Reede vaba ja seega neljapäevast alates pikad pühad. Mõnus:) Vedeleme Saares. Üle jää käimine on ikka tõeline vabadus. Tekib mõte ja lähedki! Seda vabadust ei ole igapäev ja see tuleb ära kasutada.
Eelmine nädalavahe näiteks veetsime kodus laupäeva hommikut ja mõtlesime, mida päevaga ette võtta, kui Vanamees arvas, et "Aga lähme saarlaste juurde sööma". Mõeldud-tehtud. Pitsamaterjal autosse ja suund Saarde.
Pildil ei ole mitte pitsa vaid jõulude ajal küpsetatud ja "kaunistatud" lihaleib enne ahjupanekut, kuid üks küpsetis kõik, eksole:)
Saigi eksprompt-nädalavahe Saares veedet:)
Nüüd need pikad pühad siis jälle siin. Külaskäikudele ja õgimistele ja õhtustele kokteilijoomistele vastandub praegune hetk, kus isa ja Vanamees loevad ülemisel korrusel raamatuid, ema istub arvutis, vanaema on naabrinaisel külas, koer norskab ja kassid nurruvad. Tõeline pärastlõunane maakoha unine idüll.
Kodanikukohus kah täidet, valisime siin kambakesi idukaardiga ja puha. Nüüd hea rahulik teadmine, et Lasnamäe ja Ida-Viru venelastele ning loputet tegelastele vastuhääled antud. Ehk veab vaekausi ikka õigeks. Nagunii veab, kuid oluline on kaal ise. Ja seda tuleb mõjutada iga üksiku häälega. Ja õige pool on ju loomulikult see, mida mina arvan, eksole:D
... Brr, lausa õõvastav tegelane on too Savika koopia. Kutser või Kutsar või keegi tegelane. Nimi polegi oluline, vaatepilt ise ehmatab kangeks. See jaburdus, mida ta suust (sulest) välja ajab, ei kannata ikka kohe mingisugust kriitikat. Kust sellised inimesed küll tulevad?
Eile võtsime emaga kokteilid ette ja asusime ETV arhiivist pingviinide paraadi kiirkorras üle vaatama. Et vaataks ka siis kes kellega oli ja mida selgas kandis. Sageli sai nuppu edasi keritud, nii jube igav oli. Ei olnd ilusaid kleite ega midagist. Mõni hakkas rohkem silma aga mõni oli lausa hommikumantlis tulnud... Ilusas, kuid siiski hommikumantlis.
Mulle võib nüüd orhideesid kinkima hakata, jah tänan:) Katsetan lõunapoolse aknalauaga nad ära, ehk ma meeldin neile. Siiani on julgus mu maha jätnud, kuna kapriissete lillede suremine murrab alati ka minu südant, kuid nüüd peaks olema neile sobivad tingimused olemas. Ja minu rind ses suhtes pirts rasvasem kah.
Kas teie oskaksite arvata, et šokolaad on punakas? Tooninimetusena mõtlen, mitte konkreetselt mõnd tahvlit. Mõtlesin siin, et tavapärase punapea asendan veidi sügavama tooniga ja teen end nüüd šokolaadiks. Tulemuseks sain ilmselt tšillišokolaadi, kuna pea on endistviisi punane. Ja ei, see pole alt väljakumav toon, räägin ikka väljakasvanud osast.
Ilmselgelt pean ma punapea edasi olema.
Mitte kui midagi ei viitsi tegelikult kirjutada. Järjekorras ootel on oioi kui palju teemasid ja küllalt sageli koostan teksti oma peas valmis, kuid kui koju ja arvuti taha jõuan, on sada muud toimetamist või lihtsalt niisama mõnusat olesklemist-jutlemist, et mitte ei viitsi. Näis kas parandan ennast või ei viitsi edasi. Imetlen selle koha pealt nt Herzi, kes suudab pliks ja plaks iga natukese aja tagant mõne killukese sünnitada... Kasvõi pisikese, kuid sunnib lugema:)
Panen siia vahelduseks ja selle-talve-meenutuseks hoopis jaanuarikuise katusepuhastamise pildi üles. Ajast, mil Eestimaa ägas lume raskuse all kokku kukkuvate katuste laviinist. Ja kuidas meil siis usinasti katust puhastati:) Tore hiljem meenutada:)
Aga nüüd läheme spaasse vee- ja saunaprotseduure nautima. Külmal talveõhtul on ikka jube mõnus, kui mõni (siin neid kõvva rohkem kui mõni) ilus spa läheduses aurava soojuse ja maheda muusikaga ootamas:) Tagasi jõudes jahe Prosecco klaasidesse kihisema ja hakkab siis taas mokalaata pidama. See meil siin kombeks:)
Ja siis homme taas jääteed mõõtma...
