kolmapäev, aprill 23, 2014

113/365 - Peegel ja 7 aastat õnnetut armastust

Kunagi ennemuistsel aal vihastasin millegipärast eksabikaasa peale päris emotsionaalselt ning virutasin meigipeegli talle selga katki...
Täitsa hirmus käitumine jah, kuid no on selline fakt mul minevikust mäletada.

Igatahes irvitasime pärast, et nooooohh, nüüd siis 7 aastat õnnetut armastust mind ootamas, eksole.
Tol hetkel tundus mõeldamatu.
Täna aga mõtlen tagasiulatuvalt, et... mine pekki, nii vist oligi :D

Igatahes mõne aja pärast sai meie asi otsa, kuid seepärast me kumbki suurt ei kurvastanud. Tema leidis üsna pea selle õige, kellega sai pere loodud, mina aga hakkasin oma teed alles otsima. Oli väga õnnelikke aegu, oli palju pisaraid. Joovastus ja masendus käsikäes.

Peale 7-t aastat sobiva paarisuhte otsimist leidsin ka mina maandumispaiga. Ennast ja oma kärsitust tundes ei saa ma muidugi iial öelda, et nii on ja jääb, kuid igatahes ma väga loodan seda. Sest lõpuks ometi on mul nüüd oma väike pere, mis otse loomulikult on maailma parim ja kogu seda varasemat ootamist/otsimist kuhjaga väärt :)

Siit moraal - ära lõhu peegleid! 7 aastat on ikka jube pikk aeg oodata, kui soovid amokki jooksmise asemel paigale jääda...

Kommentaare ei ole: