Täna õhtul Selveris nägin midagi nii kummalist, et siiamaani ei saa aru kas ma ikka õigesti nägin...
Nimelt maksis minu ees kassas üks naisterahvas sularahas ning müüjanna luges talle pisipudi paberrahasid ja natuke münte tagasi. Naise kõrval seisis üks üsna räsitud välimusega elu hammasrataste vahele jäänud mees, kelle ainus eesmärk paistab olevat odava alkohoolse joogi tarvis kopkast kokku korjata.
Kui müüjanna oli mündid letile asetanud ja naine neid piisavalt kiiresti sealt ära ei võtnud, sirutas mees määrdunud käe ning rahulikult korjas mündid enese pihku. Naine ei osanud kuidagi reageerida ka vaid lihtsalt pahakspaneva ja samas ehmunud pilguga tõmbus veidi eemale. Seejärel jalutas mees rahulikult poest välja.
Mõtlengi siin nüüd, et kas on see üks uus viis raha hankimiseks..... üsna nahaalne pealekauba.....
Või äkki ma vaatasin sinnapoole lihtsalt valel hetkel ja jäin olulisest ja seletavast eelinfost seega ilma... Igal juhul oli see natuke segadusttekitav ja ootamatu...
reede, juuni 30, 2006
Juhtum elust ;)
Juhtunu leidis hiljuti aset ühes Eesti väikelinnas.
Läks noormees ühte kohvikusse, et natuke läpakaga tööd teha ja kerge näks võtta. Valis siis pirukaid ja magusaks võttis ühe shokolaadi, kuigi ta muidu eriti shokolaadi ei hinda. Aga no tuli seekord selline isu peale.
Istub lauas ja sööb ja nokitseb arvuti kallal. Pirukad söödud, vaatab ta üllatusega, kuidas tema vastas istuv vanem meesterahvas avab tema shokolaadi ja murrab sealt tükikese. Seejärel pistab selle endale suhu. Oleks siis et küsiks või kasvõi ütleks midagi. Aga ei, sööb vaikides.
Noormees siis sirutab samuti käe ja murrab ka endale tükikese ja ilma midagi ütlemata hakkab seda sööma. Vanamees, kes endiselt midagi ei ütle, murrab järgmise tükikese. Seepeale taas noormees ja nii nad siis vaikides ja üksteisele pingsalt otsa vaadates ning kordamööda aeglaselt tükikesi murdes selle shokolaadiga lõpuks ühele poole jõudsid. Et siiski enda omandiõigust söödud shokolaadile maksma panna, võtab noormees lõpetuseks ümbrispaberi ning rõhutatult demonstratiivselt kägardab selle kokku.
Selle peale lahkub vanamees kohvikust ning noormees, kergitades oma läpakat, leiab selle alt enese ostetud shokolaadi…
Hiljem on see noormees mööda linnakest liikudes kangesti üritanud nimetatud vanameest leida, et talle lugu ära seletada ja valurahaks shokolaad kinkida, kuid senini tulutult.
Seda lugu kuuldes ei ole ma veel siiamaani suutnud naeru pidama saada! Kujutan ette mis tunne sellel vanamehel võis olla ja kui hukkaläinuks ta tänapäeva noorust võis pidada:)
Olen minagi lollustega tegelenud, nagu näiteks ühistranspordis toru asemel kellegi käest hoidnud või mahla taldrikule valanud või kummalisi asju külmikusse pannud ja hiljem paaniliselt otsinud, kuid õnneks päris sellist juhtumit minu pagasis tänaseni veel pole…
Läks noormees ühte kohvikusse, et natuke läpakaga tööd teha ja kerge näks võtta. Valis siis pirukaid ja magusaks võttis ühe shokolaadi, kuigi ta muidu eriti shokolaadi ei hinda. Aga no tuli seekord selline isu peale.
Istub lauas ja sööb ja nokitseb arvuti kallal. Pirukad söödud, vaatab ta üllatusega, kuidas tema vastas istuv vanem meesterahvas avab tema shokolaadi ja murrab sealt tükikese. Seejärel pistab selle endale suhu. Oleks siis et küsiks või kasvõi ütleks midagi. Aga ei, sööb vaikides.
Noormees siis sirutab samuti käe ja murrab ka endale tükikese ja ilma midagi ütlemata hakkab seda sööma. Vanamees, kes endiselt midagi ei ütle, murrab järgmise tükikese. Seepeale taas noormees ja nii nad siis vaikides ja üksteisele pingsalt otsa vaadates ning kordamööda aeglaselt tükikesi murdes selle shokolaadiga lõpuks ühele poole jõudsid. Et siiski enda omandiõigust söödud shokolaadile maksma panna, võtab noormees lõpetuseks ümbrispaberi ning rõhutatult demonstratiivselt kägardab selle kokku.
Selle peale lahkub vanamees kohvikust ning noormees, kergitades oma läpakat, leiab selle alt enese ostetud shokolaadi…
Hiljem on see noormees mööda linnakest liikudes kangesti üritanud nimetatud vanameest leida, et talle lugu ära seletada ja valurahaks shokolaad kinkida, kuid senini tulutult.
Seda lugu kuuldes ei ole ma veel siiamaani suutnud naeru pidama saada! Kujutan ette mis tunne sellel vanamehel võis olla ja kui hukkaläinuks ta tänapäeva noorust võis pidada:)
Olen minagi lollustega tegelenud, nagu näiteks ühistranspordis toru asemel kellegi käest hoidnud või mahla taldrikule valanud või kummalisi asju külmikusse pannud ja hiljem paaniliselt otsinud, kuid õnneks päris sellist juhtumit minu pagasis tänaseni veel pole…
neljapäev, juuni 29, 2006
Teooria ja plats
Nonii, eile jõudis siis kätte kardetud teooriaeksami päev.
Ega see ligi kuu aega passimist ja ootamist eriti meeldiv ei olnud, samas aga ei sundinud õppima ka. Lahendasin internetis natuke teste ja tuleb tunnistada, et see on teooria õppimiseks parim viis! Vähemalt minu jaoks oli.
LE oli aga siiani avamata ning eile hommikul ärgates hakkasin siis paaniliselt LE-d lugema. Kuna eksam algas kell 11, siis ukse taga oodates veel lugesin ja üsna napilt jõudsin siis selle läbi.
Eksamil oli inimesi paarikümne ringis. Selliseid verisulis noori oli üllatavalt vähe, enamus olid üsna minuealiste moodi. Normaalne, siis ehk natuke aru kah rohkem peas…
Eksam ise nägi välja nii, et kõik inimesed pandi ruumi servades, seljaga üksteise suunas, arvutite taha istuma. Kell kukkus ja eksam algas. 30 küsimust ja 30 minutit. Iga küsimus ilmus ekraanile eraldi, seega oli keskenduda lihtsam
5-6 minuti möödumisel olid mul järsku küsimused otsas ja ees küsimus, et kas loen testi lõpetatuks? No mitte ei julgenud nupule vajutada… Piinlik ju ka kui läbi ei saa. Üks juhendajatest märkas, et mul enam midagi teha pole ja tuli uurima, miks ma nuppu ei vajuta. „Ei julge!“, teatasin mina. „Tahad siis äkki oma vastuseid veelkord kontrollida?“, pakkus tema. „Noh, ega ma ju tegelikult vahepeal targemaks saanud ole,“ ei tahtnud ma end ülevaatamisega segadusse ajada. Vajutasime siis nupule ja suur oli minu rõõm, kui ekraanile ilmus punasega märge „Eksam sooritatud“.
