Rääkisin mõned päevad tagasi lastele 30 aasta tagusest Balti ketist. Näitasime kaadreid kätest hoidvatest inimestest ja kirjeldasime, kuidas 2 miljonit inimest ligi 700km läbi kolme riigi koostööd tegid ja näitasid, et nad armastavad oma kodumaad ja tahavad olla vabad.
5-ne võttis suht ükskõikselt, 6-ne esitas palju täpsustavaid küsimusi ja oli näha, kuidas aju ragises minu emotsionaalselt räägitut analüüsides. Paar hetke hiljem soovis joonistada. Ja joonistas enda nägemuse sellest, kuidas 3 väikest riiki kunagi Venemaa musta taeva alla mattusid... Ja siis vabaks võitlesid. Ma olin ja olen veel nüüdki natuke vapustatud... Ma ei rääkinud midagi tumedast taevast (mul oli ilus lapsepõlv), see on tema nägemus. Leedu lipu värvide järjekorra kohta küsis veidi nõu, ülejäänuga sai ise hakkama.
Aga jah, see suur Venemaa ja need pisikesed Baltimaade lipud... Nr 3 kokkuhoidvuse märgiks... Mustad plönnid meie tänaste lippude taga on kaugusse vajunud punalipud, mille versioone me omal ajal oma lippudeks lugema pidime.
Seevastu aga ei võta viiene õnneks muusikat ükskõikselt. "Älgake Baltimaad, älgake Baltimaad!" kõlab viimastel päevadel meie kodus suhteliselt sageli :D Kuuene poetab pisara, kui Ruja esituses "Eesti muld ja Eesti süda" mängima panen. Ütleb, et see lugu mõjub talle selliselt. Kuigi osasid väljendeid pean talle laulu kestel "tõlkima".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar