neljapäev, aprill 10, 2014

100/365 - Unesegased reaktsioonid

Sellestsamast noorusaja reiside teemast meenub kord, kus meil Austrias kiirteel buss põlema läks...

Oli sügav öö, buss muudkui vuras ja vuras, kui järsku hakkas hirmsat suitsu ülevalt õhuavadest sisse ajama. Ikka kohe sellist, et enda kõrvalreas olijate nägusid enam ei näinud.

Kuna teada polnud, millega tegu, oli rahvas vaja kiiresti üles ajada ja bussist välja kupatada.
Käsk kaasa võtta kõige vajalikum, mida haarata jõuab.

Kõik õnnelikult väljas, vaatasin enda ümber ringi:
Ühel pool mägi, teisel pool järsk langus. Olime ümber mäe sõitmas. Kahte vastassuunalist teed eristamas lai mururiba, kus vastutulevate autode tulevihus paistis keegi palja taguotsaga kükakil pissimas... - noh, kas siis paanika või järsk äratus, kuid kui loodus kutsub ja sa oled keset Eikuskit, siis mis sa ikka teed :D

Seejärel sattusin märkama, mis kellelgi unesegases kiiruses kaasa oli haaratud - mitmetel magamiskott enese ümber, kellelgi oli padi kaenlas, ühtesid villaseid sokke ja kellegi hambaharja mäletan ka :) Tühi kohvikruus... Konserv... Keegi paanitses bussi ununenud prillide pärast.
Mina olin palju igavam ja praktilisem, mina olin kaasa krabanud enda ja ekskaasa passi. Aga enda vabanduseks saan vaid öelda, et kuna lahkusin bussist viimaste seas, siis oli mul aega ärgata ja jõuda mõelda. Noh, et kuidas hiljem koju saab, kuna me pole ju Eestis. Hiljem selgus, et pass oli veel nii mõnelgi see esimene mõte olnud :)

Aga see vaatepilt turris juustega padjakallistajatest ei lähe mul vist iial meelest :) Selles oli midagi nii... nunnut... :)

Kommentaare ei ole: