Inimene on ikka imelik.
Oodata nädalavahetust, et siis tornaado kombel ringi keerelda ja majas-aias-majas-keldris-majas-majas muudkui sehkendada ja korda luua ja sebida ja aretada. Ja seda aega oodata, millal see kõik võimalik on.
Argiõhtusest sebimisest on vähe. Kiiremad toimetused tehtud ja korra enesele mahaistumist lubatud, kui tuleb peale suur ja paks uni nagu kardin. Ja siis vedeled, hambad laiali, kuni poiste kisa nii suureks läheb, et sunnib luugid avama. Lõpuks kärutad sellid magama, teed veel mõned toimetused ja poed põhku, et hmmikul kell 6 jälle rattasse astuda.
Ja siis ootad seda va nädalavahetust nagu hingeõnnistust. Juba reede õhtul tunned, et tukkumajäämiseks polegi mahti, nii kohutavalt palju on toimetada. Ja et nüüd on küll hulk aega saadaval, kuid siiski jääb sellest väheks. Sest vaja on ju toimetada...
Kuhu on ometi jäänud vana mina, kes kasutas nädalavahetusi kas niisama olelemiseks või siis vähemasti kodust äraolemiseks? Nüüd on eemalolekulvajadus puhas piin, nii palju saaks ju selle ajaga ära teha :D
Nüüd täitsa paanika, pool nädalavahetust juba läbi, kuid nimekiri toimetatavast on lühenenud vähem kui poole võrra... Nagu ikka, on sekka sõitnud uusi toimetamisi, mis nimekirjas olevad troonilt tõuganud.
Ah, mida ma siin halisen. Mõtlen, et äkki ikka avaks nüüd selle värvipurgi... Hommikul saab ju mõnuga magada :)
1 kommentaar:
Ihsamd, mul on sama muster :) vanasti oli vaba aeg kodunt äraolemiseks ja nüüd ei taha kuhugi minna :) ma nii saan aru, millest sa räägid.
Postita kommentaar