Selle peale kästi mul istuda ja lihtsalt oodata. Olles oma 5minutit oodanud, lõpetas siis järgmine ja siis hakati jupphaaval lõpetama. Siis mõtlesin küll, et viimasel hetkel õppimine võis heagi olla, siis ei jõudnud segadusi ja hirme tekkida ja sain kohe esimesena pähekaranud vastuseid märkida.
Miski hetk kutsuti siis mind ette ja uuriti, kas tahan täna platsisõitu teha. Muidugi tahtsin ja panin kohe esimesse vahetusse ennast kirja. Siis vähem närveerimist.
Kui platsieksami aeg kätte jõudis, läksin kolmandana eksamit sooritama. Tahtsin jõuda paari inimest näha enne mind ning samas mitte liiga paljusid jälgida et mitte närvi minna.
Ülesannetest olid siis mäkketõus ja külgboks ning vabaülesandena tagurpidi slaalom. Enne külgboksi hakkas jalg siduripedaalil roppumoodi laperdama, nii et endale tegi ka nalja. Ja laperdas kuni eksami lõpuni, mis sai siiski ilma vigadeta sooritatud!
Seega siis 2/3 tehtud!!!
Jäin siis mingiks ajaks ka teisi jälgima ja hästi kurb oli vaadata läbikukkujaid. Põhiline, millega kukuti, oli kusjuures minu suureks üllatuseks mäkketõus. Kas vilistati ketsi all või vajuti tagasi. Samuti kortsutas eksamineerija kulmu selle peale, kui tagasivajumise hirmus liigselt gaasi anti estakaadilt ära sõites.
Külgboksiga ei saanud ka mõned hakkama ja mõnel läks nihu tagurpidine slaalom. Ühe vea puhul anti uus katse, seega nii mõnigi sai teise katsega sooritatud. Loomulikult ei oleks teist katset antud juhul kui keegi külgboksi ajal ääreposte rammib, kuid selliseid õnneks ei olnud. Tuleb aga tunnistada, et kokku tegi minu nähes too päev platsieksamit vähemalt 30 inimest ning üle poolte neist sai selle siiski sooritatud. Seega ei midagi tapvat!
Eksamineerijad olid mingil hetkel suht hämmastavad. Näiteks hakkas üks blond tütarlaps eksamit sooritama mustas autos ja veider oli kuulda kommentaare teemal „näe, blondiin on endale juuste tooniga sobivat värvi auto valinud“.
Üks teine blondiin tuli eksamile hiigelsuures ja ilusas terrakotakarva Audis. Hämmastav kuidas ta eksamit sooritas! Auto mootor lihtsalt vaikselt nurrus ja auto liikus ilma ühegi nõksatuseta äärmiselt sujuvalt ja kindlalt terve aeg. Tõsine respect sellele tütarlapsele! Raudselt päeva parim sooritus!
Tagurpidi slaalomis kippusid nii mõnedki kohutavalt venima ja jõnksutama. Teema aga selles, et seal tuleb liikuda sujuvalt ja mitte liiga aeglaselt. Teist katset tehti seega juba oluliselt paremini! Ühele eksamineeritavale hüüdis eksamineerija aga, et „mida sa venid seal nagu viinamäe tigu!!!“, kuid õnneks sai too siiski eksami sooritatud.
Kui linnasõidu aja kohta uurisin, siis teatati, et enne 18.juulit võimalust pole. Seega 3 nädalat taas järjekord. Teatasin aga, et oleksin nõus mistahes ajaga kui vahepeal mõni auk tekib ja täna saingi meili teel rõõmustava uudise, et saan juba varem!!! Vaatab siis kuidas see peaks õnnestuma…
Ega see ligi kuu aega passimist ja ootamist eriti meeldiv ei olnud, samas aga ei sundinud õppima ka. Lahendasin internetis natuke teste ja tuleb tunnistada, et see on teooria õppimiseks parim viis! Vähemalt minu jaoks oli.
LE oli aga siiani avamata ning eile hommikul ärgates hakkasin siis paaniliselt LE-d lugema. Kuna eksam algas kell 11, siis ukse taga oodates veel lugesin ja üsna napilt jõudsin siis selle läbi.
Eksamil oli inimesi paarikümne ringis. Selliseid verisulis noori oli üllatavalt vähe, enamus olid üsna minuealiste moodi. Normaalne, siis ehk natuke aru kah rohkem peas…
Eksam ise nägi välja nii, et kõik inimesed pandi ruumi servades, seljaga üksteise suunas, arvutite taha istuma. Kell kukkus ja eksam algas. 30 küsimust ja 30 minutit. Iga küsimus ilmus ekraanile eraldi, seega oli keskenduda lihtsam
5-6 minuti möödumisel olid mul järsku küsimused otsas ja ees küsimus, et kas loen testi lõpetatuks? No mitte ei julgenud nupule vajutada… Piinlik ju ka kui läbi ei saa. Üks juhendajatest märkas, et mul enam midagi teha pole ja tuli uurima, miks ma nuppu ei vajuta. „Ei julge!“, teatasin mina. „Tahad siis äkki oma vastuseid veelkord kontrollida?“, pakkus tema. „Noh, ega ma ju tegelikult vahepeal targemaks saanud ole,“ ei tahtnud ma end ülevaatamisega segadusse ajada. Vajutasime siis nupule ja suur oli minu rõõm, kui ekraanile ilmus punasega märge „Eksam sooritatud“.
Selle peale kästi mul istuda ja lihtsalt oodata. Olles oma 5minutit oodanud, lõpetas siis järgmine ja siis hakati jupphaaval lõpetama. Siis mõtlesin küll, et viimasel hetkel õppimine võis heagi olla, siis ei jõudnud segadusi ja hirme tekkida ja sain kohe esimesena pähekaranud vastuseid märkida.
Miski hetk kutsuti siis mind ette ja uuriti, kas tahan täna platsisõitu teha. Muidugi tahtsin ja panin kohe esimesse vahetusse ennast kirja. Siis vähem närveerimist.
Kui platsieksami aeg kätte jõudis, läksin kolmandana eksamit sooritama. Tahtsin jõuda paari inimest näha enne mind ning samas mitte liiga paljusid jälgida et mitte närvi minna.
Ülesannetest olid siis mäkketõus ja külgboks ning vabaülesandena tagurpidi slaalom. Enne külgboksi hakkas jalg siduripedaalil roppumoodi laperdama, nii et endale tegi ka nalja. Ja laperdas kuni eksami lõpuni, mis sai siiski ilma vigadeta sooritatud!
Seega siis 2/3 tehtud!!!
Jäin siis mingiks ajaks ka teisi jälgima ja hästi kurb oli vaadata läbikukkujaid. Põhiline, millega kukuti, oli kusjuures minu suureks üllatuseks mäkketõus. Kas vilistati ketsi all või vajuti tagasi. Samuti kortsutas eksamineerija kulmu selle peale, kui tagasivajumise hirmus liigselt gaasi anti estakaadilt ära sõites.
Külgboksiga ei saanud ka mõned hakkama ja mõnel läks nihu tagurpidine slaalom. Ühe vea puhul anti uus katse, seega nii mõnigi sai teise katsega sooritatud. Loomulikult ei oleks teist katset antud juhul kui keegi külgboksi ajal ääreposte rammib, kuid selliseid õnneks ei olnud. Tuleb aga tunnistada, et kokku tegi minu nähes too päev platsieksamit vähemalt 30 inimest ning üle poolte neist sai selle siiski sooritatud. Seega ei midagi tapvat!
Eksamineerijad olid mingil hetkel suht hämmastavad. Näiteks hakkas üks blond tütarlaps eksamit sooritama mustas autos ja veider oli kuulda kommentaare teemal „näe, blondiin on endale juuste tooniga sobivat värvi auto valinud“.
Üks teine blondiin tuli eksamile hiigelsuures ja ilusas terrakotakarva Audis. Hämmastav kuidas ta eksamit sooritas! Auto mootor lihtsalt vaikselt nurrus ja auto liikus ilma ühegi nõksatuseta äärmiselt sujuvalt ja kindlalt terve aeg. Tõsine respect sellele tütarlapsele! Raudselt päeva parim sooritus!
Tagurpidi slaalomis kippusid nii mõnedki kohutavalt venima ja jõnksutama. Teema aga selles, et seal tuleb liikuda sujuvalt ja mitte liiga aeglaselt. Teist katset tehti seega juba oluliselt paremini! Ühele eksamineeritavale hüüdis eksamineerija aga, et „mida sa venid seal nagu viinamäe tigu!!!“, kuid õnneks sai too siiski eksami sooritatud.
Kui linnasõidu aja kohta uurisin, siis teatati, et enne 18.juulit võimalust pole. Seega 3 nädalat taas järjekord. Teatasin aga, et oleksin nõus mistahes ajaga kui vahepeal mõni auk tekib ja täna saingi meili teel rõõmustava uudise, et saan juba varem!!! Vaatab siis kuidas see peaks õnnestuma…
neljapäev, juuni 22, 2006
Jaan
Nii ütlemata hea tunne on sees!
Ilm on soe (oehhhh kuidas ma seda soojust armastan:)), tänu jaanile tuleb pikk nädalavahetus ja saab puhata ning loodetavasti saab selle nädalavahe jooksul ka korra päikest võtma:)
Samuti on põhjust taas sõpradel koguneda ning ühiselt head-paremat süüa valmistada ja koos lõbusalt aega veeta...
Ei oskagi seletada miks, kuid kuidagi tohutult positiivne ja hea tunne on sees. Loodan, et Murphy toimetama ei hakka ja midagi ära ei riku... Ei, ei maksa olla ettevaatlikult igaks-juhuks-pessimist!
Elu on ju ilus ja suvi on soe ning puhata saab:)
Ilusat Jaani kõigile:)
kolmapäev, juuni 21, 2006
Eksamihirm
Nonii, aina lähemale jõuab siis teooria-/ ja loodetavasti ka platsieksami aeg...
Kuna toimuma saab see juba järgmisel nädalal, siis otsustasin täna teooriat õppima hakata.
Masendav kui totakaid küsimusi ikka on! Ja samas on selliseid, millest ma grammi eest ka midagi ei tea... Tuleb siis ikkagi LE läbi lugeda, pole siin midagi loomulikust intelligentsist ja praktika käigus omandatust... Näiteks selline küsimus:
Millised võivad olla tagajärjed mootori ülekoormamisel?
A-Detonatsioon.
B-Löökkoormus jõuülekandes.
C-Veojõu vähenemine.
Ma kohe tõepoolest ei tea seda ilma õppimata.... Pakkusin kõiki kolme varianti ja see oli õige vastus, kuid koba peale. Aga sarnaseid on ju veel...
Ja selliste harvaesinevate märkide kohta on ju ka küsimusi ja loomulikult pole mul nendest aimugi. Aga selged peavad nood ju olema, kuidas muidu reageerida kui need reaalses liiklusolukorras ette tulevad.
Nii et minu jaani-nädalavahe läheb vist hoopistükkis õppimise tähe all:)
Masendav ka see, et sel nädalal pole ühtegi korda sõitnud ja eelmisel nädalal vaid üks kord. Tuleva nädala alguses saab siis kaks korda platsile mindud ja siis tuleb eksamiga maha saada.. Võiks ju saada, mis seal ikka jalga väristada! Samas aga tunnen ju ennast ja tean, et see, et siiani on plats hästi õnnestunud, ei anna mingit garantiid. Sest siiani ei sõltunud mu pingutustest midagi ja sain suht külma närviga neid manööverdamisi teha. Eksamil aga sõltub ja kardan et seal hakkan liigselt pingutama ja siis läheb metsa.
Oi kuidas ma juba soovin et see oleks kõik õnnelikult möödas! Linnasõitu ma miskipärast väga ei pelga, kuigi eks see enesekindlus ole üks paras lollus. Aga nii unistan juba ajast kui load käes ja oma suksukesega ringi kruiisida võin:D
Kuna toimuma saab see juba järgmisel nädalal, siis otsustasin täna teooriat õppima hakata.
Masendav kui totakaid küsimusi ikka on! Ja samas on selliseid, millest ma grammi eest ka midagi ei tea... Tuleb siis ikkagi LE läbi lugeda, pole siin midagi loomulikust intelligentsist ja praktika käigus omandatust... Näiteks selline küsimus:
Millised võivad olla tagajärjed mootori ülekoormamisel?
A-Detonatsioon.
B-Löökkoormus jõuülekandes.
C-Veojõu vähenemine.
Ma kohe tõepoolest ei tea seda ilma õppimata.... Pakkusin kõiki kolme varianti ja see oli õige vastus, kuid koba peale. Aga sarnaseid on ju veel...
Ja selliste harvaesinevate märkide kohta on ju ka küsimusi ja loomulikult pole mul nendest aimugi. Aga selged peavad nood ju olema, kuidas muidu reageerida kui need reaalses liiklusolukorras ette tulevad.
Nii et minu jaani-nädalavahe läheb vist hoopistükkis õppimise tähe all:)
Masendav ka see, et sel nädalal pole ühtegi korda sõitnud ja eelmisel nädalal vaid üks kord. Tuleva nädala alguses saab siis kaks korda platsile mindud ja siis tuleb eksamiga maha saada.. Võiks ju saada, mis seal ikka jalga väristada! Samas aga tunnen ju ennast ja tean, et see, et siiani on plats hästi õnnestunud, ei anna mingit garantiid. Sest siiani ei sõltunud mu pingutustest midagi ja sain suht külma närviga neid manööverdamisi teha. Eksamil aga sõltub ja kardan et seal hakkan liigselt pingutama ja siis läheb metsa.
Oi kuidas ma juba soovin et see oleks kõik õnnelikult möödas! Linnasõitu ma miskipärast väga ei pelga, kuigi eks see enesekindlus ole üks paras lollus. Aga nii unistan juba ajast kui load käes ja oma suksukesega ringi kruiisida võin:D
esmaspäev, juuni 19, 2006
Pildistamine
Nädalavahetusel oli siis esimene võimalus nautida sooja suve:)
Uus fotokas on käes ja ega ikka ei oska küll seda eriti kasutada! Selline õppimise periood praegu ja loodan, et kunagi saab selle nii selgeks ja käppa ka, et saavutada tulemusi mida soovin:)
See linnuke leiti kaugelt traadilt
Nädalavahetusel sai siis suve alustamise tähistamiseks traditsiooniliselt Hara endises allveelaevade sadamas käidud. Üks ütlemata huvitav koht. Meeletult sügav vesi ja ilus privaatne metseserv. Super koht!
Imeillukesed punased ämblikud
Natuke suurem ämblik:)
Uus fotokas on käes ja ega ikka ei oska küll seda eriti kasutada! Selline õppimise periood praegu ja loodan, et kunagi saab selle nii selgeks ja käppa ka, et saavutada tulemusi mida soovin:)
See linnuke leiti kaugelt traadilt
Nädalavahetusel sai siis suve alustamise tähistamiseks traditsiooniliselt Hara endises allveelaevade sadamas käidud. Üks ütlemata huvitav koht. Meeletult sügav vesi ja ilus privaatne metseserv. Super koht!
Imeillukesed punased ämblikud
Natuke suurem ämblik:)
reede, juuni 16, 2006
I-päeviku teemal
Varem olen natuke kobisenud Inno ja Irja Tähismaa (jah, nad nüüd abielus) arvamusavalduste koha pealt. Kobiseks natuke veel, loodetavasti viimast korda siis.
Keegi saatis nende veebipäeviku lingi ja olen siis jupiti lugenud ja tuleb tunnistada, et vahel on ütlemata huvitav. Eriti Irjal paistab kirjutamisannet olevat ja ta oskab enamasti päris kaasakiskuvalt väljenduda. Sõnakasutus ka reeglina mitmekülgne.
Mingi aeg siis hakkas mulle tunduma, et olen oma hoiakutega neile kõvasti liiga teinud. Et mõneti tekitas nende jutt sügavat sümpaatiat ja imestasin kui sarnaselt minu endaga nad nii mõnessegi teemasse suhtuvad. Ja tundsin juba, et tuleb sõna võtta ja oma eksimus ausalt üles tunnistada.
Mida aeg edasi, seda kurjemaks aga kirjutised on läinud. Ma ei tea kas nad ise hakkavad oma esimesest õnneuimast üle saama või milles asi, kuid viimasel ajal kõlab kirjutistes mingisugune kibestumus. Enamasti ikka Inno ekskaasa suhtes.
Minul tekib küll huvi, et kui nad ise nii tohutult õnnelikud on, et miks nad siis muudkui teist sajatavad ja oma eluga lihtsalt edasi ei lähe? Miks on tarvis oma eksnaisest, kes ju ometi on kunagi olnud nii kallis inimene ja sinu laste ema, nii negatiivselt kirjutada kogu ühiskonna mõneti teravdatud tähelepnu all? Ok, suhted on läinud jamaks jne, kuid mida peavad tundma lapsed kui nende vanemad ükstest avalikkuse ees poriga loobivad? Ja kas ikka 5-aastasel on tarvis klassikaaslaste käest kuulda kuidas tema isa oma seksuaalse eneseotsingu perioodil endale omaenese kätt peesse on toppinud? Ausus ja otsekohesus on ju toredad asjad, kuid kas ei oleks vaja ka enese poolt valmistreitud järeltuleva põlve vaimsele arengule ja kujunevale ühiskondlikule eneseleidmisele mõelda? Mina küll ei oleks huvitatud oma vanemate seksuaalsete erisoovidega kursis olemisest, miks peaksid seda soovima need kaks väikest poissi? Miskipärast kujutan ette, et kui tehakse laps, siis tuleb vastutada ka selle eest, et ta saaks oma valikud ise teha ja samuti ise kujundada oma ühiskonlikke positsioone, mitte talle mingit toredat sellekohast kaasavara jättes. Täitsa kurb kohe neist lastest, kuid mis teha kui vanemad pole veel täiskasvanuks saanud.
Et siis jah, kui olete nii õnnelikud nagu te seda kogu maailmale kirjeldate, siis olge seda ja kirjeldage siis positiivselt, mitte sappi pritsides. Elage ise ja laske ka teistel elada! Õppige natuke tolerantsemad olema, ei ole nii, et minu arvamus versus vale arvamus...
Keegi saatis nende veebipäeviku lingi ja olen siis jupiti lugenud ja tuleb tunnistada, et vahel on ütlemata huvitav. Eriti Irjal paistab kirjutamisannet olevat ja ta oskab enamasti päris kaasakiskuvalt väljenduda. Sõnakasutus ka reeglina mitmekülgne.
Mingi aeg siis hakkas mulle tunduma, et olen oma hoiakutega neile kõvasti liiga teinud. Et mõneti tekitas nende jutt sügavat sümpaatiat ja imestasin kui sarnaselt minu endaga nad nii mõnessegi teemasse suhtuvad. Ja tundsin juba, et tuleb sõna võtta ja oma eksimus ausalt üles tunnistada.
Mida aeg edasi, seda kurjemaks aga kirjutised on läinud. Ma ei tea kas nad ise hakkavad oma esimesest õnneuimast üle saama või milles asi, kuid viimasel ajal kõlab kirjutistes mingisugune kibestumus. Enamasti ikka Inno ekskaasa suhtes.
Minul tekib küll huvi, et kui nad ise nii tohutult õnnelikud on, et miks nad siis muudkui teist sajatavad ja oma eluga lihtsalt edasi ei lähe? Miks on tarvis oma eksnaisest, kes ju ometi on kunagi olnud nii kallis inimene ja sinu laste ema, nii negatiivselt kirjutada kogu ühiskonna mõneti teravdatud tähelepnu all? Ok, suhted on läinud jamaks jne, kuid mida peavad tundma lapsed kui nende vanemad ükstest avalikkuse ees poriga loobivad? Ja kas ikka 5-aastasel on tarvis klassikaaslaste käest kuulda kuidas tema isa oma seksuaalse eneseotsingu perioodil endale omaenese kätt peesse on toppinud? Ausus ja otsekohesus on ju toredad asjad, kuid kas ei oleks vaja ka enese poolt valmistreitud järeltuleva põlve vaimsele arengule ja kujunevale ühiskondlikule eneseleidmisele mõelda? Mina küll ei oleks huvitatud oma vanemate seksuaalsete erisoovidega kursis olemisest, miks peaksid seda soovima need kaks väikest poissi? Miskipärast kujutan ette, et kui tehakse laps, siis tuleb vastutada ka selle eest, et ta saaks oma valikud ise teha ja samuti ise kujundada oma ühiskonlikke positsioone, mitte talle mingit toredat sellekohast kaasavara jättes. Täitsa kurb kohe neist lastest, kuid mis teha kui vanemad pole veel täiskasvanuks saanud.
