Kunagi sai hästi palju uisutatud. Mäletan, et hoolimata jala kasvamisest olid mul alati olemas imeilusad valged uisud, millega siis kõikvõimalikud lombid, tiigid ja ehitusplatsid läbi said uisutatud.
Igal aastal kirjutasin päkapikkudele, et mul oleks uusi uisukaitsmeid tarvis ja igal aastal ma uued ilusad sinised kaitsmed ka sain :) Ja kaitsmeid oli ju vaja ning neid ikka kulus, kuna uisud läksid jalga juba toas, nendega oli aga vaja ju jää peale paterdada :D Õnneks parim uisutamiskoht asus otse maja taga, üle suure Tallinna maantee (Kuressaares).
Kui aga maal vanavanemate juures sai oldud, siis oli vaja jää ikka kusagilt leida. Maakodu küll poolsaare peal ja meri kolmes küljes ümberringi max paari kilomeetri kaugusel, kuid ega see merejää ju sõidetav olnud. Oli ikka paras nökerdamine see esiti labidatega ja pärast harjadega radade sissepuhastamine, et natukenegi sõita saaks.
Suurimat elamusmälestust uisutamisest pakub aga hoopistükkis see, kui naabripoistega (mu lemmikud naabritüdrukud olid küll suved maal, kuid talvel tunduvalt vähem kui mina, kuna tegemist õeste pealinnapreilidega, kel kaugelt tulla ja seega pidin naabripoistega läbi ajama) karjamaal oleval tiigil jalkat tagusime. Hea väljakulaadne tiik oli, see sai siis puhtaks lükatud, puunottidest väravapiirded maha märgitud, uisud alla ja jalka võis alata :D
Ütleme nii, et ma ei ole kohanud põnevamat viisi uiskudel kihutada, kui sööstes ja põigeldes, ühe jalaga tasakaalu hoides ja teisega palli ees lükates, väravat rünnata :)
Igal aastal kirjutasin päkapikkudele, et mul oleks uusi uisukaitsmeid tarvis ja igal aastal ma uued ilusad sinised kaitsmed ka sain :) Ja kaitsmeid oli ju vaja ning neid ikka kulus, kuna uisud läksid jalga juba toas, nendega oli aga vaja ju jää peale paterdada :D Õnneks parim uisutamiskoht asus otse maja taga, üle suure Tallinna maantee (Kuressaares).
Kui aga maal vanavanemate juures sai oldud, siis oli vaja jää ikka kusagilt leida. Maakodu küll poolsaare peal ja meri kolmes küljes ümberringi max paari kilomeetri kaugusel, kuid ega see merejää ju sõidetav olnud. Oli ikka paras nökerdamine see esiti labidatega ja pärast harjadega radade sissepuhastamine, et natukenegi sõita saaks.
Suurimat elamusmälestust uisutamisest pakub aga hoopistükkis see, kui naabripoistega (mu lemmikud naabritüdrukud olid küll suved maal, kuid talvel tunduvalt vähem kui mina, kuna tegemist õeste pealinnapreilidega, kel kaugelt tulla ja seega pidin naabripoistega läbi ajama) karjamaal oleval tiigil jalkat tagusime. Hea väljakulaadne tiik oli, see sai siis puhtaks lükatud, puunottidest väravapiirded maha märgitud, uisud alla ja jalka võis alata :D
Ütleme nii, et ma ei ole kohanud põnevamat viisi uiskudel kihutada, kui sööstes ja põigeldes, ühe jalaga tasakaalu hoides ja teisega palli ees lükates, väravat rünnata :)
3 kommentaari:
Ma mäletan, et me käisime uiskamas meie karjamaa madalamas sopis, kus alati vesi oli ja talvel seega jää... siis paali ja rammi karjamaade samasugustel madalamatel aladel ja nende kirsipuude juures olevates kraavides - see oli kõige pikem trajektoor sõitmiseks :)
Meri oli nadi - proovi sa jäätunud lainetel uisutada! Linnas ma uisutamist ei mäletagi :(
Jaa, teie karjamaal oli ka üks lomp :)
Aga jah, ega ma ka kujuta ette, kus te seal Tondil niimoodi vabalt uisklemas oleksite saanud käia... Linnaelu on ikka linnaelu, maal oli teine vabadus :)
Kusjuures sel ajal oli meie ümber sellist vaba heinamaad küll, kevaditi tulid praeguse jalkastaadioni kohale tekkivale "tiigile" pardid ja nad ujusid muide ka meie maja ees olevas kraavis... see kõik jäätus ja oma kraavi jää peal me vist ikka uiskudega käisime ka, aga need olid ju nii kitsad ja lühikesed..
Postita kommentaar