52/365 - Depressioon

2007/2008 vaevlesin ma millegi küüsis, mida poleks elus enda kohta arvanud - depressioon.
Ausalt öeldes ei mina teadnud, millega tegemist. Olin vaheldumisi apaatne ja arusaamatult nukker. Tohutu jõuetus tekkis samuti.
Mõtlesin, et vaja ennast kuidagi mingite vitamiinidega käima lükata ehk või siis äkki vana hea rauapuudus tagasi.
Läksin perearstile. Tema saatis mind peale uurimisi aga psühhiaatri vastuvõtule. Ütles, et füüsiliselt pole miskit viga, asi peab olema kuplis.
Tark arst oli mul perearstiks. Aus ja konkreetne ja viitsis pühenduda.

Psühhiaater andis hinnanguks, et tegemist depressiooniga. Mismõttes? Minul? Millest siis?
Igatahes arvas tohtrihärra, et tuleks hakata valgeid väikseid sõbrakesi neelama.
Mina nii ei arvanud.
Alati isepäine olnud ja ette kujutanud, et mina tean omi asju ikka paremini.

Arvasin, et ma ei ole nõus hakkama enesetunnet ohjama enese kinnisurumisega. Olen seda tüüpi tegelane, kes peab jama endast läbi põletama, mida eredama leegiga, seda parem. See tuhk on pärast palju lihtsam ära pühkida kui nende süte all aina uuesti ja uuesti leegilahvatusi summutada.

Otsustasin siis, et hakkan tegelema põhjustega, mitte tagajärgedega. Sammhaaval, haavu lahti kiskudes ja oma käike üle päeva kahetsedes. Tegelikult kaalusin korduvalt ka tohtrihärrat kuulda võtta, kuid otsustasin iga kord veel natuke oodata, enne kui uue visiidi aja määran. Jonn.

Vahepeal imestasid sõbrannad siiralt, kui suutsin täiesti suvalistel hetkedel uinuda. Kusiganes me viibisime, kui maha istusime ja jutlema hakkasime, suikusin mina mõneks ajaks unne. Nüüd, tagantjärele, tundub see enesele ka kummaline, kuid see oli minu viis hakkama saada kehas toimuvaga. Keha on nii tark aparaat küll, et teab, kuidas end kaitsta. Ja tollal oli mul võimalik teda selles usaldada. Näiteks täna, lapsevanemana, see küll eriti mõeldav ei tunduks...
Keegi ei teadnud, mis toimub. Nägid, et olen ootamatult uinuv (selle sai mu energilisuse arvele kirjutada), samas tunduvalt ülbem ja ükskõiksem ümbritseva suhtes (elu ju ikka kalestab, ei midagi uut) ja lisandunud oli teravus (noh, inimesed ikka muutuvad ja eks ka lillelapsed saa kunagi asjalikuks täiskasvanuks, kes iga asja peale keelt teritavad).
Ma lihtsalt ei olnud valmis sellest kellelegi rääkima, enne kui "pasa" seljatatud saan.

Minu puhul toimis. Eks aitasid needsamad faktid, et olen põikpea ning et sain seda endale lubada. Samuti see, et keeldusin endasse mitte uskumast (kuigi üks tegelane õlal muudkui kinnitas, et ega  ma nagunii millegagai hakkama ei saa) ja mine tea, ehk sain jaole piisavalt algjärgus. Ja et ei hakanud end summutama vaid hakkasin välja juurima põhjuseid. Ükskõik, kui haiget see ka tegi. Ma lihtsalt leidsin, et ma ei vaja oma ellu seda, mis mind õnnetuks teeb vaid seepärast, et nii peaks justkui aktseptaabel olema. Teiste silmis. A mis mul teistest, kui ma endagagi läbi ei saa?

Mis oli aga suurim viga, oli endasse hoidmine. Ehk oleks see august väljaronimise protsess olnud tunduvalt kiirem, kui oleksin kellegilegi rääkinud, mis lahti. Aga samas... mine tea, äkki oleks see mind nõrgestanud.
Rääkisin alles siis, kui tundsin end piisavalt tugevana. Ja siis hakkas üks noogutamine, et "jaa, mulle tunduski, et midagi on väga teisiti..."

Olles aga sellise jama korra läbi elanud, et taha ma seda enam kunagi kogeda. Ja loodan, et täna on mul piisavalt tarkust võimalikke ohumärke juba aegsasti näha ning koheselt reageerida.
Samuti loodan ma väga, et suudan enda lähedal asujate puhul juba piisavalt varakult sümptomeid näha ja vajadusel toeks olla. Sest... päriselt ka, see ei ole naljaasi.

Ja ma ei taha mitte kunagi kuulda minu juuresolekul mitte kedagi endale kätt otsaette pannes dramaatiliselt ütlemas: "Issake, see on nii keeruline, see tekitab mul hullu depterssiooni!". Möla maha! Kellel pole aimugi, sel pole ka õigust seda vägagi karmi diagnoosi kerglaselt lörtsida.