Et siis võtaks kah natuke kokku eelnevat ja vaataks uude.
Minu aasta 2011...
Tervitasin teda kõrgel-kõrgel tornis klaase kokku lüües. Natuke oli hirmus üle serva alla vaadata, samas oli väga ilus nii torni alt kui mitmete kümnete kilomeetrite kauguselt taevasse lendavaid ilutulestikke justkui peo pealt imetleda. Emotsioon oli võimas ja tunne väga elus.
Nädalapäevad hiljem (08.jaanuar) sattusin haiglasse. Juba kolmas ebaõnnestunud rasedus, seekord siis emakaväline.
Edasi tuli aasta täis naeru, pisaraid, kirglikke hetki, vihastamisi, keevaid emotsioone, lootust, ootusi, jõujoonte paikaseadmisi, ärevat õnnetunnet, ja taaskord naeru, naeru, naeru. Nii tornis õõtsumist kui jalad-kindlalt-maas olemist.
Mitmed uued tuttavad, kelledest mõni puges päris hinge sisse, väga-väga palju külalisi, palju ringisõitmist, ainult üks välisreis (see-eest kaugele).
Natuke teatrit, päris arvestatavalt lugemist, veidike käsitööd. Palju erinevaid kontserte ja mõningad esitlused. Esimest korda elus kuulasin laivis Erkki-Sven Tüüri näiteks.
Isegi Pöffi sai piilutud. Mõned teatrid-kontserdid eemal, üllatuslikult aarvestatavalt tulevad aga siiski ka koju kätte.
Sai ostetud südamelähedane tükk maad, kuhu unistuste kodu luua. Siiamaani on veider tunne, et kas ongi nagu kohe päris oma maalapp olemas???
Sai loodud ettevõte, mille tegemistest veel ei räägi. Tohutu kogus majaplaanide joonestamist ja ringijoonestamist ja veelkord ringijoonestamist. Viimane variant tundub olevat optimaalne... Läbirääkimised ehituse teemal, erinevad nuputamised ja kergemate-kiiremate lahenduste otsimised. Samas peab kõik olema väga loodusega kooskõlas. Pealt ilusat, kuid seest mittehingavat kodu endale päriseks ei taha.
Vahetumise õhtul saabusid meile külalised. Rummikokteilid, jutustamine, nali ja omajagu ka hämmingut. Aasta viimast õhtut jäävad meenutama lumesulanud saabaste jäljed esikus.
Nosimislaud sai seekord külmlaua kuju ning kokkuleppeline Emakese Maaga. Ehk siis annid loodusest olid aukülalisteks. Et seda va mammonat rohkelt läbi käiks, oli peamine rõhk vesistel elukatel. Lõhe, forell, krevetid. Isegi krabipulgad juustuvaliku kõrval:) Mu enda korjatud ja marineeritud sametpuravikubeebid (kuna metsad nii seenesed, siis korjasin ainult seenebeebisid). Vanamees valmistas 5 vaagnatäit erinevat sushit, nii et laud sai tõepoolest mereannine.
Mina oma aprikoosistruudliga ei saanud sushile lähedalegi.
Edasi lisandusid mängu meie laualt mitte kunagi puuduv hea punane vein ning kombekohase lisandina vahuvein. Njah, ilusasti tuli, kui aus olla:)
Kokkuvõttes oli hea aasta:)
Hommik algas otsatult mõnusa äratusega, millele järgnes hingematvalt kaunis jalutuskäik päikeses sillerdavas karges talve-hilishommikus. Päris nunnu on peale-kolmekümnendates jalutada armsalt käest kinni lumises uinuvas linnakeses... Mõni hetk kohe talletub.
