Vägivald ja lapsesuu

Praegu ühiskonnas tõusetunud valusad teemad perevägivallast on ülimalt tänuväärt. Ehk leiab keegi neist teemadest arusaamist, julgust ja ka lahendusvõimalusi. Diskussioon käib ja see on ütlemata vajalik. Märgata, hoolida ja aidata.

Ma vihkan vägivalda. Kohe ikka väga tõsiselt. Kardan, et olen võimeline olema vägivallatseja vastu ka ise vägivaldne. Vahkvihas ja ennast kontrollimata. Kui liiga tehakse nõrgematele. Loodan aga, et ma ei pea kunagi selliste olukordadega kokku puutuma. See annab võimaluse uskuda, et inimesed on ehk siiski ilusad ja head.

Ma päriselt ka ei kujuta ette (senised eluaastad, kuna iial ei tea, millal olud võivad muutuda nii, et ma arugi ei saa), et ma võiksin olla perevägivalla ohver. Olen seda meelt, et üks löök või kasvõi üks sellekohane ähvardus ja meiega on kõik. Mulle ja minu lähedastele liiga ei tehta. 

Ema kasvatuse tulemusel („Saa alati ise hakkama“) ei ole ma senimaani sõltunud ühestki mehest. Seega ka sellega ei saa mind (vähemalt senimaani) enda küljes kinni hoida. Ei ole ma tõenäoliselt siis tundnud nii suurt armastust, mis sunniks mind uusi võimalusi andma ega ka sõltunud majanduslikult. 

Mina kui oma laste ema pean tagama selle, et ma kaitsen, toidan ja kasvatan oma järglased. 

Õnneks ei ole mul küll eriliselt põhjust nii uskuda, kuid olen siiski veendunud, et mehed oma nõrkuses võivad ühel päeval riista/vere/südame/mille iganes kutsele järgneda ja mina oma pesakonnaga üksi. Selle vastu olen ma end senised eluaastad kindlustada püüdnud ja jätkan samas vaimus. See, et täna ikka veel kannab mu lõvikutsikast Vanamees mind kätel, teeb mind õnnelikuks, kuid ei ole siiski veenev. Sest see on nii täna. Äkki ülehomme on teisiti? Äkki homme kõlab kutse, millele vastu seista ei suudeta? Teist inimest ei saa kontrollida (kui just vaimset vägivalda ei rakenda). Täna on nii, homme võib vabalt olla ka naa.

Ehk siis jah, ma ei loo illusioone. Elan tänases. Rõõmus ja rahul olen samuti täna. Homseid seisusid näen homme.

Nüüd aga tekkis ükspäev täiesti jabur lapsesuu olukord. Tänases infovoos perevägivalla teemade keskel.

Vanamees oli ära ja pidin lapsed trenni kaasa võtma. Taidlesid ilusasti kaasa, väga lahe oli silmanurgast jälgida :D Nii, trenn läbi. Mina, mu poisid ja treener jääme viimastena riietuma. Treener on kuulde-, kuid mitte nägemisulatuses. Korraga ütleb Noorem Poiss: „Emme, ma armastan sind nii väga“. Mina muidugi heldin ja kuulen, kuidas ka treener midagi armsusest sellel „OOOO“-toonil kommenteerib. Seejärel teatab laps, et „Ja ma ei taha kunagi, et sa haiget saaksid“ ????? „Aga kullake, miks ma peaksin haiget saama? Ma ei saa just väga sageli haiget“ „Noh, näiteks siis, kui sa ennast kapi vastu ära lööd ja haiget saad – ma ei taha seda! Sa oled mulle nii kallis!“ 

Kuulen, kuidas treeneri poolt ei tule ei liigutust ega hingetõmmetki. Hästi valitud ja aktuaalne ajastus lapsel :D

Imestan, et ma ju ei löö ennast kapi vastu ära, ma olen üsna mitte-koba. Laps jääb vait ja riietub südamerahus edasi.

No tõesti, ma isegi ei mäleta enam, millal ma end viimati kusagile vastu ära lõin ja haiget sain…

Kujutan nüüd ette, millised kahtlused võisid teise inimese peas kerida :D Eemalt vaadates musterperekond, aga.... Vanamees mul suur, tugev, kiilakas, kergelt habetunud, kurja pilguga, möirgava hääle ja jõhkra õlgade ümbermõõduga. Siuke võiks mind vastu kappe nagu köögirätti loopida küll.

Kust aga laps sellise teema üldse võttis? Kas ehk päeval lasteaias keegi sai haiget ja hakkas nutma ja talle meenus see suvalisel hetkel? Igatahes suutis ta sellega esineda täiesti täppi hetkel :D Suurema sumina sees poleks jutt kõlama saanud, kuid viimastena õhtuvaikuses oli see päris mõjuv :D Isegi mulle! Lausa nii väga, et viitsin seda üles kirjeldada.

Ahjaa, ekre (meelega väikeste tähtedega kirjutatud) juhtfiguurid ajavad mind oksele. Tegelikult marru, kuid kuna ma midagi ette võtta ei saa, siis öögin, kui nad järjekordse geniaalsusega pilti ronivad. Lihtsalt pidin selle endast välja ütlema.