Veel muusikat

Liis tõi eelmise posti all hirmarmsa assotsiatsioonina välja Muusik Seifi loo, mida kohe peab ka tulevaste põlvede jaoks siia talletama. Et teadmiseks teile, et meie põlvkonna ajal ei tehtudki ainult jubedat tapeeti vaid me kuulasime ka tõeliselt ilusaid lugusid (ok, see küll veidi vanem, kuid point on väljendatud - ei olegi ainult üks pauernaiste kiunumine, meeste krokodillipisarad ja umbrella-ella-ella-eee-eee-eee). Tehti ka sisuga lugusid.

Mõni mees ikka kohe oskab sõnu ritta seada. No läheb hinge, noh...

Ju kastepiisal hommik pärlendab
ning päiksekiir su juuksed kuldeks loob,
siis sasib nendel tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa,
ka pilved sinitaevas kordavad -
sa ise oled tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa vaatad mind ja tundub nagu järv
on silmades sul koha leidnud sääl.
Ja viivuks ainult tuul, tuul - vallatu.
Lööb virvendama järve sinivee,
ehk hiljem tunnen huuli, kasteseid.
Ning ise olen tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa loodud oled haldjaks, seda tean,
ning metsaneid, nii armastan sind ma.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa
ja linnudki su nime kordavad.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.
Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.