootama, kuid võtab toas mõttetult ruumi ja nüüd selline, mis laua küljes, kuid mida saab keerata. Noh, et ei pea söötmise ajal ise ennast kreekaks keerama.

Laupäeval elasime muinasjutus - sadas laia, paksu, kohevat vatisarnast lund. Iga pisimgi oksake oli lumetutsaka all ja vot see oli kohe ütlemata ilus...
Kõik see sai rikutud pühapäeval, kui lumi horisontaalis lihtsalt tuiskas ja tuiskas ja tuiskas... Nii, et autod seisid tee ääres - ei näinud sõita.

Nädal, mil suutsin hakkama saada ilma muffiniteta. Tõsi, asendasin need lehttaignapirukatega :)

Ja mõlemad poisid nohus... Jälle...
See on parajalt jõhker. 

Kolmapäev, jaanuar 07, 2015

Piinlik, piinlik, piinlik!

Vahel ma küll mõtlen FB-s usinam olla, kuid... mõtteks see jääbki. Ehk kunagi hiljem.
Ehk leian endas ka üles selle miski, miks peaksin viitsima seal postitada. Hetkel on see mul kasutusel kontaktmärkmikuna ning servast ka tuttavate isikute olulisemate elusündmustega kursis olemiseks.

Sellega seonduvalt ei ole ma ka enda lehel ringi kodistanud ja nüüd siis hiljuti tegin avastuse, et mulle on sõnumite kaustas "teised/others" isiklikke kirju... juba aastast 2011... Eemmmm... Nojahnoh. Kui inimene ei ole mu listis, siis ma ju tema sõnumeid otse kätte ei saa ja kuna mu seaded vist (mälu järgi, vaadata ei viitsi) enam-vähem privaatsed, siis nii ongi, eksole. Nii need kirjad seal siis 3-4 aastat ootavad, et äkki ma kunagi suvatsen ja puha...

Ja veel avastasin ma oma täitsa tavalisest sõnumite kastist kirju, millele ma pole reageerinud, kuigi mõttes olen pikad kirjad kribanud. Kuidas, no kuidas ometi, saab üks inimeseloom nii laisk olla?

Oi kurja, ma ütlen! Nüüd ei teagi, mida teha - kas vastata vabanduste/selgituste saatel või mängida tummahammast edasi?

Esmaspäev, jaanuar 05, 2015

Nädal 1 (jaanuar)

Kitsed hoovis
Blogi kui päevikulaadne toode...Teeks siis vahepeal päevikut. Kirjutaks isegi ilma üles ja puha, hiljem hea meenutada/võrrelda. Ja märksõnu elust-olust, sekka mõni pikem heietus.

Aasta esimesse nädalasse jäi siis kalendriaasta vahetumine. Nädal algas minu ja poiste tagasisõiduga Saarest (Vanamees tuli mõned päevad varem, kuna Suur Laps leidis oma kireva noorukielu kõrvalt aega vanu vaatama tulla). Algul pelgasin, kuidas nendega see tulemine on, kui kaks alla-2-aastast tagapingil ja mina üksi metsikutes lumeoludes roomates roolis. Et küll hakkab üks jaurama ja siis teine midagi tahtma ja eks see parajalt närvesööv ole. Aga alahindasin neid, koostöö sujus suurepäraselt :)
Lund oli aga Saares ikka kohe väääääääga palju, Hiius veidi vähem.
Päeva suurim ehmatus oli aga Hardo Aasmäe lahkumine... See oli kuidagi liiga ootamatu... ja kurvastav.

Järgmisel päeval lahkus Suur Laps tagasi oma ülikoolilinnakesse oma elu ja südamepõksutaja juurde ning meie hakkasime aga aasta vahetamise plaane tegema. Õigemini menüüd koostama. Peab ju sel tähtsal ööl olema laual kõikvõimalikku ja palju :)
Mina sain paremasse puusa miskise närvipõletiku. Või ma ei teagi mille, igatahes jube valus ja liikumist halvav oli. Eriti keeruline oli/on meie peaaegu 10-kilost vägilast tõsta, neil hetkil käisid ikka väga korralikud valusähvakad. Ei ole see tervis enam selline nagu nooruses :D

Aastat vahetasime vaikselt, pereringis. Poisid magasid üleval, meie sõime ja jutustasime, telekas taustaks mängimas. Peaaegu et mitte midagi polnud sealt vaadata. Saigi rohkem omavahel suhelda :)
Pauku ei teinud. Ümberkaudu oli pauku piisavalt ja lähima suurema asula paugud paistsid ilusti meie elutoa aknasse, nii et lükkasime aga kardina eest ja imetlesime panoraami :)
Lumi iga päevaga aina taandus. Lausa silmaga oli ta põgenemist näha.