Sain hakkama ka sellega, et panin kirja oma soovid aastaks 2012. Ehk rajad, mida astuda ja teed, mida leida. On paar erilist unistust, vaatab kas suudan need ellu viia alanud aasta jooksul. Ma kuidagi kohe kipun unistama ja samas oma unistusi ka ellu viima, kui täpselt tean mida tahan. Kahe suure soovi täpses olemuses olen kindel ja kolmas on selline vaadeldav, seega... Aga nagu alati, ei piirdu ma vähemaga kui väikesed raputused:)
Uuel aastal olen algusest saadik edasi ajanud möödunud aastal alanud jõujoonte teemat ja oma jonnakuses kavatsen edasi nõutada seda, mida tahan. Olen oma lõputus egoismis siiral veendumusel, et minu soovid on ülevamad näiteks kogu kontserni poliitikast ja kui mina ikka tahan maid vallutada ja piire nihutada, siis ma seda saama pean. Sry, kuid ma lihtsalt olen nii hea, et mulle tuleb erandeid teha:) Ja kui ei saa, siis tekib rutiin, kaob mängu ilu ja vajan uusi mängumaid. Mul lihtsalt kohe ei tohi igav hakata ja rutiini tekkida. Siis ma vist suren...
Njah, siin kõneleb minus vist siiski tulemärk:) Ja õuduste õudus, meil on kodus üldse hull olukord - mina, Vanamees ja meie kaks kassi - me kõik oleme tulemärgid:D Võite siis vaid ette kujutada meie kodust olukorda... Ok, tegelikult on põhirõhk siiski tohutul üksteisest hoolimisel ja teistega arvestamisel. Ega ma kasside eest 100% rääkida muidugi ei saa, kuid noh, nad vähemasti teevad nägu, et mängivad kaasa:)
Tagasi aasta algusesse siis... Saabub ämm. Vahuvein, jutlemine, maiustamine, palju muusikat, ämm ööbimas. Selle põhjal siis - uuel aastal saab meil taas olema palju külalisi (aasta viimane õhtu) ja ööbimisi (ämm). Ei üllata kumbki, teada fakt ja igati tervitatav:)
Õnne sai kah valatud... Ma ei saanud üldse mitte aru, et mis pagana adru mul sinna vette plärtsatas (Vanamehel muide oli suur loode ja hunnik spermatosoide), kuid hiljem kui natuke teemat uurisin, siis minu õnnetina oli puhtakujuline papp. Pappi nigu muda. Ok. Et siis Vanamees saab tite ja mina raha? Hmm..... Kahtlane värk, kuid eks ta ise teab:) Mina pole elus olnud nõus ühegi mehe nimel nahast pugema ega hakka seda vist kunagi tegema. Aga noh, Vanamees oma oskuslikkuses õnneks seadis sõnad nii, et tema tooks mulle papi koju ja ma võiks siis temagi rõõmuks sünnitada ja muud sellist... Vaatab mis sest saab, praegu need teemad mitte väga aktuaalsed.
Ahjaa, märkusena endale tuleb salvestada, et nägin enese tõsiseks üllatuseks aasta viimasel õhtul ämblikku. Ja siis lugesin Herzi blogist, et see olevat hea enne. Lahe:D Võtan vastu. Kusjuures see ämblik oli tõsiselt ka üllatus.
Kõikvõimalikud orozgoobid ennustavad ka minusugusele hobu-jäärajuurikale head aastat. Minu meelest. Ma ikka salvestan orozgoopidest vaid hea, ju nõu:) Et tuleb ausate, julgete, tahtekindlate tegelaste aasta. No need omadused on mul esindatud enam-vähem 200%-liselt, seega...
Ja ma ei tea miks, kuid millegipärast olen ma päriselt ka kindlal veendumusel, et tuleb hea aasta... Loomulikult saab olema tagasilööke, pisaraid, vihastamist ja muid negatiivseid emotsioone, kuid summa summaarum saab see olema hea aasta:) Olen selles täiesti veendunud ja sama veendunud olen ma ka selles, et mu oma mõttemaailm suudab mu enda elu kujundada, seega....
Head uut ja paremat:)
... jõudsin koju peaaegu tublilt ehk pool kuus pii emm.