Et siis jah, kui olete nii õnnelikud nagu te seda kogu maailmale kirjeldate, siis olge seda ja kirjeldage siis positiivselt, mitte sappi pritsides. Elage ise ja laske ka teistel elada! Õppige natuke tolerantsemad olema, ei ole nii, et minu arvamus versus vale arvamus...
Väsimus
Viimasel ajal on kogu aeg üks suur-suur väsimus peal.
Tahaks igast põnevaid asju teha, kuid koju jõudes heidan külili ja reeglina ei tõuse sealt enne hommikut. Aru ma ei saa...
Pole ju mingit tõbe ka enese teada naha vahel, siiski ei suuda midagi. Kas mõjub see, et pole vist 3 aastat juba puhkust võtnud (viimane puhkuse moodi asi oli 2003.a. Horvaatia-trip) või on lihtsalt töö kuidagi intensiivne uues kohas? Ei tea, kuid tean et väsimus tahab murdma hakata.
Siin ju ka nüüd sel suvel veel puhata ei jõua, õnneks aga on siin suhtumine, et puhkama PEAB ja kokkuvõttes täies mahus ning kui puhkad, siis sind ei segata. See võib vist küll puhkuse ajal kuramuse eriline tunne olla:) Ei mäletagi selliseid aegu... Ikka on läinud nii, et pool ajast ripud telefoni otsas või arvuti taga.
Oehh, magada tahaks...
Tahaks igast põnevaid asju teha, kuid koju jõudes heidan külili ja reeglina ei tõuse sealt enne hommikut. Aru ma ei saa...
Pole ju mingit tõbe ka enese teada naha vahel, siiski ei suuda midagi. Kas mõjub see, et pole vist 3 aastat juba puhkust võtnud (viimane puhkuse moodi asi oli 2003.a. Horvaatia-trip) või on lihtsalt töö kuidagi intensiivne uues kohas? Ei tea, kuid tean et väsimus tahab murdma hakata.
Siin ju ka nüüd sel suvel veel puhata ei jõua, õnneks aga on siin suhtumine, et puhkama PEAB ja kokkuvõttes täies mahus ning kui puhkad, siis sind ei segata. See võib vist küll puhkuse ajal kuramuse eriline tunne olla:) Ei mäletagi selliseid aegu... Ikka on läinud nii, et pool ajast ripud telefoni otsas või arvuti taga.
Oehh, magada tahaks...
teisipäev, juuni 13, 2006
Piknik
Eile sai kassiga piknikul käidud:DDD
Ta pole ju harjunud väljas asjatama, kuid samas on uudishimu nii suur! Algul oli väike paanikamoment, hiljem seevastu põnevust kui palju!
Loomulikult traaviti üle "toidulaua" edasi-tagasi, kuna kord krõbises rohi siinpool, kord lendas putukas sealpool. Kui keegi eemalt mööda läks, siis tõusti nagu suslik tagakäppadele uudistama:)
Kohutavalt armas elukas ikkagi!
Ta pole ju harjunud väljas asjatama, kuid samas on uudishimu nii suur! Algul oli väike paanikamoment, hiljem seevastu põnevust kui palju!
Loomulikult traaviti üle "toidulaua" edasi-tagasi, kuna kord krõbises rohi siinpool, kord lendas putukas sealpool. Kui keegi eemalt mööda läks, siis tõusti nagu suslik tagakäppadele uudistama:)
Kohutavalt armas elukas ikkagi!
Elu on lill!
Kodus käidud
Nii, üle pika aja sai siis taas kodus käidud.
Veider on see, et seal olles ei taha kunagi tagasi tulla. Tallinnas ju ka oma elu ja ootajad ja täitsa tore kõik, kuid lihtsalt ei suuda saarest ära tulla. Kuidagi nii rahulik ja pingevaba on seal alati...
Üks ütlemata südamelähedane paik...
Gümnaasiumi lennu kokkutulek oli ka vahva! Nii südantsoojendav oli näha vanu kaaslasi üle pika aja ja kuulda kuidas kellelgi läheb. Meie klassist olid kohal kõik poisid ja pea pooled tüdrukud, seega juttu jätkus kauemaks:)
Ainus natuke hämmastav asi oli see, et vaid üksikutel ei ole veel lapsi. Tüdrukutest, ma mõtlen. Oled harjunud neidsamu inimesi aduma klassi- ja koolikaaslastena, nüüd aga järsku on enamus lapsevanemad... Mõnel üks, mõnel kaks ja mõnel kolmaski teel...
Ok, vanus on muidugi selline (me ju kõik läheneme kohe varsti 30-le) ja eks see ole väga loomulik, kuid natuke ootamatuna mõjub siiski. Harjumatuna, pigem. Eriti kuna mul endal veel pole:)
Sai ka siis maha hõigatud, et kui 5 aasta pärast tuleb järgmine kokkusaamine, siis mul ka üks põnn olemas:) No vaatab:)
Freddi Margman (meie hundikutsikas) on kah juba täitsa suureks kasvanud! Aasta ja mõned kuud vana ja nüüd enam ei rahmelda ka nagu senine kutsikaiga nõudis:)
Näed, Ummi, kuna kodumaale käima ei tule, siis pole meie penigi veel näinud! Panen sulle siia temast paar ülesvõtet:
Freddi Margman
Veider on see, et seal olles ei taha kunagi tagasi tulla. Tallinnas ju ka oma elu ja ootajad ja täitsa tore kõik, kuid lihtsalt ei suuda saarest ära tulla. Kuidagi nii rahulik ja pingevaba on seal alati...
Üks ütlemata südamelähedane paik...
Gümnaasiumi lennu kokkutulek oli ka vahva! Nii südantsoojendav oli näha vanu kaaslasi üle pika aja ja kuulda kuidas kellelgi läheb. Meie klassist olid kohal kõik poisid ja pea pooled tüdrukud, seega juttu jätkus kauemaks:)
Ainus natuke hämmastav asi oli see, et vaid üksikutel ei ole veel lapsi. Tüdrukutest, ma mõtlen. Oled harjunud neidsamu inimesi aduma klassi- ja koolikaaslastena, nüüd aga järsku on enamus lapsevanemad... Mõnel üks, mõnel kaks ja mõnel kolmaski teel...
Ok, vanus on muidugi selline (me ju kõik läheneme kohe varsti 30-le) ja eks see ole väga loomulik, kuid natuke ootamatuna mõjub siiski. Harjumatuna, pigem. Eriti kuna mul endal veel pole:)
Sai ka siis maha hõigatud, et kui 5 aasta pärast tuleb järgmine kokkusaamine, siis mul ka üks põnn olemas:) No vaatab:)
Freddi Margman (meie hundikutsikas) on kah juba täitsa suureks kasvanud! Aasta ja mõned kuud vana ja nüüd enam ei rahmelda ka nagu senine kutsikaiga nõudis:)
Näed, Ummi, kuna kodumaale käima ei tule, siis pole meie penigi veel näinud! Panen sulle siia temast paar ülesvõtet:
Freddi Margman
reede, juuni 09, 2006
Koju!!!
Jess-jess-jess!
Juba kahe tunni pärast tõuseb lennuk õhku ja viib mu taas üle paari kuu koju....
Kuramuse värk ikka selle saares elamisega - oleks vanemad kuskil Rapla või Pärnu või Tartugi kandis, siis saaks sutsti läbi hüpata kui koduigatsus peale tuleb. Saares elades aga peab jupp aega ette planeerima, kuna eks ta ole ka parajalt väsitav see tee sinna... Aga õnn et lennuk käib, kuigi siis peab tööajast kõvasti näpistama, kuid ajaline võit edasi-tagasi sõidu pealt on lausa 7,5 tundi, kui bussiga võrrelda. Autoga natuke vähem.
Et siis jah, juba paras ootusärevus on sees:) Veel ka seetõttu, et sel nädalavahel on gümnaasiumi lennu kokkutulek:) 10a juba möödas sellest... Enamikku inimesi pole pea sama kaua näinud, kui vaid põgusalt... Lahe!
Ainus miinus see, et Rabarockiga samal ajal ja seega rabakas jääb sel aastal ära:(
Et siis selline tilluke sõiduvahend... Nagu väetisepuistamislennuk!
Aga vähemalt kiire sõit ja meeldiv teenindus. Seekord pakuti tavapärasele küpsistele-soolapulkadele-mahlale lisaks ka kohvi! Minu tõeliseks rõõmuks!
Juba kahe tunni pärast tõuseb lennuk õhku ja viib mu taas üle paari kuu koju....
Kuramuse värk ikka selle saares elamisega - oleks vanemad kuskil Rapla või Pärnu või Tartugi kandis, siis saaks sutsti läbi hüpata kui koduigatsus peale tuleb. Saares elades aga peab jupp aega ette planeerima, kuna eks ta ole ka parajalt väsitav see tee sinna... Aga õnn et lennuk käib, kuigi siis peab tööajast kõvasti näpistama, kuid ajaline võit edasi-tagasi sõidu pealt on lausa 7,5 tundi, kui bussiga võrrelda. Autoga natuke vähem.
Et siis jah, juba paras ootusärevus on sees:) Veel ka seetõttu, et sel nädalavahel on gümnaasiumi lennu kokkutulek:) 10a juba möödas sellest... Enamikku inimesi pole pea sama kaua näinud, kui vaid põgusalt... Lahe!
Ainus miinus see, et Rabarockiga samal ajal ja seega rabakas jääb sel aastal ära:(
Et siis selline tilluke sõiduvahend... Nagu väetisepuistamislennuk!
Aga vähemalt kiire sõit ja meeldiv teenindus. Seekord pakuti tavapärasele küpsistele-soolapulkadele-mahlale lisaks ka kohvi! Minu tõeliseks rõõmuks!
neljapäev, juuni 08, 2006
Pettunud
Hullumaja mis ARK-is toimub!
Vähe sellest, et esmakordselt saab teooriaeksamile registreeruda vaid tööpäeviti ja kuni kella neljani ja ainult kohapeal, ei lähe sinna lähedale ju ühtegi transpordivahendit ka. Ehk siis need, kes lube taotlevad ja ei saa loogiliselt võttes ju isikliku sõiduvahendiga minna, mingu kuidas tahes. Väga ebamugava koha peal asub igatahes.
Kuna siiani on olnud mitme sõiduõpetaja kinnitusel järjekorrad ARK-is lühikesed, siis peale seda, kui mu sõiduõpetaja puhkuselt naasis, leppisime ka meie kokku, et läheme siis paneme eksami aja kirja. Ja õppesõidukiga hea minna ka, ei pea seal põldude vahel jala kõmpima.
Sõitsime siis kohale ja ise veel tee peal arutame, et paneme eksami aja umbes kolme päeva kuni nädala pärast, siis jõuame veel platsi-närvi natuke rahustada. Minu üllatuseks aga sain eksami aja alles juuni viimasteks päevadeks! Hullumaja mis toimub – kas tõesti teevad massid eksameid või on pigem ARK-is puhkused?
Tähendab see ka seda, et ei jõuagi eksamile enne 40-ne sõidutunni täitumist… Ei saa ju vahepeal vedeleda ja et mitte rooste minna, tuleks kord või paar nädalas ikka natuke sõitmist harjutada. Nukker, nii tahtsin juba autoomanik olla juuni keskpaigas… Oleks varem neist sabadest teadnud, oleks ammuilma eksamiaja broneerinud. Aga noh, alati juhtuvad asjad põhjusega ja küllap siis on mingil põhjusel vajalik et ma loodetud ajal lube ei omanda.
Ahjaa, üks kole asi on veel. Nimelt ei tunnista nad kaasatoodud fotosid ja pildike tuleb teha kohapeal olevas fotoboksis. Arvata võib mis nägu sinna lubadele siis tuleb… Aga tegelt – keda kotib!
Vähe sellest, et esmakordselt saab teooriaeksamile registreeruda vaid tööpäeviti ja kuni kella neljani ja ainult kohapeal, ei lähe sinna lähedale ju ühtegi transpordivahendit ka. Ehk siis need, kes lube taotlevad ja ei saa loogiliselt võttes ju isikliku sõiduvahendiga minna, mingu kuidas tahes. Väga ebamugava koha peal asub igatahes.
Kuna siiani on olnud mitme sõiduõpetaja kinnitusel järjekorrad ARK-is lühikesed, siis peale seda, kui mu sõiduõpetaja puhkuselt naasis, leppisime ka meie kokku, et läheme siis paneme eksami aja kirja. Ja õppesõidukiga hea minna ka, ei pea seal põldude vahel jala kõmpima.
Sõitsime siis kohale ja ise veel tee peal arutame, et paneme eksami aja umbes kolme päeva kuni nädala pärast, siis jõuame veel platsi-närvi natuke rahustada. Minu üllatuseks aga sain eksami aja alles juuni viimasteks päevadeks! Hullumaja mis toimub – kas tõesti teevad massid eksameid või on pigem ARK-is puhkused?
Tähendab see ka seda, et ei jõuagi eksamile enne 40-ne sõidutunni täitumist… Ei saa ju vahepeal vedeleda ja et mitte rooste minna, tuleks kord või paar nädalas ikka natuke sõitmist harjutada. Nukker, nii tahtsin juba autoomanik olla juuni keskpaigas… Oleks varem neist sabadest teadnud, oleks ammuilma eksamiaja broneerinud. Aga noh, alati juhtuvad asjad põhjusega ja küllap siis on mingil põhjusel vajalik et ma loodetud ajal lube ei omanda.
Ahjaa, üks kole asi on veel. Nimelt ei tunnista nad kaasatoodud fotosid ja pildike tuleb teha kohapeal olevas fotoboksis. Arvata võib mis nägu sinna lubadele siis tuleb… Aga tegelt – keda kotib!
neljapäev, juuni 01, 2006
Arsti juures
Täiesti tase kuidas tänapäeval saab tervisetõendit juhilubade taotlemiseks! Ja mina veel muretsesin oma silmanägemise pärast…
Astun kabinetti. Põrnitsevad mind kaks keskea ammu ületanud tädikest. Tervitan laia naeratuse saatel ja kukun kohe kerget chat’i ajama. Tädid tulevad vaba chat’iga koheselt kaasa.
Uurivad siis kuidas mul tervisega lood on. Vastan, et haiguslehel ametlikult olin viimati oma 6a tagasi. Vist. Ei mäletagi. „Hmm, seega terve tüdruk?“ Noogutan innukalt. „See tähendab, et analüüse pole siis ammu võetud?“, piilub tädike mind küsivalt üle prillikaare. „Oh, analüüse on võetud ikka, kuna olen doonor ja seega põhjalikult kontrollitud“. „No siis pole ju üldse midagi rääkida, siis Te olete ju terve kui purikas!“, hüüatab tädike rõõmsalt ja asub mulle tunnistust välja kirjutama. Vahepeal uurib õde mis tooniga mu juuksed värvitud on et nii ilusad ja läikivad (?????). Tahaksin mingit reklaami meenutades vastata, et söön Chappi koeratoitu ja sellest ka läikiv karv, kuid pean paremaks tädikestes kahtlusi mitte tekitada. Vastuse järel uuritakse, et mis see loomulik värv seal all siis ka on. „Punakas-pruunikas, kuid juuksuri hinnangul u 50% ulatuses hall. Kusjuures mitte surnud hall vaid ilusasti särav“, annan vastuseks. „Ei ole võimalik! Nii noor ei saa veel nii hall olla ju!!!“ on tädi ülierutunud. „Saab ikka, miks ei saa“, naeran mina. „Olin 17 kui hakkasin halliks minema“, annan tädile veelgi šokeerivat mõtlemisainet.
Meie vestluse katkestab arst, kes huvitub minu silmanägemisest. „Nonii“, mõtlen, „nüüd on see siis käes. Soodsa pinnase suutsin küll luua, kuid kuidas sellest kadalipust küll läbi saada?“
Annan siis teada, et aastal ’99 tehti operatsioon ja korrigeeriti nägemist. Tädikest huvitab veel, et kas nüüd käin ikka vahel silmaarsti juures kontrollis ja kas prille pean kasutama ja mis miinuselt mind opereeriti. Siis vestleme sellest, kuidas tookord oli operatsioon tunduvalt odavam ja kuidas tänapäeval on silmaopp ikka nii kallis ja kuidas väga paljudel jääb see just raha pärast tegemata ja minu üllatuseks ulatatakse mulle valmiskirjutatud tervisetõend….
Seega oleksin võinud seal vist mida iganes enda kohta kokku jahvatada… Kui just otseselt miskit viga silma ei hakka, siis voila!
Astun kabinetti. Põrnitsevad mind kaks keskea ammu ületanud tädikest. Tervitan laia naeratuse saatel ja kukun kohe kerget chat’i ajama. Tädid tulevad vaba chat’iga koheselt kaasa.
Uurivad siis kuidas mul tervisega lood on. Vastan, et haiguslehel ametlikult olin viimati oma 6a tagasi. Vist. Ei mäletagi. „Hmm, seega terve tüdruk?“ Noogutan innukalt. „See tähendab, et analüüse pole siis ammu võetud?“, piilub tädike mind küsivalt üle prillikaare. „Oh, analüüse on võetud ikka, kuna olen doonor ja seega põhjalikult kontrollitud“. „No siis pole ju üldse midagi rääkida, siis Te olete ju terve kui purikas!“, hüüatab tädike rõõmsalt ja asub mulle tunnistust välja kirjutama. Vahepeal uurib õde mis tooniga mu juuksed värvitud on et nii ilusad ja läikivad (?????). Tahaksin mingit reklaami meenutades vastata, et söön Chappi koeratoitu ja sellest ka läikiv karv, kuid pean paremaks tädikestes kahtlusi mitte tekitada. Vastuse järel uuritakse, et mis see loomulik värv seal all siis ka on. „Punakas-pruunikas, kuid juuksuri hinnangul u 50% ulatuses hall. Kusjuures mitte surnud hall vaid ilusasti särav“, annan vastuseks. „Ei ole võimalik! Nii noor ei saa veel nii hall olla ju!!!“ on tädi ülierutunud. „Saab ikka, miks ei saa“, naeran mina. „Olin 17 kui hakkasin halliks minema“, annan tädile veelgi šokeerivat mõtlemisainet.
Meie vestluse katkestab arst, kes huvitub minu silmanägemisest. „Nonii“, mõtlen, „nüüd on see siis käes. Soodsa pinnase suutsin küll luua, kuid kuidas sellest kadalipust küll läbi saada?“
Annan siis teada, et aastal ’99 tehti operatsioon ja korrigeeriti nägemist. Tädikest huvitab veel, et kas nüüd käin ikka vahel silmaarsti juures kontrollis ja kas prille pean kasutama ja mis miinuselt mind opereeriti. Siis vestleme sellest, kuidas tookord oli operatsioon tunduvalt odavam ja kuidas tänapäeval on silmaopp ikka nii kallis ja kuidas väga paljudel jääb see just raha pärast tegemata ja minu üllatuseks ulatatakse mulle valmiskirjutatud tervisetõend….
Seega oleksin võinud seal vist mida iganes enda kohta kokku jahvatada… Kui just otseselt miskit viga silma ei hakka, siis voila!
Päev
Vaja hommikul kindlasti täpselt kohal olla, kuna koolitusele hilinemine tõmbab asjatut tähelepanu ja segab teisi, kes ehk on juba süvenema hakanud.
Vaatan välja täpse bussi aja ning lähen igaks juhuks mitu minutit varem kohale, et kindlasti peale jõuda. Näen veel hetkes bussi tagumist otsa, kui see peatusest välja sõidab.
Soovides oma ajagraafikutes kindel olla, olin valinud bussi, millega kindlapeale jõuab ja natuke varemgi kohal olen. Järgmisega jõuaksin paariminutilise hilinemisega. Kuna aga paistab, et bussid käivad mitmeid minuteid sõidugraafikust ees, siis jään järgmist ootama. Siiras lootuses, et see siis ka varem tuleb ja siis jõuan väga ilusti kohale.
Kell läheb ja bussi ei tule. Tuleb hoopis mõned minutid graafikuskavandatust hiljem.
Peale koolitust vaja kellaajaliselt kesklinnas olla. Kogemustele tuginedes jooksen veelgi varem peatuse poole, et ikka kindlasti valitud bussile jõuda. Valgusfoori taga seistes olen peaaegu et võimeline sõrmega bussi puudutama, kuid bussiga kaasa joosta ei saa, kuna minul keelav foorituli ja tee autosid täis. Jällegi saan vaid bussi tagumisele otsale lehvitada.
Linnas asjad aetud ja soov väsinult koju minna. Lähen Kaubamaja all olevasse terminali ja näen, et üks buss just läinud, vaja järgmist oodata. Olgu, ootan siis selle veerandtunnikese seal maa all seistes. Ei tule miskipärast…. Siis ilmub tabloole teade, et hilineb. Ja siis jääb üldse vahele. Seisan kokku pool tundi koos aina hullemini kasvava rahvamassiga. Hämmastav kui palju võib poole tunni jooksul peatusesse inimesi koguneda. Olgu, lõpuks ometi sõidab ette kauaoodatud buss ja kohutava rüselemise ning küünarnukkide ja turukottidega vehklemiste taustal saab kogu see inimmass suurde lõõtsaga bussi kuidagimoodi mahutatud. Algab kauaoodatud sõit kodu poole.