Uue aasta esimene päev päädis korraliku üllatusega - meie samal päeval 5-kuuseks saanud Noorem Poiss ajas end toe najal püsti... Mitu korda järjest. See on lihtsalt uskumatu, kui tugev ta on. Näiteks teevad nad 1a 10k vanuse vennaga köievedu ja Vanem Poiss peab ikka korralikult vaeva nägema, et sakutatav enda kätte saada :)

Mind tabas aga kaalul halb üllatus - +2kg pühadega... Ehh, ju see kunagi maha läheb, millalgi saab ju jälle trenni ka ja puha.
Lumi jättis meid lõplikult maha ja muru oli taas roheline.
Selle meenutuseks ülalolev pilt, kui kitsed hoovil, sisuliselt akende all rohelist näksimas käisid. Meil nimelt peaaegu et isiklikud kitsed (sokk kahe noore daamiga), kes mööda hoovigi koperdavad ja üks hommik näiteks aknast lausa sisse uudistasid :D Kuidas ma küll kevadel miskit maha külvata saan? Ja noori õunapuid istutan???

Kui vana aasta lõpus ähvardati tormiga, siis uue alguses ennustati veel suuremat. Jaanuaritorm vol 2.
Tegime meiegi hoolega ettevalmistusi: vesi varutud, kõikvõimalikud akud täis laetud, puudekast kuivi kamina-/pliidipuid täis toodud... Isegi autod said ringi liigutatud, juhuks kui tormakas mõne puu murrab ja see otse mõnele masinale kukkuda plaanib. Üks autodest seisis lausa akende all ja segas väljavaadet :)

Vanem Poiss sattus segadusse, kui telekas laulis Conchita Wurst (Austria võidulaulu esitaja juurovizjonilt, eksole). Too "habemega naine" ehkki tegelikult kleidiga mees.
Seisab siis laps teleka ees ja korrutab: "Onu laul-laul, tädi laul-laul... onu laul-laul... tädi laul-laul..."
Ta ei jõudnudki otsusele, laul sai enne otsa :)

Tormist aga niipalju, et maru oli ikka päris vägev. Meil siin meri lähedal ja mere pealt tulevad iilid jõudsid meie metsi räsima küll. Puid langes ragina saatel. Elekter õnneks jäi alles, kuigi need mürinad, mida tuul õues põhjustas, tekitasid kerget kõhedust küll. Siis, kui pime oli ja silm enam olukorda ei kontrollinud.
Nädal lõppes aga korraliku lumetuisuga.

Kuna külm kärgatab vaheldumsi plödisevolluse sajuga, siis jäi siia nädalasse lausa kaks saunatamist - no ma siiamaani ei jõua ära kiita, kui sigaõnnelik ma oma sauna üle olen :) Tuleb isu saunatada - pole probleemi! Saun kütte ja mõnulema!

Viimasel ajal olen teinud kaks suurepärast avastust.
Esimene on alkovaba õlu Baltika "0". See maitseb suhtkoht nagu õlu kohe ja vot saunaõllest olen pikka aega puudust tundnud. No mis sa hing teed, kui keha pidevalt kas rase või imetamas :D
Aga kui nüüd tänu onunaisele Baltika nulli avastasin (teised on nagu ... ma ütleks piss, kuigi ma seda mittejoonuna ei ole adekvaatne selliselt võrdlema), olen sillas. Ja usun, et jätkan sellega ka hiljem, kui eespool mainitud "aga-d" on ära langenud, kuna õlle juures ei ole alkohol üleüldse mitte oluline komponent. Pigem segav, kuna alkoholi olemasolu lubab juua vaid veidike - alkost tekkivad sumin ja väimus ei ole eesmärgid vaid pidurdajad.
Kui nüüd ka heamaitselist alkovaba punast veini tehtaks, oleks see osa elust päris lill :) Aga karta on, et just alko sellele viinamarjamahlale selle õige nõksu lisab.

