Teisipäev, detsember 15, 2009

Veel ja veel ja veel

Olen oma kribamistega ikka kohe tõsiselt ajast maha jäänud. Ja nüüd polegi muud, kui kasvõi poolvägisi punnitada...
Võiks ju öelda, et aga ära siis kirjuta ja mis siis kui jääb miskit kribamata. Tegelikult siiski kaks põhjust, miks kasvõi sundida end kribama: esiteks lähedased. Nad juba harjunud, et küsimustele „kuidas läheb“, „millega tegelenud oled“, „räägi lähemalt“ hakkan ma südamega reageerima alles siis, kui juba mõnda aega jutusoolikas avatud. Enne ma lihtsalt ei oska midagi öelda – kirjutamine istub mulle rääkimisest paremini. Teine ja väga oluline põhjus on päevik. Nüüdseks juba mõned aastad seda siin peetud ja vahel vanu teemasid lugedes või millegi toimumise meenutamiseks ajajälgi ajades on see keskkond siin asendamatu. Ok, ma usun, et vast isegi 80% võiks olla see suurusjärk, mis jääb siin tegevustest ja emotsioonidest teiste silmadele varjatuks, kuid oluline ongi ju see, et ridade vahele seon enda jaoks olulised märksõnad/emotsioonid, mis siis nt pealtnäha tühja postitust lugedes lainena peale tulevad või siis mis tegevus/kohtumine mingi muu tegevuse kaaslasena on salaja teksti sisse põimitud.
Iseasi muidugi kas on vaja kõike mäletada ja taasesitada, kuid arvan, et kahetseksin, kui seda ei teeks. Oma vanu kaustik-päevikuid sirvida on ikka tõeline elamus... Siin aga on kõik palju mugavamaks ja kergeltleitavamaks tehtud ning muidugi ei saa unustada laiahaardelisust ehk siis lähedaste ja tuttavate/võõraste võimalust päeviku nähtavat osa sirvida ning uusi tutvusi, mis siinsete kaasaelamistega on sündinud:)

Aga läheme nüüd edasi, näituseks Pöffiga.
Reedel olid mul kavas lausa kaks filmi. Septembrinumber (September Issue, treiler siin) KUMUs ja Kepipäev CC Plazas.
Ma küll mõistan, et Septembrinumbri tegemisega oli Anna Wintour nõus vaid selleks, et oma imago jäisust veidi pehmemates toonides näidata, kuid minu jaoks ei olnud ta kuskilt otsast mingi hirmuvalitseja. Isegi serva polnud näha ning usun, et „Saatan kannab Pradat“ on juba edu huvides veidike üle paisutatud.
Ahjaa, kes ei tea millega tegu, siis teemaks on dokumentaal ajakirja Vogue 2007a septembrinumbri (aasta tähtsaima) valmimisest.
Moest ei tea ma isiklikult küll mitte halligi (on jah häbi... aga ainult natukene) ja see osa mind seal ka ei morjendanud, pigem huvitas mind tolle „koletise“ ja tema juhtimiststiili jälgimine.
Loomulikult oli Anna karm ja domineeriv, kuid ta ei oleks suutnud tolmu alla sattunud ajakirja tuua sellesse seisu, kus ta on täna, ilma teatavate isikuomadusteta. Minus tekitas see naine imetlust. Mingil kummalisel põhjusel jäi mulle hoopis mulje, et oma karmi kesta ja suurte prillide taha varjumisega üritab ta end hoopis kaitsta. Ning kuna ta on leidnud viisi, kuidas pinnal püsida oma ebakindlusest hoolimata, siis suudabki ta edukalt oma maski etendada nii, et ümbritsevad ja koostööpartnerid arvestavadki tema arvamusega kui lõpparvamusega. Minu meelest hämmastav naine (kasvõi juba tänu võimele tipus olemisega kaasneva üksildusega nii edukalt toime tulla), kellelt on nii mõndagi õppida, kui eesmärgiks on ikooni-sfääridesse tõusta. Pehmuse, empaatia ja lõputu arvestamisega pole seal kohta. See on ka see, miks mina tipu poole ei rühi. Isikuomadused ei sobi ning tahan enda ümber tunda muid, pehmeid väärtusi.
Aga mulle isiklikult jättis see naine väga sügava mulje. Olen alati imetlenud tugevaid ja tugev on Anna kindlasti.

Peale filmi lõppu kihutasin KUMU treppidest üles, endal hing paelaga kaelas ja rallisin läbi hilisõhtuse linna CC Plazasse, kus algas Lynn Sheltoni „Kepipäev“ (Humpday).
Ütleme nii, et sellist inimlikkuse üle naermist pole ma juba ammu kogenud:D Rahvas saalis rõkkas, kõõksus, möirgas, pruuskas, niutsus ja tegi kõikvõimalikke kontrollimatut naeru kajastavaid häälitsusi.
Tähendan siin üles ka filmi kirjelduse Pöffi lehelt:
Lustakas, tabusid murdev KEPIPÄEV on metsikuvõitu film kahest sõbrast. Kümme aastat pärast seda, kui sai kolledžis „pahad poisid" oldud, ilmub boheemlik kunstnik Andrew tööl käiva ja naisega rahulikku elu elava Beni uksele. Õhtul jõuavad sõbrad metsikule peole, kus nad teineteist provotseerides otsustavad koos amatöörporno konkursist osa võtta. Aga mis pornot kaks heteromeest teha saavad? Kui naps ja kelkimine otsa saavad, jääb alles ainult üks idee - nad peavad koos kaamera ees seksima. See pole gay, see on midagi enamat. See pole porno, see on kunst. Aga kuidas see ikkagi tööle hakkab? Ja mis veel olulisem - kes Beni naisele räägib? Sõltumatu film kaevab meheliku ego kõige vastuolulisematest sügavustest oskuslikult välja naljaka lõpptulemuse.
Treilerit saab näha siit.
Nüüd on sisu teada ja no tõepoolest – viimaste aastate vägagi naerdud komöödiates ei ole olnud sellist inimlikku faktorit kui selles filmis.
Selles filmis tegelikult puudus labasus ja odav huumor. See, mille kohta sa juba aimad, et tuleb. Mis ajab küll naerma, kuid hiljem ei miskit muljet.

Asi põhines lihtsatel inimlikel emotsioonidel nagu tahtmatus sõnast taganeda, tahtmine end kõva mehena näidata ja erinevate sugude suutmatus keerulisematest/sõnadega seletamatutest asjadest ühes keeles rääkida:) Eelkõige aga teema selles, kuidas mehed üritavad maharahunenult ka eitada oma rahunemist ja üritavad näida vabameelsete „tegijatena“
Minu jaoks raudselt viimaste aastate parim filmielamus, kuid eks maitsed on erinevad:)
Lisaks meeldis see, et film oleks justnagu käsikaameraga tehtud. Hästi loomulik, mitte selline stuudiovärk.
Enne filmi üks New York’i kompu tõusis püsti ja pikalt-laialt rääkis meile filmist ning lubas tõelist elamust. Ja tal oli õigus:) Igal juhul saalist väljudes rahvas terve selle väljavoolamise aja vaatas üksteisele irvitades otsa ning suhtles filmi teemadel kas siis sõnadega või ainult pilkudega. Igatahes tõsine järelemotsioon:)

Kui nüüd keegi, kes kuskilt enese tarbeks filme sikutab, ka selle endale tõmbab, siis paluks mulle lahkelt teada anda ja tulen enesele koopiat tegema, aitäh! Raudselt tahan seda veel vaadata, kuid peab ütlema, et eriti lahe on seda vaadata seltskonnas ja klaasi veiniga:) Just emotsiooni ja irvitavate pilkude jagamise pärast.
Ei usu, et eestikeelseid subtiitreid sellele veel niipea ilmub, kuid hullu pole midagi, väga hästi saab kõigest aru. Film küll põhineb vestlemisel, kuid isegi mina, kes ma igapäevaelus inglise keelt ei kasuta, sain absoluutselt kõigest ilusti aru. Ok, kaks sõna tuvastasin, mida mu aju jooksvalt ei tõlkinud... Seega – täiesti arusaadav film, ausalt.
Koju jälle varastel hommikutundidel, suu kõrvuni peas. Sattus eriti hea filmipäev olema – kaks elamust jätnud filmi korraga:) Seda ei juhtu iga päev.

Nüüd olen aga väsinud ja pean põhku pugema – homme taas suuremat sorti mööbeldamine/ehitustöö plaanis:) Tänane päev sai mööda ehituspoode kalpsates veedetud ja nüüd hea rahulik olla – rahad otsas ja tuba ehitus-stuffi täis:) Lisaks võrratule leivalõhnale, mis mu ümber heljub... Pagan, jube hea sai jälle... Aga isu tekitan teis teinekord;) Head ööd!

6 kommentaari:

Kuvaleidja ütles ...

Lugesin Pöffitamist. Olen kade... hmmm... aga see "humpday" on mul olemas. Pole veel küll jõudnud vaadata, aga istub täitsa listis. :))
Ma loomulikult ei eelda, et Sa nüüd peaksid oma kirjutises antud lubadust("tulen koopiat tegema")pidama(kuigi ega ma just meeldivate külaliste rohkuse üle kurda sel aastal), kuna koopia on Hiiumaal mu arvutis(ja Sina SAARLASENA) ju ometi kiirel jõulueelsel ajal siia ei tule :)). Aga olen Tallinnast läbisõidul(bussijaam-ööbimispaik-lennujaam) miskil ajal enne jõule. Kui Sul sel hetkel veel ei ole, siis võin meeleldi koopia Sulle plaadile kärsatada ja Tallinnas üle anda.

Ingelise Israel ütles ...

oo, mul tekis esimest korda isu PÖFF´ile minna :) Miskipärast olen alati arvanud, et need on kuivad ja igavad filmid, mida seal näidatakse...
Aitäh, et jagad!

Nii et kui endale selel plaadi saad, tuleksidn heameelega vaatajate seltskonda!

Sipsik ütles ...

Oh, soovitan kindlasti Pöffitada ja kindlasti Humpdayd vaadata, eriti kui see listis olemas:)
Aga jah, Hiiumaale ma enne jõulu küll kuidagi ei satu (üldse seal vaid üks kord elus käinud....)

Aga igatahes tänud, CU ja vaatame mis saab:) Äkki saan lähemalt ja kui ei, siis äkki tõesti olen sellal veel Tallinnas:) Ma ju ka jõuluks liikvel - ikka kodusaarele. Ja ka üle lennujaama, muide:D

Sipsik ütles ...

Ja muidugi, kampa koguda vaatamiseks oleks hea:) Loodetavasti meeldib see ka teistele samamoodi:)
Kusjuures, mina ka varem arvasin, et Pöff liiga kuiv või liiga kultuurne mu jaoks. Et rasked filmid jne. Aga seal on küll kõike, täiesti igale maitsele. Ainult mingi keeleoskus peaks olemas olema, kuna nt vanema aja inimesed, kes pole keelt pidanud praktiliselt kasutama ja seetõttu ka ei valda, ei pruugi aru saada. Vist enamus filme on ilma eestikeelse tõlketa, kuid muukeelsetel on vähemalt inglise keele tõlge all.

↔e ütles ...

Hiii! Mina tahtsin seda filmi vaatama minna, aga ei läinud ;) Ja Septembrinumbrit olen juba 3 x üritanud. Siiamaani pole ka jõudnud, aga sain tagasisidet et seda on OK ka videost vaadata, niisiis ootan dvd-d.
Ilmselt vaataksin seda samamoodi juhtimise poole pealt ja olen nõus, et tippjuhiks ei saagi ilma teatud isikuomadusteta. Tippjuhtimine ei võrdu aga edukusega.
Ja moe pärast vaataksin kindlasti :):):)

Sipsik ütles ...

Oojaa, seda ma tean, et moe pärast vaataksid, moegurmaan, nagu sa oled:D Iseasi kas sealt just saab midagi moe osas (või lihtsalt mu moevõhiklik mälu selektiivselt enam ei mäleta et seal oleks moest palju olnud...)
Aga täiesti vabalt sobib seda kodus vaadata, pole üldse hädavajalik suure ekraani film. Samuti nagu ka Humpday. Suurel ekraanil peab vaatama mu meelest siis, kui on eriefektid või võrratud maasikuvõtted. Neis kummaski polnud neid kindlasti mitte:)