esmaspäev, veebruar 03, 2014

34/365 - Häbelik

Täna on mul seda arusaamatu isegi meenutada, kuid veel 10 aastat tagasi olin ma mõningates temades tohutult häbelik.
Ma võisin inimestega otse suhelda misiganes hetkel, kuid näiteks helistamine, mis tagab ju suhtelise anonüümsuse, oli minu jaoks ikka täielik surm.

Selleks, et midagi teada saada kasvõi näiteks infoliinilt, pidi helistajaks olema keegi teine. Mina sellega hakkama ei saanud. Kuhu iganes helistamisega, et mingisugust infot saada või midagi broneerida/kokku leppida/midaiganes.

Ma ei saa siiamaani aru, milles asi oli. Samas otsesuhtluses jätsin eriti hakkaja ning organiseerija mulje, kuid pigem eelistasin siiski niite tõmmata ja teised enda kasuks tööle panna, kui ennast tohutu aeg koguda, jalgade värinast ja kokutamisest üle saada ja ise helistada.

Täna on elementaarne, et kui midagi tahan teada, siis otsin numbri ja saan soovitud info. Nui neljaks, kuid selle ma saama pean, eksole. Sama lugu mingite eelkokkulepetega - ma helistan ja räägin endale vajaliku välja.

Misasi see aga veel tudengiaastate alguses toimus, ei tea ma siiamaani...

Kommentaare ei ole: