esmaspäev, september 02, 2013

Küüned, kingad, Nuki ja Konn

Olen siingi korduvalt sõna võtnud teemal, kui oluline on minu jaoks maniküür.
Usun, et igal naisel ja naisehakatisel on miski selline detail, mis alati suuremat rõhku saab ehk siis kunagi ei lubata endale selles korratust. Minul on vist küüned selleks detailiks. Arvan, et tegemist on nooruse kompleksi järelmõjuga. Sest väga varases teismeeas olid mul küüned nii ära näritud, et lausa valutasid. Ja see oli ju väga kole.

Lahti sain sellest halvast kombest alles siis, kui ema kavala nipina mul küüsi soovitas lakkima hakata. Rõhus naiselikule edevusele, mis muud :D Tollal ei tohtinud koolis end ju ehtida-mukkida-jne, kuid eks see oli selline piiripealne aeg ja võib-olla sai seda ka põhjendatud, ei mäleta. Igatahes sain ma loa sorida ema küünelakkides (tema küüned olid mulle alati suureks eeskujuks, kuna olid pikad, ilusaks viilitud ja lakitud kontoriproua küütsakad) ja neid kasutada. Mäletan veel neid esimeste tarvitatud küünelakpudelite kuju... Nimi oli vist Jasmin või midagi sellist suvalist :D

Igatahes... Ei aidanud mulle ei sinep sõrmeotstes, hirmutamine koleda tulevikuga ega muud trikid - ainus mis mõjus, oli edevus :) Lõpuks hakkasid need küüned pisitasa kasvama ja sellest alates on mul pea alati olnud küüned kas pikad või siis sellal lühemad, kui üks küüntest ära murdus (siis tuli ju kõik samale pikkusele lõigata/viilida). Õnneks on mind õnnistatud tugevate küüntega :)
Raudpoint-oluline on aga alati korrektne maniküür ja enamasti klassikaline lakk - punase erinevad vajundid või prantsuse maniküür. Lihtne. Kuigi.... vahel luban enesele ka kiikse. Hetkel on näiteks sinised :D

Peale sünnitamist sain mõnelt kodanikult imestuse osaliseks, et juba küüned lakitud... Siiamaani olen õrnalt hämmeldunud, et mismõttes? Kas sünnitamine vabastab vajadusest enda jaoks ok välja näha?

Sama oluline on tegelikult ka pediküür, kuigi suur osa aastast on varbad sokkides-sukkades peidus. Tunnistan, et talvisel ajal ei ole pediküür alati 100% viimistletud, kuid enam-vähem siiski. Aga kevad-suvine aeg ilma punaste varbaküünteta ei ole küll mõeldav!!! Veel paar päeva enne sünnitustki maadlesin hirmsal kombel ähkides ja puhkides oma varvasteni ulatuda, et ikka korralik pediküür tehtud saaks :) Aega võttis lausa hullupööra, kuid asja sai :)


Nüüd aga, kui ilmad olid soojad, oli lausa nauding taas varbaid särama lüüa (mõelda vaid, ma ulatun lõdvalt oma varvasteni :D). Ja samal ajal oma tõsiselt suures kingakollektsioonis tõsist revisjoni teha. Esimese hooga läks teisele ringile 15 paari kingi. Üksjagu on veel kaalumisel. Saabastes viin samasuguse revisjoni läbi siis, kui taas hooaeg algab. Ehk siis kohe varsti ...
Sest no tõepoolest - mul ei ole neid nii meeletutes kogustes tarvis. Olgem ikka realistid. Pigem tahan nüüd mugavaid (aga ilusaid) juurde ning ülikõrged stilettod lahkuvad mu juurest. Võtavad ruumi ja tegelikult kannan neid ju väga harva. Eks muidugi mõni klassikalisem eksemplar ikka jääb :) Ähk läheb taris...

Ja oioi kui kahju on nüüd taas maasikmammulaadsed varbad kangasse ja kinnisesse jalatsisse kängitseda :(

Väikemees aga on osutunud Nukitsameheks. Küüsi pean tal lõikama raudselt tihedamini kui kord nädalas, muidu kratsib ennast ja mindki triibuliseks. Lihtsalt meeletukiire kasvuga need (emmesse).
Ükspäev, kui magavat Väikemeest taaskord nüsisin, tabas mind tõsine Nuki-üllatus: olin ühe käe küüned miinimumi hekseldanud, kui igaks juhuks peale teise käega lõpetamist taas esimest kontrollisin. Noh, et ehk vaja miskit tibake veel viimistleda. Ja mida ma näen? Küüsi poleks nagu lõigatudki! Päris ausalt, ma mõtlesin et olen lolliks läinud või olen ma sünnitanud päris oma Nukitsamehe... Mäletate ju küll, kuidas Nukil sarved peale viilimist tagasi kasvasid... Lõikasin veelkord ja rohkem tšekata ei julge neid tuulikulabasid :D Mine sa tea...

Aga kahtlus, et olen lolliks läinud, on mind tabanud ka varem. Kunagi "ammu", kui Väikemees aina hoogsamalt ja teadlikumalt oli asju haarama hakanud, sai pesumasinasse lükatud väikeste loomakeste kuhi. Kuivama tulid need ööseks magamistuppa restile.
Kukun Unedemaale ja... virgun võpatades. Kes krooksub? Kus krooksub? Miks krooksub?
Vaikus... Uinun kõhklevalt ja virgun kiiresti - kes kurat siin jälle krooksub?

Vanamees tuleb mõni tunnike hiljem tuttu ja kaeban talle krooksumist. Peab mind sassiläinuks. Ma ise peaks ka! Öösel ärkame koos võpatusega - keski ikka krooksub!
Siis selgus, et konnanutsakas on mootoriga. Ja mina olin selle mootoriga konna ära pesnud ning kuivades see sisikond seal taastus ja vahetevahel krooksatas.
Jumal tänatud, ma ikkagi ei ole veel puhta segamini!

Kuigi suhtkoht pidevalt alamaganud olen ikka veel... Aga sellest eraldi. Kunagi. Kui viitsin. Ja jaksan. Ja pointi leian.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nii hea tunne oli üle pika aja jälle normaalselt oma varvasteni ulatuda peale sünnitust - täiesti uskumatu:)

Varbaküünte kohapealt olen 100% nõus - endal on ka alati varbaküüned kenasti punased. Sõrmeküüntega on natu keerulisem - pean neid suht lühikesena hoidma praegu, sest paaril korral olen plikat kriipinud või on tema mu küüne otsa end kukutanud - seega korra nädalas viilin pikkust maha(Ühe tähelepanekuna - mul ei ole kunagi mingid suurepärased küüned olnud - aga raseduse ajal kasvasid kui hullud ja see tendents on jätkunud ka nüüd 7 kuu jooksul ka pärast...)

Ja lakkida hästi ei julge, sest ta armastab aegajalt sõrmi suhu panna, sealhulgas ka minu omasid. Aga järgmine "girls night out" saab olema kõigepealt pediküüri...:)

Nukitsamehe juttu usun ka - mu tsikil nii kiiresti ei kasva kui Väikemehel, aga iga natukese aja tagant, kah keskmiselt 3-5 päeva tagant peab nudima natukene.. Varbaküüsi ka. Muidu on endal reied kribitud:)

Sipsik ütles ...

Kuule jah, see varvasteni ulatumine oli uskumatu küll :D Siiani meenutan, et enne sünnitust tahtsin tingimata varbaküüned ise ilusaks teha, et siis nagu "puhtam ja kuivem tunne", eksole, kuid teostamine (2 kihti lakki + pealislakk) võttis kokku aega paar tundi :):):)

Aga mul jah küüntega see lugu, et kuna juba nii kaua aega pikad olnud, siis õnnestub nendega kõik probleemideta. Kuigi vahetult poisi sünni ajaks hoidsin need lühikesed, et mine tea, kuid siiski polnud hullu :) Hoopis poiss see, kes kratsib :)

Aga on sul mõni nipp, kuidas neid lõigata? Ma muidu kasutasin magamist ära, kuid nüüd see juba keerulisem, kipub aru saama ja virguma. Süües ka ei saa teine enam lõigata, kuna suure osa ajast sööb lisatoitu ja on püstiasendis ja erk...
Varsti küüned juba nagu emmel :)

Anonüümne ütles ...

No me oleme kasutanud ära seda hetke, kui on vannis käidud õhtul, natuke rinnapiima ka - meil siis preili vajub sellisesse kergelt letargilisse seisundisse (enamasti pikutab meil nii, et mina istun, tema pikutab mu kõrval padja peal näoga minu poole nii et ma pääsen kätele ligi kenasti) ja siis saab lõigata.
Teine variant on see, et issi teeb lapsele nalja senikaua - aga siis peab päris kõvasti kätt siiski kinni hoidma. Soovitavalt toimub see kõik palja pepuga pikutades.

Aga noh, mul tšikk ei lase ka veel igal võimalusel jalga mu käest - roomab, aga ainult eesmärgipäraselt ehk siis kas minu ehete või juhtmete järgi.. no sööginõud sobivad ka - ta pole veel avastanud, et roomates saab igale poole minna. Ehk ajab teda see segadusse, et ta teeb mingit roomamise ja käputamise vahepealset asja:)

Sipsik ütles ...

Oijahh, meie tuulikulabasid arvestades seda varianti kasutada ei saaks...
Aga täna saime nii hakkama, et issi hoidis kahe käega iga näppu (laps tema kindla haardega süles) ja mina siis kahte kätt kasutades nüsisin. Laps vaatas ja imestas, kuidas iga näpuga maadeldi neljal käel :D

Kusjuures meil ka roomamine aeglustus ükspäev järsult. Tea kas talle tundub see kõhuli põrandate kündmine alandav või mis, kuid iga paari tõmbe järel tõmbab end samuti käputama. Siis õõtsub ja hüpleb ja asetab käsi vaheldumisi edasi, kuid jalgu järele tõsta ei oska. Vahel teeb jälle jalgadega konnahüppeid, kuid käed unuvad kaasa tulla ja siis ninali. Et jah, pidevalt õõtsub ja mõtiskleb, et tea kuidas efektiivsemini ikka edasi saaks :)
Kiire minek on samuti vaid eesmärgi nimel - on see siis kasside jälitamine või pika koridori läbimine, et issi kabinet leida :D

Nad on selles vanuses ikka kohe nii lahedad jälgida :) Ja loodetavasti aina lahedamaks läheb :D

Anonüümne ütles ...

Ega lapsed lollid ei ole:) meie oma teeb täpselt nii palju kui vaja ja mitte kriipsugi rohkem. Hetkel vähemalt.
See õõtsutamine aga meil päädis korra sellega, et keeras end peaaegu ise istuma - jalg sattus õigesti ja nii oligi. Kohe läks ümber ka muidugi:)
Muidu me oleme võimlemistunnis harjutanud seda õõtsutamist - see pidigi olema ettevalmistus käputamiseks ja istumiseks.

mama de montagne ütles ...

Tulin kirjutama, et naersin mitme koha peal, aga eelnenud kommentaarid olid nii sisukad, ei teadnud kohe kas paslik on nii tühist kommi panna... aga ütlen siiski ära: see konnanutsakas on mootoriga koht ajas naerma :D et kuivas ja vahepeal krooksatas :D

Sipsik ütles ...

See õõtsutamine on jube hea jah - õpib ja areneb tundidega selle juures mu meelest :)
Meil ka paar-kolm päeva tagasi sattus kogemata end istesse keerama keset õõtsumist, siis aga avastas võimaluse ja tänaseks paneb juba lõdvalt :D Iga natukese aja tagant katsetab ja paneb end istuma.
Ja täna juba käputas 6 juhuslikku sammu... Kassi taga ajades, seega ta ei fikseerinud seda ise ja kordamisele ei läinud, seega ametlikult ei ole ta siiski veel käputama hakanud, loen seda juhuslikuks.
Aga see on jube vahva küll kuidas nad uusi oskusi õppides ise ka hämmastuvad ja siis muudkui uuesti ja uuesti katsetavad :D
Krt, ma räägin - varsti lõpetab kooli ja võtab naise!

Jaa, N, nii tühine kommentaar ei ole nüüd küll paslik, eksole :D:D:D Kontekstiväline ja puha... Kust sa üldse selle Konna võtsid???
Aga ok, tegelikult jah, minu arvates oli ikka eriliselt jabur see, kuidas Konn oma ilmselget pahameelt avaldas keset kuivamist. Mull välja, õhk peale ja vaja õiendada ja sellega mind segaseks ehmatada, eksole :)