Teiseks avastuseks Kinder šokolaad neljaviljakrõbuskitega. Šokolaad muidu liiga kreemjas-magus, neljaviljakrõbuskid (samast sarjast kamapallidega) mahendavad magusat ja annavad tummisust. Mul läks neid šokse sellises koosluses ikka kohe hulgim kohe.

Laupäev, jaanuar 03, 2015

Nimest

Kui ma esimene kord abiellusin, liitsin uue nime enda perekonnanimele otsa ja nii ei muutunud minu jaoks just väga palju.
Kui oli käes lahutamise aeg, sai teine nimi otsast maha kaksatud ja taaskord jätkus kõik samamoodi.

Seekord aga, kuna mul on mu kaks pisikest poissi ja nemad on isaga sama nime peal, sai rind hundi kombel julgustava rasvaga kokku määritud ja nimi ära vahetatud.
Ja vot see on üks kummaline tunne.

Automaatselt tahan kõikjal kirjutada ja öelda oma vana nime. Nime, mida kandsin kokku 36 aastat. Osa aastaid liitega, enamuse ajast aga uhkelt ainsana. Ja allkiri... nojah.

Kohe päriselt ka on uue nimega väga-väga raske harjuda. Kas toimus see liiga kõrges eas? Noorena tundub see kuidagi lihtsam vist olevat... Nüüdseks aga on tunne, justnagu oleks suur osa identiteedist kadunud. Mind nagu ei eksisteerigi enam, mingis mõttes... Justnagu peaks kõike uuesti üles ehitama hakkama...

Huvitav kas ma kunagi harjun ka sellega? Idee poolest ju nagu peaks... Või jäin ma sellega tõesti liiga hilja peale?
Üldsegi ei tahaks halada, kuid see on nüüd see osa, mida on kuidagi raske kanda ja millega ma kohe üldse veel leppida ei taha... Ilmselgelt olen liiga "mina ise!".

Reede, jaanuar 02, 2015

Otsa sai. Mis edasi?

Nojahnoh. Läks üks ja tuli järgmine.
Nii see juba käib.

Ütleme nii, et hoolimata pisikestest ja vahel ka suurematest häirivatest detailidest, sai aasta 2014 minu jaoks ikka kohe ütlemata-ütlemata hea.
Kui siis samal ajal kuulen pidevalt kõrvalt, et oli üks õudne aasta, siis korraliku eestlase kombel ei julge nagu väga rõõmustadagi. Ehk et kui minu oinapäev jäi 2014 saabumata, kas tuleb siis 2015? Et "pill tuleb pika ilu peale" ja "ära hõiska enne õhtut" ja "kes pärast naerab, naerab paremini"? Jätka omal vabal valikul...

Aga ikkagi tahan rõõmustada :)
Möödunud aastal sai palju väiksema mahuga toimetusi/tutvusi teoks, kuid ka nii mõnedki minu jaoks väga-väga suured. Noh, nagu näiteks teise lapse sünd (:D:D:D), maja/maa ostmine ja kolimine, maasturi soetamine (maakate rõõm), järjekordse ettevõtte loomine (mis läks kuidagi jube kiiresti ja toimekalt käima)... Ahjaa, abiellumine ja nimevahetus.... :D

Muidugi aega endale pole nüüd ikka kohe üldse ja küllaltki sageli kipub ahastus peale, et millal ma seda, teist ja kolmandat tehtud saan, kuid see eriti kiire periood kahe tite kõrval on suures plaanis ju väga lühike, seega tuleb mõistusega võtta ja mitte põdeda. Pigem nautida. Nii palju, kui seda kroonilises unevõlas on võimalik teha :)

Ja endiselt püüan veidi ka blogiseda. Jõudu annab see, et lugejaid endiselt ikka veel on, nagu näitab statistika, kuigi kirjutamine on kaootiline, hüplik ja konarlik. Aga toetav on teada, et on mingisugust iva ka kirjutada. Sest... tegelikult vajan kirjutatut ju isegi.

Igatahes, aitäh, et te mul olemas olete ja head uut alanud aastat teile :) Tulgu see sama hea kui eelmine või veelgi parem :)