Tõepoolest, ma tahan.
Ma tahan nii väga, et ma ei oska selle tahtmisega midagi isegi peale hakata. Ennast tundes tean, et võin keema minna ja ebamõistlikke otsuseid langetada. Minus kõnelevad sageli paralleelselt päris korralik annus riskijulgust ning ratsionaalne mõtlemine. Ma tahan ampsata ja uut maitset katsetada, kuid ma pean olema veendunud, et mu tagala on piisavalt kindlustatud ja kõht saab täidetud ka siis, kui uus maitse ei sobi.
Ja nii ma vimplengi. Nii hirmsasti tahaks ampsata, samas on selleks enne vaja teatud lükked teha. Ja olla kaasnevas veendunud. Ja samas suuta siis lahti lasta tänaseks enam-vähem harjumuspäraseks kujuneda jõudnust ning jätta saavutuste au kellelegi teisele kanda päeval, mil jõuab kätte kokkuvõtete tegemise ja tasumise aeg. Seda aga ei luba auahnus minus. Tahan ise. Tahan esineda, tahan aplausi. Tahan tunnustavat pilku. Osa aplause on mul juba käes, osa maid raputatud. Aga ma tahan veel...
Alati on risk ebaõnnestuda. Teha valesid valikuid. Anda suurele soovile nii järele, et kaob oskus kainelt analüüsida. Samas... võimalus planeerida oma aega ja ehk vahel ka veidi puhata ja välja magada... Tahan ka seda. Samas - keda ma lollitan? Tahetu ei garanteeri seda mulle ju ühtegi pidi, see vaid ettekujutluse vili...
Tahan igasugu asju ja tahan päris intensiivselt. Loodan, et sellega endale jama kaela ei too, kus lõpuks suutmatusest auahnuses loobuda end mitme teemaga sedavõrd seon, et tänane napp uneaeg saab olema üldse-mitte-uneaega.
Njah, mulle meeldib süsteeme raputada. Samas ei ole ma päris kindel, et piisavalt palju paksu nahka oman sellega alati kaasneva kriitika tarvis. Alati on neid, ke arvavad, et keegi teine oskaks-teeks-tahaks-mõistaks paremini. Enamasti nad ise. Ja mina tahan ju olla see, kes seda kõike kõigile on. Samas ikka oma asja ajades. Ja samas alati teades, et sellist keskteed ei ole olemas täna, ei olnud olemas eile ega saa olema ka homme.
Ja nii ma keengi. Igapäevaselt. Suure-suure leegiga tuli on selle potsku all ja kütab kuumust. Keen nii täna kui tõenäoliselt ka siis, kui täna tahetu saan. Sest... keda ma lollitan. Mu ülim soov on rahulik elu, kuid... Siiriõusli, keda ma lollitan:)
Segane jutt sai. Point on aga selles, et ma tahan. Tahan seda, mis paistab silmapiiril ja võimalik, et on haardeulatuses. Nüüd tuleb aga endaga piisavalt läbi rääkida, et aru saada, kas see, mida ma tahan, mind ka rahuldaks. Njah... kuigi seda tean ma juba ammu, et lõplikult ei rahulda mind vist kunagi miski. Alati hakkab varsti veidi igav ja vaja uut ja põnevamat:)
2 kommentaari:
Mäletan, kuidas ema vahel meile "tahan-tahan" peale laulis Ruja laulu " tahan ja tahan ja taevasse tahan ..." :D, me siis solvusime, aga vähemalt jäime vait ja ei esinenud tahaniga enam.
Mõistan, mida silmas pead, sest oleme sinuga vist sedavõrd sarnased, et mingil hetkel tunned, kuidas kõik see, mi ümbritseb tundub järsku nii igav ja vaja on särtsu ja energiat ja mitte seda pesuehtsat eestlaste uimasust. Seepärast vist ka ajasid mu töökaaslased mind vahel marru ja meeleheitele, millest kodus kurta, et no kuidas nad ometi on sellised??!!
Tahan, et su tahtmine õnnestuks!
Tänud, Piret:)
Ja no täpselt, noh! Mingil hetkel muutub kõik igavaks ja liiga aeglaseks ja "kuidas-te-ometi-sama-energiat-ei-oma" tundeks ja... Samas ei pea ju muudkui müttama, võiks rahulikumalt võtta, kuid ikka on tunne, et tuleb põleda ja teha ja olla ja... samal ajal unistada ajast, mil "kunagi tulevikus" saab rahulikuks hakatud:)
Postita kommentaar