Kaalikas

Lapse nägemus issist - kuna sarnasus on väga-väga ilmne, siis on tegemist vist noore andeka kunstnikuga ? :D

Meie Vanemast Poisist on saanud vist tüdrukute lemmik :D
Isadepäeva peol olevat pärast-esinemisi-trallimise käigus erinevad tüdrukud muudkui meie poisi vahet jooksnud. Küll eputades, küll niisama asja tehes. Põhiline oli muidugi "kihlatu", kuid oli ka teisi. Et siis selline elu kolmveerand-neljasel :)

Isadepäevaks meisterdati siis pildil olev tegelane. No täiesti sarnane, pole midagi öelda!

Lilled valis issile sinised. Oli hirmus elevil, kui neid toomas käisime. Kui siis veidi pidulikum lõunalaud kaetud ja issit lilledega sööma kutsuma läks, viskas lilled pikutavale issile kõhu peale ja teatas: "Näh, tõin sulle mõned lilled!"

Ei tea kas pidustused olid nii hullud või mis, kuid tänaseks on lümfipõletik. Ehmatas ikka ära küll, kui meie silguniisana peenike ja vibalik laps kaelast järsku paksuks sai. Ei palavikku, ei valu. Lihtsalt kaelast paks.
Täna kohe arstile ja kiirelt ravi peale.

Mina ka sain lõpuks aru pähe võetud ja nüüd ravi peal. Sobib hästi kokku mu plaaniga novembris alkoholi mitte tarbida. Praksuv kamin, lumememm akna taga, linnud hullunult päevalilleseemneid võistlemas ja minul ainult teetass, ei mingit punast veini. Aga ma tahan lõpuks terveks saada, olen juba liiga pikalt liiga poolevinnaline olnud. Mitte et see punane vein haigeks teeks :D Praegu lihtsalt selline valik. Kõlab nagu alkohoolik.....

Mul on väga hea meel, et mu lapsed armastavad juurikaid. Eks meil käib ka muidugi kommi-jaur ja muud jutud, kuid õnneks mitte palju. Päeva norm - max 1 komm - jääb enamikel päevadel saavutamata. Unustavad.
Küll aga olen hakanud õhtuti lauale näksimiseks panema erinevaid juurikaid ja vaatan, et kaalikas nende lemmik. Suurepärane, mulle sobib :)

Matkin siin oma ema, kes sai meid sellega juurikaid sööma, et õhtuti lõikus laiskelajatele kapsast-porgandit-kaalikat valmis ja kui need seal niimoodi suupärasena vedelemas olid, siis ikka ampsasid. Ühele ampsule järgnes teine ja nii edasi. Vaatan, et meie poiste peal töötab sama. Like.

Ei tea, kas ma pean antibiootikume tänama või mis, kuid inimese tunne hakkab tagasi tulema. See tohutu jõuetus ja metsik magamissoov hakkavad mööda minema. Hakkan taas energiliseks muutuma ja enam iial, mitte iial, ei lase ma asjal selliselt vinduma jääda. Kopsupõletik on saatanast!

Ta teeb seda meelega...

Ma hakkan arvama, et mu noorem laps kiusab mind.
Kuigi päeva ajal ta mähkut ei kasuta, on see nii igaks juhuks öösiti siiski all/jalas olnud. Kuna see aga ärgates ja isegi pikka aega peale ärkamist (tuduriietes aelemist/olelemist) on ikka kuiv olnud, otsustasime ka öise mähkutamise lõpetada.

Esimene mähkuvaba öö. Kella 5 ajal hüüab nutune hääl teisest toast: "Emme, tule siia! Mälg! Mälg!"
Laps paljaks, linad-tekid vannituppa, madrats kuivama ja uued tudukad selga. Õnneks kaisus külje alla lisapissi ei teinud.
Järgmised ööd mähkuga. Kuivad. Täiesti kuivad.

Uus katsetus. Uus piss.
Järgmised ööd mähkuga. Täiesti kuivad.
Kiusab. Ilmselgelt :)

Võiks ju lina alla miskit kaitsvat/päästvat panna, kuid siiamaani on poistel komme mingil ajal öösel meie kaissu ringi kolida. Ja kui tuleb piss, tuleb see ikka vastu hommikut. Aga ma tõesti ei soovi pissihirmus ka oma voodit igaöiselt vooderdama hakata...

Ei teagi, kuidas lahendada. Kuigi vahel võiks see vooderdamine päris hea mõte olla. Näiteks olnud nädalavahetusel, kui Vanamees ära oli ja Vanem Poiss esimesel puhkepäeva ööl mulle kaissupugenuna mu voodi täis oksendas. Keset ööd linad-tekid-padjad vahetusse ja värskelt taasuinununa tunni pärast uus laar. Naiss....

