158/365 - Pöidlad ülespoole

Üks kindel kiiks on mul terve elu olnud - ma ei hääleta mööduvaid sõidukeid.
Pole seda kunagi teinud ja loodan, et elu ei sunni mind seda kunagi tulevikuski tegema. Hädaolukorras eks ma täna ikka juba vist teeks seda, kui kaine mõistus käsib, kuid nii nagu minu nooruses tohutult paljud seda tegid ühest punktist teise transpordiks ja teadmisega, et minnakse häälega, siis vot see on minust kauge kaarega mööda läinud.

• Üks asi muidugi see, et mulle on alati meeldinud oma aega kindlalt ja konkreetselt planeerida, mitte sõltuda ma-ei-tea-kelle-suvast. Seega enne auto soetamist sai alati ühistranspordi kavast lähtutud.
• Teine põhjus kindlasti selles, et mine tea, kellega kokku satud. Kuigi pervari otsa sattumise tõenäosus võib ju suht väike olla, ei ole see siiski olematu. Soovist võimalikku ekstsessi vältida ei pidanud ma seda kunagi heaks mõtteks.
• Kolmas kindlasti see, et ma ei viitsi ega taha alati suhelda. Eriti siis kui "peab". Tahan ise valida, kellega suhtlen.
• Neljas ja kõige kaalukam põhjus aga tuleneb ellujäämisinstinktist - ma ju ei oska aimatagi, milline on pealevõtja sõidumaneer. Kas ta üldse oskab normaalselt sõita? Ma tõepoolest ei soovinud oma elu lõpetada või vigaseks jääda kellegi võõra sõiduoskusi tundma õppides. Ma ei istunud isegi nende tuttavate noormeeste autodesse, kes roolis eputama hakkasid. Ei ole mulle sellist jama vaja...

Et juba noorest saati hirmus "mina ise" olnud :)