112

Ükskord suvel juhtus meil selline imelik asi, et ühel külalisel tekkis vastu hommikut miskine kummaline ja seletamatu terviserike. Kukkus varahommikul kolm korda järjest kokku. Ei, ei olnud purjus. Me ülejäänud igatahes ärkasime selle peale, et vannituba ähvardas korduvate kukkumiste järel pilbasteks laguneda (loe: santehnika koliseb üllatavalt valjult, kui inimkerega äkilisse kokkupuutesse satub).
Kuna viimase kukkumise järel oli tekkinud pähe veritsev haav, silmad lasid nagu vurrkannid ringi ja olukord oli seletamatu, kutsusime kiirabi.
Kirjeldasin kõnekeskusele, et gps ei toimi, sealtkaudu meie juurde autoga ei pääse, lasku kiirabil minuga ühenduda või kirjeldagu sõna-sõnalt mu juttu, küll kiirabi juba teab kohalikke maju ja kurve, mida kirjeldan. Neid aga huvitas millegipärast palju rohkem, kas minu poolt nimetatud tee kirjutatakse sidekriipsuga kokku või ei.

Igatahes suutiski kiirabiauto naabrid poolkangeks ehmatada, kui neile teetupikusse (hoovi) sõitis. Meie maja paistab, kuid mets vahel. Daaa!
Mina siis sõitsin autoga õigesse teeotsa vastu ja kiirabi pääses paarikilomeetrise ringiga lõpuks hoovi. Hea, et aegkriitiline teema ei olnud...

Vereproovi võttes olid poisid ka ikka ninapidi juures ja neljane Vanem Poiss ajas arstid naerma tunnustava kommentaariga: "Näete, onu T üldse ei kräununud, kui tal verd võeti!"
Olgu öeldud, et tema ise ka ei kräunu, pigem on huvitatud. Uurib hoolega ja ei piiksatagi. Kui mõlemal lapsel vaja vereproovi teha, siis näitab kolmesele ette, kuidas käituma ja mittekräunuma peab :)
Ainus, mis teda muretsema paneb, on kanüüli panek. Seda pelgab. Aga see on eraldi teema. Ehk kunagi...

Haiglast saime T õnneks päeva peale kätte. Lõpuks ometi taipas, et võiks ikka lasta tervist kontrollida. Üle 10a vahega... Olles ise 40+... Olles arsti poeg...