 |
| pilt |
Mulle niiväga meeldib, et pojanaasklid on külge võtnud meie kombe elusloodust austada ja kellelegi mitte liiga teha (kui see ei ole just olelusvõitlus a la hammustav parm, verd imev sääsk, jõletisest haigusi levitav puuk vmt).
Putukate sattumine tuppa on maal elades teatavasti äärmiselt loogiline - maja keset hoovi, hoov keset metsa ja loomulikult sissepääs esimesel korrusel, eksole. Augustikuised rohutirtsudki toas on pigem reegel kui erand, muust elusloodusest rääkimata.
Nii nad siis käivad putukaid õue aitamas, et need toas viga ei saaks. Sumisevaid-nõelavaid tegelasi me neil veel püüda ei luba - need toimetame ise välja, poiste asi on märku anda, et keegi vajab abi.
Täna avastas neljane tegelane õhtustele pesuprotseduuridele suundudes toast nn õnneämbliku. Selle hiiglapikkade õrnade jalgadega tegelase. Ise porgandpaljas. Poiss. Ämblik muidugi ka.
Hakkas siis hoolega ämblikku endale käte peale suunama ja kui see õnnestus, toimetas raamaturiiuli alla teise... Õues ju nii hapra ämmelga jaoks külm ja äkki tahab raamaturiiuli taha talveunne minna...
Igatahes tohutult südantsoojendav oli vaadata, kuidas see kõhna paljas tegelane suunab oma käele ämblikku, kelle jalgade siruulatus on tema käsivarre laiusest tunduvalt suurem ja transpordib teda hellalt turvalisse kohta... Oma pikkade kõhnade jäsemetega olid nad servast sarnasedki :D
Aga jah, süda läks kohe soojaks - ikka kohe täitsa meie laps :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar