laupäev, veebruar 22, 2014

53/365 - Saavutusvajadus

Ma ei teagi nüüd, mida sellest arvata, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on läinud mu vajadus olla selles, mida ma teen, parim.

Mulle on alati meeldinud võita ja saavutada, kuid mitte kunagi varem pole ma seda sedavõrd oluliseks pidanud kui täna. Samas üritan seda endas ka maha suruda, et mitte lolliks minna ja üle võlli asju kerida...

Lihtsad näited viimasest ajast on näiteks töö vallast see, et kontserni siseselt peab minu juhitav üksus olema kõikvõimalikes edetabelites juhtival kohal oma näitajate poolest või siis vähemalt tunnustavalt ära mainitud.
Kohalikus mastaabis pean olema piisavalt arvestatav, nii et konkurendidki huvi tunnevad... :)
Klaverimängus pean arenema kiiremini kui ükski mu õpetaja poolt õpetatud tegelane enne mind.
Koolis pean olema puhas viieline jne jne jne.

Samas olen ju hull lohe tegelikult... Kui võimalik, hoiakski jalad seinal ja lebotaks kohvitassi ja raamatu taga.
Mul on ju see võimalus, mõnda aegagi. Miks ma seda siis ära ei võiks kasutada vaid ikka ennast lolliks ajan?

Virin ja kobin ja ahastav kriitika on tingitud sellest, et pean nüüd lähiajal valmis saama ühe äriplaani, mis ei peaks lihtsalt plaan paberil olema vaid ikka päriselt ka kohe hästi toimima ja tööle hakkama. Koolitöö raames küll, kuid tahaks ka pärisellu rakendada. Et kui juba energiat panustatud, siis peab asi olema suurepärane.

Tegelikult võiks ju lõdvalt võtta. Ma saan seda endale praegu lubada... Aga millegipärast ei oska. Mingi kiiksuga ratas on käima lükatud.

2 kommentaari:

herz ütles ...

Mul on TÄPSELT sama lugu!!! Et tegelikult paras lohe, aga kui ma midagi pähe võtan, et ma teen, siis peab see olema NII fantastiline ja maksimaalne, kui olla saab. Ma PEAN olema parim :)

Ja siis kui tuleb välja, et nt miski nii hea ei olnu, keegi võtab kritiseerida - kohe on mott maas ja ma ei taha absoluutselt sellega enam tegeleda. Et ühe korraga tuleb asi teha nii, et on imeline :)

Sipsik ütles ...

No eksole, onju :)
See ongi see, et mitte ei ole vajadust ronida kuhugi üüratutesse kõrgustesse-kaugustesse, vaid olla selles, millele antud hetkel pühendud, parim :)