pühapäev, detsember 14, 2008

Nädal sõnas


Hullumeelne nädal on olnud.
.
Esmaspäeval nautisin veel päikest ja sooja ning kahetsesin hirmsal kombel, et tulema pean hakkama. Aga elu tahab elamist ja järgmise öö veetsin lennukis.
.
Teisipäeva varahommikul maandusime Tallinnas ning kella poole kuue ajal sai magama. Peale kaht unetundi oli aeg tõusta ja tööle minna.
.
Sama päeva õhtuks olin juba oktoobris teatripiletid ostnud. Endla külalisetendus "Linda tahab lahutada". Naersin nii, et pisarad jooksid. Seda tahaks raudselt veel vaatama minna! (Mõni aeg tagasi vaatasin etendust "Täismäng", mis on "Full Monty" põhjal tehtud ning samuti ajas väga naerma, kuid Linda oli ikka päris pöörane. Kummardus Sepo Seemanile ja Liina Tennosaarele!)
Koju sain kell 1 öösel.
.
Järgmine päev peale tööd oli Kojas juhatuse vahetumise pidulik üritus. Otse peale tööd sinna. Koju hiilisin varakult, kella 21 ajal toetasin "hetkeks" külje maha ja ärkasin segadustundega järgmisel hommikul.
.
Peale neljapäevast tööpäeva oli siis esimene võimalus nädalavahetuse eksamiteks valmistuda. Natuke uurinud-puurinud, toetasin taas "hetkeks" end lamavasse asendisse. Kordus sama mis eelmisel ööl.
.
Reedel peale kooli oli suuremat sorti rabelemine. Juuksed vajasid värskendavat värvimist (loe: hall oli vaja ära peita) ning kleit kohendamist.
Olin suhteliselt napilt graafikus, kui õmblusmasin lolliks läks. Peale suuremat hulka närvirakkude raiskamist ja paanilisi silmapööritamisi heatahtlikule abistaja-päkapikule (ligi 2-meetrine, seega mutant-päkapikk) jõudsin tunniajalise hilinemisega asutuse jõulupeole.
.
Tore oli paljusid jälle üle pika aja näha. Alles seal, paljastatud selgade/ihuliikmete keskel sain aru, kui üllatavalt pruun ma olen:D Endalgi palja seljaga kleit üll ja jäi mulje, nagu oleksin hullupööra solaariumis peoks valmistunud:DDD
Esinev mustkunstnik võttis hämmastusest sõnatuks ja kõvasti sai naerda erinevate etteastete üle. Ei puudunud ka Jõuluvana:)
.
Sattusin tõsise tantsulõvi haardesse, kellega õhtu jooksul kõik valsid, "humpad", džaivid, tša-tša'd, rumbad, sambad, fokstrotid jne korduvalt läbi sai keerutatud/hööritatud. Mulle kohe meeldib, kui mehed tantsida mõistavad ja tahavad:)Tulemuseks oli, et korduvalt tuli tualetis selga kuivatamas käia, nägu-käed-kael vajasid pidevat vee väljaväänamist. Džiisas, ma ei saa saunaski vett lahti, too tantsulõvi sai sellega aga hakkama.
.
Kuigi oli tunne, et jalad enam ei kanna, otsustasime hulga töökaaslastega edasi tantsima minna. Et nagunii juba end lille löödud ja vahvaid kaaslasi ei tahaks ju veel koju koti peale lasta.
Mõeldud-tehtud.
.
Esimene plaan on "vanainimeste koht" Bonnie & Clyde.
Mitu autotäit jõuab meid sinna kohale ja oh üllatust! Meeletu saba vonkleb mööda fuajeed. No nii häda meil nüüd ka pole, et peaks keset sügavat ööd kusagil fuajees konutama.
.
Järgmisena tuleb meelde teine koht, kus on lootust, et teismelised pikali ei jookse. Sommide ja inglise poissmeeste poolt armastatud Amigo. Olen seal korra elus käinud ja mingit erilist mälestust sellest pole. Aga proovida ju võib.
.
Taas jõuab meid mitu autotäit kohale, nüüd juba mõningase loomuliku kaoga.
Ukse taga tabab eriti ebameeldiv üllatus - ei pääse külmast ööst isegi siseruumidesse. Maas punetab kellegi arveteklaarimist meenutav vereloik. Ebameeldiv on seal seista ja järgmist kohta kaaluda.
.
Keset mõtisklust avaneb uks ja turvanolk lubab meid kahe ukse vahele. Et nagu poolele teele. Teine nolk seisab, kõhnuke selg ees, teise ukse juures, et kaugemale ei saa. Peab ootama kuni keegi väljub (majanduslangusest räägiti siin hiljuti miskit, kuda krt need klubid siis nii haledalt ülerahvastatud on?).
.
See tundub nii alandav, seal seismine. Nagu kerjaks, et laske meid kluppi. No ei ole meil kellelgi sellist nälga, et end selliselt alandatuna peaks tundma. Keerame ringi ja väljume jäisesse öhe.
.
Viimaseks sihiks saab Columbus Krisostomus, kus tarbime erinevaid vedelikke, lobiseme maast ja ilmast ja väsimuse kontidesse taashiilides pudeneme kodude poole laiali.
Laupäeva hommikul kell 9 pean olema eksamil.
.
Ärkan peale paaritunnist und kell 6.30, et midagi veel korrata. Silmad on krõllis ja mitte millestki aru ei saa. Lähen kohale, kuid tööd ära ei anna. Tulen tagasi siis, kui sess käib. Pole vaja üle pongestada ja tingimata eeleksamil esineda.
.
Ülejäänud laupäeva magan puhtal kujul maha. Õhtul hilja küpsetan veidi ahjukana, mida korralikult süüagi ei suuda ja magan edasi.
.
Pühapäeva hommikul vaja taas koolis olla.
Löön äratuskella kinni ja magan südamerahus edasi. Kui popipäev, siis popipäev.
.
Täna õhtuks on tunne, et eluvaim taas sees. Ootan ahjus küpsevaid õunapomme. Üle kolme nädala sirvin taas blogisid ja teen ka ise pikema kui paarisõnalise sissekande. Reisikiri vajab ka veel inspiratsioonipuhangut...
.
Kummaline on siin õhtuti olnud. Magamise ajal heliseb sageli telefon ja kohe üldse ei saa aru, misasi see on. Kui taipan, siis esimene mõte on, et mis keeles peaks vastama. Kraaksatan "hellõu", sobib igaks elujuhtumiks.
.
Järgmine paanika on ümbrus. Nii telefonile vastates kui hommikul ärgates ei saa ma aru, kus olen. Püüan ümbrust segasena tuvastada ja pidevalt on esimene mõte, et kus riigis olen. Millegipärast ei suuda ma seekord kohe kuidagi oma reisil viibitud keskkonnast lahti lasta...
Jäi südamesse, noh. Ise ka ei tea, miks. Mingi kummaline aura.
.
Veel ei ole pimedusega harjuda suutnud. Keset päeva peavad ka tuled toas põlema, valgust ei kusagil.
Olen ikka päikeseloom, midagi pole teha.
.
Lisaks ütles mu külmik enne reisi üles. Nüüd on äärmiselt tüütu jõulusagina ajal iga päev poes käia, et miskit samaks päevaks muretseda. Ei saa ju varuda...
Varsti peab hakkama ka sellega tegelema.

1 kommentaar:

Ingelise Israel ütles ...

hei, päris karm aklimatiseerumine :))

Oled tubli, et sellises seisus veel pidutseda jõudsid.. mina oleks kiiresti loobunud :P

Ma loodan, et peatselt ootavad ka sind kodu(mai)sed rõõmud ees ja ehk tuleb ka üks kohev talvevaip maha :)