kolmapäev, november 30, 2011

Rehvivahetuskuu


... või siis nädal?

Möödunud reedel oli planeeritud Saardesõit. Olime lubanud, et läheme vanematele appi rannakarjamaale aeda ehitama (kadakatest, ehedat ja loodusesse sobivat), enne kui lumi maha tuleb ja asja veidi ebamugavamaks teeb. Valget töövaba aega on ju vaid nädalavahetuseti mõned tunnid. Seega, mõeldud-tehtud, läheme appi.

Neljapäeva õhtuks on teada, et tormakas tuleb reedest alates päris korralik, kuid laupäeval saab toimetada ja pühapäevast keerab siis ilm päris pööraseks. On võimalus, et praamiliiklus saab ohustatud, kuid otsustame siiski riskida.

Käru ka veel taha ja minekut. Kulgeme rahulikult terve tee pimedas sõita (hakkasime sõitma keskpäeval, kuid terve päeva kohta ei läinud ilm kordagi, mitte kordagi valgeks). Virtsu sadamakaile jõudes tahab tuul mind otse väina lennutada - tikk-kontsad asfalti surununa suutsin siiski sadamahoonesse kempsu ja tagasi roomata. Laine peksis üle kai servade ja väga lahe oli! Praam kahjuks ei kõigutanud piisavalt, adrenaliin osalema ei tulnud. Tuule suund oli "vale", noh...
Sõidame üle Muhu, üle väina, natuke veel ja.... Peatus. Pagan, rehv all on kuidagimoodi tühjaks läinud.
Väljas kottpime, tuul möllab kui põrguline ja tulist kurja vanduv Vanamees vahetab ratast.


Mind kästi mitte segada ja autos paigal istuda. Helistasin siis ajaviiteks emale ja andsin olukorrast ülevaate teatega, et me jõuame veidike planeeritust hiljem.

Varuratas, mis aasta jagu autos seisnud, all, sõidame edasi. 4km pärast on loppadi-loppadi ja uus peatus. Varurehv katki... No mismõttes nagu???
Taas kõne vanematele ja nood asuvad teele. Oleme Tagavere asula lähedal, venime Tagaverre sisse tänavavalgustuslambi alla ja ootame abiväge. Käru saab isa auto taha ringi tõstetud ja meie masin jääb tee servale ööd veetma. Tugeva tuule tõttu ei taha ohukolmnurk püsti püsida ning seega lohistatakse kellegi kiviaiast kaks lahmakat toeks:)

Vanamehel on tervis terve päeva jupsinud ja kojujõudnult kallatakse talle pipraviina sisse. Meeleolu on lõbus j järgmisele asjalikule päevale mõeldes tegus ning läheme tuttu ära.
Kui mina voodisse jõuan, on Vanamees vappekülmades. Saan etteheidete osaliseks stiilis "Sa kohe üldse ei hooli minust! Kui sa hooliksid, siis tuleksid teki alla ja hoiaksid mind soojas".
Noh, toon siis kuumaveekoti, panen padjad selja taha sooja hoidmiseks, ronin ise ka tekialust soojendama ja tõsiselt soojas toas loen raamatut ning kuulan murelikult vappuva Vanamehe sonimist. Lõpuks uinun.
Kolmveerand tunni pärast ärkan selle peale, et kõrvetan oma jalga. Vanamees on nii tuline, et sõna otseses mõttes kõrvetab. Avan akna, et oleks värsket õhku ja küsin murelikult, ega ta nüüd surema ei hakka. Vähemasti ei soni enam... Kinnitab, et temaga kõik ok ja hommikuks ta terve. 40-kraadine üheöine palavik tema puhul normaalne. Ok, ühe öö võin seda uskuda ja vaatame homme.
Järgmisel päeval ärkab heas tujus ja toimekana. Linna peale rehvide jahile ja seejärel aiategu kuni videvikuni. Õhtul saun ja külalised ning enam ei mingeid vappumisi, sonimisi ega kõrvetamisi...

Pühapäeval, kui tagasisõit, siis taas ei lähe mitte ainsakski hetkeks ilm valgeks. Natuke kurvaks teeb selline asi...
Aga lained on lahedad!

Teisipäeval helistab Vanamees. Juhtunud on midagi üle mõistuse tunduvat - veel üks rehv on katki läinud! No mismõttes nagu??? Kolmas viie päeva jooksul? Sedakorda oli plekinaela kummi sisse sõitnud... Sisistas kummi tühjaks nii mis mühises.

Et siis mitte rehvivahetuskuu vaid rehvivahetus-viiepäevak:)

Kommentaare ei ole: