Esimene päev lasteaias läks libedalt.
Mis muidugi ei tähenda, et varsti tagasilööke oodata ei ole. Kindlasti on. Arvan, et juba homme hommikul :)
Algul oli plaan, et läheme mängima ja enne lõunaund tuleme koju. Homme samamoodi ja siis neljapäevast proovime täispäeva, ilma minuta.
Läks aga nii, et kui oli ca 2,5 tundi seal asjatanud ja aeg-ajalt minu juures istumas käinud, oli plaan minna õue. Panin siis lapse riidesse ja saatsin välja. Kuna läksid jalutama koos venna sõimerühmaga, siis ütlesin Vanemale Poisile, et vaata nüüd ilusti venna järele ja tulin tulema. Peale tunniajast jalutuskäiku läks kumbki oma rühma ruumidesse, oli ilusasti söönud ja 5 minutiga unne kukkunud. Peale und jälle söök ja mäng ja mind tervitas rõõmsalt toimetav laps :)
Kordagi ei olnud kisa teinud ega jauranud ega mindki otsinud.
Seega kuna esimene päev sai kohe sumaki ära korraldatud (kuna tundus nii kujunevat, siis milleks tehislikult harjumisperioodi pikendada ja last segadusse ajada sellega, et mingi aeg on emme mängimas ja siis enam pole), läheb homme sama kava järgi. Esiti küll proovin teha nii, et saadan üle ukse rühma, kuid arvan, et see saab pudelikaelaks olema :) Näis.
Endal oli jube imelik tulla koju, kus ei olnud ühtegi last tähelepanu nõudmas. Tegin natuke tööd ja lihtlabaselt magasin osa aega. Ma nimelt pole ikka veel terveks saanud ja tänaseks 17. päev palavikuga. Küll väikesega,, kuid siiski segavaga. Diagnoosiks äge bronhiit ja juba kaks röntgenit selle aja sees - kopsupõletikuks pole õnneks arenenud. Aga jama see, et palavik ei taandu. Üks antibiootikumikuur kah seljataga, ei mõju. Nüüd vahetati ja proovime edasi. Millalgi ma ju pean terveks saama! Ma pean neljapäevast tööl olema. Aga see va kuramuse palavik. Ja meeletu nõrkus pidevalt. Toon köögist tassi teed ja selle pingutuse peale tahaks endale medalit anda.
Nõme!
Igatahes oli kodus naljakalt tühi olla. Enamasti on ju kaks kraaklevat tegelast korraga kohal. Vanem Poiss küll käib juba ammu lasteaias, kuid seda siiski väga harva. Muidugi neil päevil, kus vanem on lasteaias ja ma nooremaga üksi, on elu ka naljakalt lihtne :D Korraga jõuab nii palju teha ja aega on justkui kõige jaoks :D Ja iga kord sellistel päevadel olen ma mõelnud, et kuidas ma ometi aja- ning energiapuududes sain vaevelda, kui lapsi vaid üks oli? Selle kohta vist öeldaksegi, et inimene harjub kõigega. Ehk siis seesama lugu, kuidas mehel oli kodus laste ja naise ja koduloomadega jube kitsas ning tal soovitati kits lisaks võtta. Mõne aja pärast soovitati siis kits välja tõsta ja järsku tundus elamine kohe ootamatult avar :)
Et jah, täna, lastevabana, liikus kell küll nagu tigu edasi. Oleks vaid enesel olnud tervist ja energiat - oioi kus oleks palju tehtud saanud!
Aga nüüd siis näis kuidas see pägalike sõime ja koju tassimine ning sealjuures igapäevaselt tööl käimine välja nägema hakkab :) Mõneti kindlasti pingelisem aga mõneti jälle teistlaadi vabam.
Natuke on kurb ja natuke on põnev ka.
Mis muidugi ei tähenda, et varsti tagasilööke oodata ei ole. Kindlasti on. Arvan, et juba homme hommikul :)
Algul oli plaan, et läheme mängima ja enne lõunaund tuleme koju. Homme samamoodi ja siis neljapäevast proovime täispäeva, ilma minuta.
