teisipäev, november 28, 2017

Soovid jõuluvanale


Vanemal Poisil (4a) on soovid selged ja konkreetsed, väga vurinal öötuttu minnes ette kantud: "Mina tahaksin jõuluvanalt kolme asja: spinner, kuldmünt (?) ja teleskoop (???)"

Spinnerist saan aru, seda pole ma seni võimaldanud massihulluse pärast ja tahan näha, kas soov püsib, enne kui nimet vidinat mõeldavaks pean. Juba mitu kuud soov õhus olnud, seega saan vist pidavaks lugeda, kuid kuldmünt ja teleskoop?
Käib mulle küll aeg-ajalt Saturni ja Saturni rõngaid joonistamas/esitlemas (???), kuid ikkagi - teleskoop?

9 kommentaari:

Unknown ütles ...

Algavad 75 eurost, ei ole midagi :D Photopointis lastekas isegi alla 30 euro...

soodoma ja gomorra ütles ...

Ägedad soovid!

herz ütles ...

Issand, kui ägedad soovid jaa! Kuldmünt on pealegi investeering tulevikku ju. Igal jõulul üks münt mõne mänguasja asemel ja mõtle, milline kogu on täiskasvanuks saades?

Minu põnn 2a9k eiaslgu jõuluvana soove ei esita, vaid loodab päkapikkudele. Tellib elevanti ja lõvi ja kaelkirjakut ja ahvi ja... Õnneks siiski mitte elusuuruses, vaid minifiguure. Ma mõned olen talle ostnud (Eesti kodu- ja metsloomad) ning ta nüüd soovib oma isiklikku loomaaeda suurendada. Õpime niimoodi erinevaid loomi, nimesid, nende hääli ja et kus elavad. Päkapikk siis hakkab tooma sussi sisse neid. Mu arust parem kui šokolaad, praegu veel elamist nende rohkusega ka üle ei kuhja.

meles meles ütles ...

Ei saa aru, miks enda tõekspidamisi peale surud ja seda spinnerit pole varem ostnud. Kahjuks see suurem hurraa on möödas ja teiste laste seas juba uued teemad... Sinu vaeseke aga ikka tahaks seda endale ja kahjuks enam laineid lasteaias ei lööks. Tean kui tähtis see (minu jaoks äärmiselt mõttetu vidin) lastele vahepeal oli. Suhteliselt väike väljaminek selleks, et laps end kehvasti ei tunneks.
Mäletan siiamaani mõnda olukorda kaugest lapsepõlvest, kus ema/isa arvates mõttetu asi mulle soetamata jäi ja ausalt öeldes tunnen siiamaani seda valu ja igatsust, mida tookord tundsin.
Never ei ole oma lapsega seda teinud ja ei ole pidanud kahetsema. Ja kindlasti ei ole ta mul ära spoilitud ja kuskil kassas nätsuleti ääres jalgu ei trambi. Tuleb ära tunda need olulised asjad. Just laste endi meelest olulised;)

Sipsik ütles ...

Vot mina jälle elan tõekspidamistega, et kõike, mida tahad, saama ei pea. Kõige hullem veel lainete löömiseks.

Minu hinnangul peavad lapsed õppima väärtustama. Nad tahavad absoluutselt iga asja, mida multikate vahele reklaamitakse. Kõik need uued ja edevad asjad lööksid laineid. Milleks see vajalik on? Asjadega sõpruse ostmine (a la tal on äge asi, olen ta sõber, annab mängida)?

Õnneks on mu lapsed täna veel sellised, kes asjadest suurt ei hooli. Esimene ind möödas, jäävad vedelema. Hoolitakse pikemalt vaid oma kaisuloomadest ja raamatutest. Nendega kambas laineid ei löö, need on privaatsed.
Ja sõprusega on igati okei, kallistatakse sõbrad-kasvatajad lahkudes üle. Üheski poes jalgu ei trambita, läheme rahulikult ka mänguasjadest mööda. Meil on kokkulepped, mida ostame.
Spinner olekski siiski vaid koduseks kasutamiseks, mitte eputamiseks. Ja ta pole kunagi sel teemal halisenud, on vaid ca kaks korda kuus soovi avaldanud.

Mina kasvasin küll armastatult, kuid kindlasti mitte ei saanud ma kõike, mille soovi avaldasin. Ja siiamaani ei ole sellest halbu mälestusi. On vaid arusaamine ja väärtushinnangud. Neid soovin ka oma põnnidele edasi anda.

Minu arvates on palju hullem see, kui ma võimaldan oma lastele rohkemat kui teistel võimalik. Ja peresid on rühmas erinevaid. Mul oleks äärmiselt piinlik, kui minu lapsed kasvavad sellisteks, kes teisi lapsi asjade järgi hindavad. See on nüüd küll asi, mis minu väärtushinnangutega kokku ei käi. Pigem käib mu väärtustega kokku see, et annan kasvatajatele kokkuleppeliselt anonüümselt raha teatrifondi, et teatrit saaksid näha ka need lapsed, kelle vanematele selle finantseeriline veidi keeruline on. Jah, on ka selliseid peresid.

Kui selliste väärtushinnangute juurutamine ja kõige popi mittesaamine mu lapsed tulevikus psühhiaatri juurde traumasid menetlema saadab, eks ma siis käi koos nendega seal diivanil istumas. Sest täna on nad minu maailm, kelle nimel võin liigutada mägesid, kuid kelle iga tuju ma ei rahulda ja kellest üritan kasvatada targad, mõistlikud ja empaatilised mehed.

meles meles ütles ...

Sa vist ei mõistnud mu kirja sisu...
Ma ei pea silmas igat värvi spinneri ostmist, vaid aegajalt oma arvamised kõrvale lùkata, püstine nina allapoole suruda ja veidi lapse mätta otsast asju näha. Sellega, et sa ei ostnud talle õigel ajal spinnerit, ei andnud sa lapsele mingit ôppetundi. Ta on liiga noor veel.
Tihti lugu arvatakse, et teatakse, mis on lapsele hea... Ja enamikel juhtudel nii ongi. Aga tõde selgub siis kui nad sul täiskasvanud on ja tuletavad mõnda asja lapsepõlvest meelde.
Ei hakka pikalt jahuma... Lihtsalt lugedes su postitust lapse soovide kohta, tekitas see kurbust ja kaastunnet. Nii tühine asi sinu jaoks aga lapsele jõulusooviks. Kui nii pikalt asi tal meelel on, ju siis talle ikka oluline. TEMALE OLULINE. Mõtle sellele.

Sipsik ütles ...

Ilmselgelt räägime me lihtsalt väga erinevat keelt. Ja õnneks on minu lapsed siiski minu lapsed.
Ja vot see "õige" aeg, millal lapsele spinnerit osta, see paneb küll kulmud kerkima. Et õige aeg on siis, kui asi laivi ilmub, mitte siis, kui soov on püsivate nähtudega? Iga asi soetada kohe, mitte jälgida, kas huvi on püsiv? Vau. Minu jaoks täiesti uus tase millegi puuduva kompenseerimiseks...

Sest nagu ma ütlesin - kuna ta selle osas on ilmutanud huvi püsimist (mitte nuiamist vaid et ikka veel on meeles), siis on see jõulude teemal täitsa kaalumisel. Mida ei oleks siis, kui tegu oleks "laineid lööva" hetkeemotsiooniga.

Et siis jah, on pisut üllatav, et keegi peab end nii pädevaks, et oskab anda hinnanguid, millisel juhul teen ma asju lapse huvidest ja kasvatamisest lähtudes ja millisel juhul oken egoistlik nina püstiajaja. Minu aplaus sellisele pädevusele!

Unknown ütles ...

Mina olen ka seda meelt, et igasugu moevoolude ja massihullustega ei ole enamasti mõistlik kaasa minna ja õnneks on lapsed olnud kuidagi sellised, kes pole neid trendiasju, -tegelasi, teatud piltidega esemeid jms enesele eriti soovinudki. Elus on olnud piisavalt muud huvitavat.
Siiski olen ka mina valmis üksikutel juhtudel "murduma" ja seda siis, kui 1)tuleb moodi mingi vidin, millega enamus lapse ringkonda hakkab ringi käima, 2) see maksab vähe, 3)laps seda endale väga soovib, kas siis huvist vidina kui sellise vastu või põhjusel, et tunneb end muidu kõrvalejäetuna (aga seda ta muidugi niimoodi sõnadesse ei pane). Kui kõik kolm on täidetud, siis ma võin selle asja osta, sest mingist vanusest alates on lastele väga oluline olla nö kambas ja teistega samal lainel. Sellisel juhul muidugi ei ole mõtet kõnealuse vidina ostuga väga viivitada, hiljem pole sel enam mõtet. Oled nagu eilane. Et siis tuleks otsustada kas JAH või EI. Enamasti vist vanemad tabavad ära, kas tegu on moega kaasa minekuga või päris sooviga? Igatahes - mul on põhimõte, et nii palju kui vähegi kannatab, me selliseid über kommertslikke asju ei soeta/kinkida ei lase, aga kui on tegu väikese ja tühise leluga, siis tingimata pilli lõhki ajama ei hakka - mõni selline võib ju majja tulla, kui see lapse õnnelikuks teeb. Olgu siis kasvõi ainult nädalaks. Taaskord - on rõõm, et selliseid juhuseid on olnud väga vähe. Lihtsalt tahtsin avaldada OMA arvamust.

Sipsik ütles ...

Minu meelest on see ka tunnetuse küsimus. Vanem, kes oma lapsest hoolib, tunneb ju oma pisit ja teab, millal kuidas reageerida. Ja et iga moevidin ei kuulu reageerimisele, samas on asju, mis on olulised. Sedasama õnnetut spinnerit hinnates - lapsele teadaolevalt ehk siis eksponeeritult on see tema rühmas olemas vaid kahel. Pole nagu eriline laine.
Küll aga olen ma seda meelt, et mõned moevoolud kuuluvad reageerimisele. Aga jälle, tunnetuse küsimus.

Seda enam tundub mulle muigamistväärt, et keegi võõras tunneb minu lapse tõelisi tahtmisi minust paremini ja teab, millal mina lapse arvelt oma nina püsti ajan - no päriselt ka, imetlustvääriv! ;)