Igas peatuses avaneb hirmutav vaatepilt – rahvamassid kogunevad uste eeldatava avanemise kohta rabelevatesse troppidesse ja kui buss avab uksed, voolab neist kõigepealt välja mannavahtu meenutav inimmass, kuna keegi tagantpoolt soovib väljuda. Kui see keegi on väljunud, algab taas tormijooks ustele ning seekord ühinevad sellega inimesed peatustest, kes sinna samuti poole tunni jooksul on kogunenud. Silmad hiilgamas peas, üritatakse end bussi pressida, kuigi buss on pilgeni täis juba alates terminalist. Ja igasse peatusesse jääb maha kurbade nägudega inimesi, kes peavad veel vähemalt veerand tundi ootama, et saada mõne liikurmasina peale, mis neid kodule ja õhtusöögile lähemale viiks.
Bussis ollakse närvilised, lapsed karjuvad, vanamammid kobisevad ja nügivad, vanamehed hingeldavad, kõik on üksteise vastu surutud, kinni hoida pole vajagi, kuna kõigud ühtlaselt koos massiga ja kukkuda poleks kuhugi lihtsalt võimalik. Lisaks hakkab palav ja nii mõnelgi inimesel paistab olevat higistamisega probleeme. Lisandub läbilõikav higilehk… Tere tulemast meie ühistransporti!
Olen suhteliselt rohelise mõtteviisiga ja pooldan igasugust keskkonnasäästlikust, samuti arvan, et eriti Tallinn on liiga üleautostatud ning ühistranspordi kasutamisega säästaksime tublisti keskkonda, kuid kuni see on niivõrd räpane nagu täna (heledates riietes istumine oleks lausrumalus…) ja niivõrd mitte-graafikujärgne, siis no miks pean ma oma aega raiskama busse muudkui oodates? Mu aeg ikka maksab minu jaoks päris arvestatavalt (mitte rahaliselt) ja ma ei leia, et otstarbekaim viis seda kulutada on bussi tagumikule lehvitamise järgselt ootepaviljonis seismine. Tahan ise oma aega planeerida ja mitte sõltuda suvalistest bussiaegadest. Mul on selleks liiga palju muudki teha.
See siin oli siis üheainsa päeva kirjeldus. Neid päevi on aga palju. Liiga palju.
Ja tänu sellele ei jää midagi üle – üleautostatud Tallinnas saab liiklema veel üks.
Vaatan välja täpse bussi aja ning lähen igaks juhuks mitu minutit varem kohale, et kindlasti peale jõuda. Näen veel hetkes bussi tagumist otsa, kui see peatusest välja sõidab.
Soovides oma ajagraafikutes kindel olla, olin valinud bussi, millega kindlapeale jõuab ja natuke varemgi kohal olen. Järgmisega jõuaksin paariminutilise hilinemisega. Kuna aga paistab, et bussid käivad mitmeid minuteid sõidugraafikust ees, siis jään järgmist ootama. Siiras lootuses, et see siis ka varem tuleb ja siis jõuan väga ilusti kohale.
Kell läheb ja bussi ei tule. Tuleb hoopis mõned minutid graafikuskavandatust hiljem.
Peale koolitust vaja kellaajaliselt kesklinnas olla. Kogemustele tuginedes jooksen veelgi varem peatuse poole, et ikka kindlasti valitud bussile jõuda. Valgusfoori taga seistes olen peaaegu et võimeline sõrmega bussi puudutama, kuid bussiga kaasa joosta ei saa, kuna minul keelav foorituli ja tee autosid täis. Jällegi saan vaid bussi tagumisele otsale lehvitada.
Linnas asjad aetud ja soov väsinult koju minna. Lähen Kaubamaja all olevasse terminali ja näen, et üks buss just läinud, vaja järgmist oodata. Olgu, ootan siis selle veerandtunnikese seal maa all seistes. Ei tule miskipärast…. Siis ilmub tabloole teade, et hilineb. Ja siis jääb üldse vahele. Seisan kokku pool tundi koos aina hullemini kasvava rahvamassiga. Hämmastav kui palju võib poole tunni jooksul peatusesse inimesi koguneda. Olgu, lõpuks ometi sõidab ette kauaoodatud buss ja kohutava rüselemise ning küünarnukkide ja turukottidega vehklemiste taustal saab kogu see inimmass suurde lõõtsaga bussi kuidagimoodi mahutatud. Algab kauaoodatud sõit kodu poole.
Igas peatuses avaneb hirmutav vaatepilt – rahvamassid kogunevad uste eeldatava avanemise kohta rabelevatesse troppidesse ja kui buss avab uksed, voolab neist kõigepealt välja mannavahtu meenutav inimmass, kuna keegi tagantpoolt soovib väljuda. Kui see keegi on väljunud, algab taas tormijooks ustele ning seekord ühinevad sellega inimesed peatustest, kes sinna samuti poole tunni jooksul on kogunenud. Silmad hiilgamas peas, üritatakse end bussi pressida, kuigi buss on pilgeni täis juba alates terminalist. Ja igasse peatusesse jääb maha kurbade nägudega inimesi, kes peavad veel vähemalt veerand tundi ootama, et saada mõne liikurmasina peale, mis neid kodule ja õhtusöögile lähemale viiks.
Bussis ollakse närvilised, lapsed karjuvad, vanamammid kobisevad ja nügivad, vanamehed hingeldavad, kõik on üksteise vastu surutud, kinni hoida pole vajagi, kuna kõigud ühtlaselt koos massiga ja kukkuda poleks kuhugi lihtsalt võimalik. Lisaks hakkab palav ja nii mõnelgi inimesel paistab olevat higistamisega probleeme. Lisandub läbilõikav higilehk… Tere tulemast meie ühistransporti!
Olen suhteliselt rohelise mõtteviisiga ja pooldan igasugust keskkonnasäästlikust, samuti arvan, et eriti Tallinn on liiga üleautostatud ning ühistranspordi kasutamisega säästaksime tublisti keskkonda, kuid kuni see on niivõrd räpane nagu täna (heledates riietes istumine oleks lausrumalus…) ja niivõrd mitte-graafikujärgne, siis no miks pean ma oma aega raiskama busse muudkui oodates? Mu aeg ikka maksab minu jaoks päris arvestatavalt (mitte rahaliselt) ja ma ei leia, et otstarbekaim viis seda kulutada on bussi tagumikule lehvitamise järgselt ootepaviljonis seismine. Tahan ise oma aega planeerida ja mitte sõltuda suvalistest bussiaegadest. Mul on selleks liiga palju muudki teha.
See siin oli siis üheainsa päeva kirjeldus. Neid päevi on aga palju. Liiga palju.
Ja tänu sellele ei jää midagi üle – üleautostatud Tallinnas saab liiklema veel üks.
Tellimine:
Postitused (Atom)