Läks aga nii, et kui oli ca 2,5 tundi seal asjatanud ja aeg-ajalt minu juures istumas käinud, oli plaan minna õue. Panin siis lapse riidesse ja saatsin välja. Kuna läksid jalutama koos venna sõimerühmaga, siis ütlesin Vanemale Poisile, et vaata nüüd ilusti venna järele ja tulin tulema. Peale tunniajast jalutuskäiku läks kumbki oma rühma ruumidesse, oli ilusasti söönud ja 5 minutiga unne kukkunud. Peale und jälle söök ja mäng ja mind tervitas rõõmsalt toimetav laps :)
Kordagi ei olnud kisa teinud ega jauranud ega mindki otsinud.
Seega kuna esimene päev sai kohe sumaki ära korraldatud (kuna tundus nii kujunevat, siis milleks tehislikult harjumisperioodi pikendada ja last segadusse ajada sellega, et mingi aeg on emme mängimas ja siis enam pole), läheb homme sama kava järgi. Esiti küll proovin teha nii, et saadan üle ukse rühma, kuid arvan, et see saab pudelikaelaks olema :) Näis.
Endal oli jube imelik tulla koju, kus ei olnud ühtegi last tähelepanu nõudmas. Tegin natuke tööd ja lihtlabaselt magasin osa aega. Ma nimelt pole ikka veel terveks saanud ja tänaseks 17. päev palavikuga. Küll väikesega,, kuid siiski segavaga. Diagnoosiks äge bronhiit ja juba kaks röntgenit selle aja sees - kopsupõletikuks pole õnneks arenenud. Aga jama see, et palavik ei taandu. Üks antibiootikumikuur kah seljataga, ei mõju. Nüüd vahetati ja proovime edasi. Millalgi ma ju pean terveks saama! Ma pean neljapäevast tööl olema. Aga see va kuramuse palavik. Ja meeletu nõrkus pidevalt. Toon köögist tassi teed ja selle pingutuse peale tahaks endale medalit anda.
Nõme!
Igatahes oli kodus naljakalt tühi olla. Enamasti on ju kaks kraaklevat tegelast korraga kohal. Vanem Poiss küll käib juba ammu lasteaias, kuid seda siiski väga harva. Muidugi neil päevil, kus vanem on lasteaias ja ma nooremaga üksi, on elu ka naljakalt lihtne :D Korraga jõuab nii palju teha ja aega on justkui kõige jaoks :D Ja iga kord sellistel päevadel olen ma mõelnud, et kuidas ma ometi aja- ning energiapuududes sain vaevelda, kui lapsi vaid üks oli? Selle kohta vist öeldaksegi, et inimene harjub kõigega. Ehk siis seesama lugu, kuidas mehel oli kodus laste ja naise ja koduloomadega jube kitsas ning tal soovitati kits lisaks võtta. Mõne aja pärast soovitati siis kits välja tõsta ja järsku tundus elamine kohe ootamatult avar :)
Et jah, täna, lastevabana, liikus kell küll nagu tigu edasi. Oleks vaid enesel olnud tervist ja energiat - oioi kus oleks palju tehtud saanud!
Aga nüüd siis näis kuidas see pägalike sõime ja koju tassimine ning sealjuures igapäevaselt tööl käimine välja nägema hakkab :) Mõneti kindlasti pingelisem aga mõneti jälle teistlaadi vabam.
Natuke on kurb ja natuke on põnev ka.
2 kommentaari:
Kuidas Sa küll nii jaksad, kui teetassi toominegi teisest toast väsitab?
Hea vähemalt, kui kuskil rindel vähe kergemalt läheb. ehk ikka te pesamuna ongi loomult "lasteaialaps". ja suuri tagasilööke ei tulegi.
mina ütleks, et sel juhul on see peaaegu nagu loteriivõit.
Ei ole varianti. Mingi hetk ajad kargu alla, teed vajalikud toimetused ja siis nõrkedki teetassi tuues, kuna silma ees terendab kerge jõudehetk... :)
Aga ma ka siiralt loodan, et see lasteaiateema läheb valutult. Teine päev oli samuti täiesti ok. Oli täispika päeva ja kordagi ei jauranud. Toimetas-mängis-jooksis-sõi-magas ja kõike ikka mitme eest :)
Ma väga loodan, et see nii jääbki, väga väärtustan seda väljavaadet. Sestendal tahab süda ju nagunii katki minna, kui mõtlen, et suure enamuse oma ärkveloleku ajast veedavad mu lapsed võõraste inimeste, mitte minu seltsis... Aga see on miski, mida nemad tajuda ei tohi!
Postita kommentaar