Ekskaas eelmises postituse kommis, et ei usu et ma millegi sellisega (käsitöö) tegelen. Ma ise ka ei usu. 7-8 aastat temaga elades kasvatasin ja lakkisin vaid küüsi. :D Tibi, noh. Sellest ka tema uskumatus siis:)
Viimati (ok, eelmine aasta kudusin ka) tegelesin käsitööga vist põhikoolis. See on siis....ämmmm.....eeeee....ammu. Ei suuda nii palju aastaid näppudel kokkugi lugeda. Varbaid abiks võttes sain kokku, et 14-15 aastakest tagasi.
Seega veelkord tõend – mutistun. A mulle meeldib:) Ullupööra! Sellest ka teema kilkamine siin blogis.
Kuna musta Teddyt jäi tsipakene järele, siis mõtlesin salli mütsiga komplekti teha. Tean jah et lihtsad asjad (ei imesta kui varsti koon kampsuneid, mida nagunii ei kanna...), kuid alustada võikski ju lihtsatest, andestage mulle mu algelisus.
R juba mokaotsast mainis, et teda huvitaksid soojad labakud, sellised vanaema-stiilis-kootud. Nali selles, et ta ei kanna üldse kindaid. Et siis ametlikult mu vananemisele aktsept ja toetus antud:)
Tööpäeva lõppedes ma tegin mida? Suundusin, nagu tavaliselt, mõnele kursusele või trenni või mõnele kokkusaamisele? Nõup. Kibelesin kiiresti koju oma lõngade keskele. Nagu näljane haarasin heegelnõela ja kukkusin vihtuma. Isegi ei söönud (minu puhul on see hullemat sorti näitajaks). Salli otsustasin teha sügavmusta ja maheda vanaroosa segu. Juubee ilus on!
Kui olin umbes 70cm valmis heegeldanud (sellist mõnusat laia), leidsin, et nii ikka ei lähe. Liiga lihtne. Et tahan natuke teise koega seda. Ja harutasin kõik üles ning hakkasin otsast pihta. Et liiga kiiresti valmis ei saaks:) Aga nüüd on täpselt selline nagu soovin. Ja nüüd õnneks läheb sellega veel üksjagu aega:D
Et siis jah, kes märkab vananemist kortsukestes (ma olen õnneks suht pime ja selliseid asju ei ole märganud veel), kes mutistumises. Mis järgmiseks? Keemilised lokid???
7 kommentaari:
Mulle meeldis vahepeal Monale mütse heegeldada, mõnus oli :) nüüd pole midagi otseselt vaja ja nii ootab heegelnõel suve,mil saab uue mütsi teha
mul on saaremaa lennuki ja halva ilmaga oma kurb mälestus. Sellest pidi saama minu esimene lennukisõit ja ma ootasin seda kohutavalt. Aga mis selle asemel tuli - kole ilm, lennukid ei lennanud ja tuli marsaga (see oli väga ammu, ma vist ei olnud põhikooliski) maale minna. Siiani mäletan, kui pettunud ma olin, et lennukiga sõita ei saanud
:o) no ma küll ei ütleks, et heegeldamine/kudumine mutistumist tähendaks. See et mulle meeldib heegeldada, kududa ja õmmelda ning on alati meeldinud ei tee küll kedagi vanemaks. Pigem on see trendikas, kui suudad endale midagi fantastilist ise valmistada, mis pälvib ka teiste imestust.
Mul vanasti 20 alguses oli nii, et kui talviti haige olin vorpisin heegeldada laualinikuid. Ja kui rase olin tegin lapsele mitu kampsunit ja salli.
Ja kui mul oleks ainult aega neid tegevusi kõike hetkel ka teha oleksin üliõnnelik. Aga hetkel poiss arvab, et lõngakera on pall ja vardad ilmselt pistaks seinakonmtakti.Aga kunagi hakkan jälle asju vorpima.
Nojah, kui kogu aeg on meeldinud, siis tundub see lihtsalt naiselik:)
Ja rasedusega tundub veel enam naiselik.
Enda puhul pean seda mutistumiseks seetõttu, et rase pole (endale teadaolevalt), naiselik ammugi mitte, never pole selline tegevus huvitanud ja nüüd järsku hulluks keeranud:) Ei oskagi seda muuga kui keskea-lähenemise-kriisiga seostada:DDD
eino eriti hull hoog sul peal, harutad ja siis kohe uuesti... lahe :) oleks tore pilti ka näha, kui valmis saab :)
Seda minagi, et puhta hulluks läind:)
Mine tea, äkki kunagi teengi pilti:) Ikkagi kuidagi teine mekk enda tehtul juures ju võrreldes poe omaga...
enne ei usu kui Karl kampsuni saab.
Oijahh, siis jama lugu...
Kampsuniteni läheb ikka aega...
Postita kommentaar