Lapsevanema glamuurne elu :)

Mujal maailmas siis USA kaks halba valikut - Clinton vs Trump ja kohalikul tasandil valitsuse rebenemine.
Las nad rabelevad, mul siin on piss ja okse.

Kihlatud?

Kui Vanema Poisiga taaskordsel hammaste ülevaatusel käisime (alates 2,5-aastasest olen iga poole aasta tagant teda kontrolli viinud, et oleks harjumus ja teadmine, et hambaarst on okei), sai ta arsti karbikesest taaskord mänguasja valida.
Valis sõrmuse.
Sõrmuse!
Südamega.

Püüan küll igati solidaarne olla, kuid siiski suunasin piire ja mainisin, et see ei sobi talle hästi ja see tüdrukute sõrmus. Laps jäi enesele kindlaks - tema tahab justnimelt seda sõrmust.
Natuke hoidis sõrmes, siis usaldas minu rahakotti hoiule.
Paar päeva hiljem, eile, teatas, et ta nüüd tahaks sõrmust minu käest tagasi saada. Tema viib selle lasteaeda Karmenile. Emmel on ju ka sõrmus sõrmes, mille kohta seletati, et see abielusõrmus. Ja kuna tema tahab Karmeni naiseks võtta, viib ta tollele sõrmuse.
Asjad selged.

3 aastat ja 8 kuud vana poiss viiski tüdrukule sõrmuse.
Tüdruk võtnud selle rõõmuga vastu.
Oi seda on hea tulevikus meenutada :)

Lumest

Tänane tõtt-vahtimine

Nonii, täna siis sadas ka meile sellehooajaline esimene lumi maha.
Õu näeb välja kui jõulumuinasjutt. Eesti kõige paksem lumekiht just Hiiumaal ja tuult pole ollagi - kujutage siis ette, milline ümbrus välja näeb!
Pildilolevad männid just kõige lumisemad ei paista, kuid arvestades, et täna Vanamehega tõtt vahtnud põder siiski üpris suur loom, siis lumel ikka paksust jagub. Meil koduhoovis oli täna hommikul 12cm, õhtuks enamgi veel.
Et siis sedaviisi.

Hommikul lapsi äratades ja aknale suunates oli lahe reaktsioone näha. Vanem Poiss oli nii siiralt õnnelik, Noorem Poiss vaatas kerge hämmeldusega valge vaiba alust koduhoovi. Eks noorem on ju lund näinud ja selles mütanud, kuid kui palju ta seda mäletab ajast mil ta oli ca 1,5-aastane... Tundus, et miskid hägused meenutused olid .

Vanem Poiss on lumefänn. Räägib juba päevi, kuidas ta lund ootab, et seda siis sööma hakata: "Ära muretse, emme, ma söön ainult seda lund, mis on täitsa valge! Kollast lund ma ei söö ju!"
No mida sa teed sellisega. Lasteaiast tulles seisis verandal ja keeldus tuppa tulemast - sõi lund. Me jõudsime pool õhtut tubaselt ära veeta, enne kui tegelane tuppa tulema nõustus. Selle tingimusega, et peale õhtusööki saab siis veel lund süüa.

Ja ega nad unustanud - nii kui õhtusöök keres, nii tuletasid mõlemad lumelubadust meelde. Nii oligi issi sunnitud võtma kaks kausikest, need lumega täitma ja poisid laua taha, lusikad käes.
Lapsevanemad kamina ees irvitasid, et eriti odav jäätis :D

Mina aga olen muutumas meie pere nõrgimaks lüliks. Immuunsus kuhugi kadunud. Nüüd juba pikka aega haige olnud, pikalt palavikus ja erinevate astmetega muutuv köha ja vana klassika - põskkoopapõletik. Mul kolib iga nohu sinna, tee või ära tee mida tahes. Ja ei, ma ei "tõmba tatti üles", tean isegi, et see suurim oht minusugusel. Kui juba lõua- ja põseluud liikmisvõimetuteks valuallikateks muutusid ja üks silm muudkui vett lahistas, lasin antibiootikumid taas peale panna. No ei saa aru mis toimub. Aga vähemalt keerasid need siiski olud paremuse poole ja ehk saan ikka varsti elujõu tagasi.

Poisid on palju tublimad, kuigi parajad tited ja lasteaiad ju hullemad haiguskolded. Aga nemad võtavad väga tublisti mögla (segu jõhvikatest, sidrunist, sibulast, küüslaugust ja meest) - lausa võidu! Kui juba võistudoosid 14 lusikatäiele õhtu kohta per laps minema hakkasid, tõmbasime pidurit (materjal mögla valmistamiseks saab otsa sellise tempo juures!) ja nüüd on piiriks 4 lusikat. Ma ütleks, et ikka väga tublid :)

Siuksed lood meil siin.