Üks isevärki õhtusöök

Mainisin siin hiljuti, et viimase nädala jooksul tuleb kolmel sünnipäeval käia. Nonii, nüüd see trall siis läbi. Vahepeal oli tunne, et ma muud oma elus enam ei teegi kui jooksen mööda kaubandusvõrku, ajades taga kingitusi ja lilli.

Veider on see, et kõik kolm sünnipäevalast on rasedad. Kõigil kavas kevade hakul poolduma hakata. Neljas sünnipäev tuleb nüüd novembri alguses ja kas mul on üldse vaja mainidagi, et ka too sünnipävalaps on beebiootel? Sügisel sündinute rasedusepideemia. Aga see kõik on teine teema:)

Möödunud reedel kihutasime peale koolist pääsemist vennanaise sünnipäeva tähistama.
Teemaks oli pime õhtusöök...

Nimelt oli valmistatud kolm käiku roogasid ning meie ei tohtinud miskit näha. Mustad klapid silmadel, mistõttu üks oluline meel - nägemine - oli kadunud. Millevõrra hakkasid teised meeled seda kohe asendama. Vend ja vennanaine, kes serveerisid ja valasid, olid "nägijad" ja irvitasid meid ikka südamest. Ja kusjuures meie hääled muutusid kohe oluliselt valjemaks, kui klapid peas. "Nägijatena" võtsime taas mitu pügalat vaiksemaks... Iseenesest huvitav.

Kummaline on süüa, kui ei näe mida sööd ja kuidas midagi kahvli peale saad. Aerutad aga mööda taldrikut ringi ja ajad näiteks kirsstomateid taga:D Või siis saiale pasteedi määrimine... Ei näe saia, ei näe pasteeti.
Iga roa juures mingi hetk me loobusime ja sõime primaatide kombel kätega:D

Üks huvitav üritus oli muidugi tervise joomine ehk siis üritamine pimedast peast klaase kokku lüüa. Üksteist valjuhäälselt juhendades meil see enam-vähem ka õnnestus:) Mõni tüüp küll toppis järjekindlalt oma klaasi küünlasse, kuid üldjoontes saime pihta. Vend muidugi käis vahepeal narrimas ja nii kui sirutatud klaasi nägi, lõi kokku. Ja kui siis hõisati, et "jess, õnnestus!", siis see, kellega kokku pidi löödama, ei olnud küll seda meelt;)

Ühesõnaga väga pull üritus oli! Kunagi, kui mul on piisavalt suur söögitoa laud, kavatsen raudselt ka ise sellise ürituse korraldada:)

Peaaegu õnnestub...