Pildil olev luik ei ole (eeldatavalt) kuidagi seotud tekstis kirjeldatud luigega:)
Pildiluik sai fotokasse püütud juba märtsis 2010
Teatavasti meeldivad mulle väga loomad. Ja linnud ja putukad ja kes iganes veel. Ok, ma mitte ei hullu nende peale ega nunnuta neid, kuid aktsepteerin vägagi nende olemasolu ja vajadust elada.
See, et ma vahel kalal käin, läheb mu enda sellelaadse emotsiooniga küll tuntavalt vastuollu, kuid üritan seda vaadata kui sporti ja samas on see ka toitumine (mis püütud, tuleb ka ära süüa). Loomulik eluring.
See muidugi ei tähenda, nagu oleks ma seetõttu paduroheline, taimetoitlane ning käiks ja loobiks verd karusnahkadele. Nõup, ajan liha kahe suupoolega sisse, kannan ka nahka ja vajadusel (kui on külm) võib karusnahk ka mängu tulla. Liialdada ei maksa, kõigel on teatavasti mitu külge.
Küll aga olen ma võimeline kallale minema inimesele, kes teeb loomadele liiga või kohtleb neid kuidagigi halvasti. Ma ei karju inimeste peale, ma ei kakle ega tee muud taolist väärikustalandavat, kuid olen kindel, et millegi taolise puhul olen võimeline inimesele karmilt viga tegema.
Mõningaid tegelasi siiski tapan. Need on sääsed ja prussakad, kui suudan, siis ka parmud (mitte need, kes nurga taga odekat panevad), põrr-plõksid (maakeeli põdrakärbsed) ja ka puugid, kui need nahast välja sikutatud on ja hoolega jalgu siputavad.
Mis juhatab sisse allüürniku tema. Kuna tulin just dušši alt ja ennast seal irvitasin, siis leidsin selle olevat piisavalt jabura ka siia talletada.
Nimelt elab meil viimane poolteist nädalat vannitoas ämblik. Ei kujuta ettegi, kuidas ta vastu kevadet siia sai ja millest ta ometi toitub, kuid priskust tal jagub:)
Nüüd on siis seis selline, et vannituppa minnes tuleb alati fikseerida, kus tegelane oma koivakesi parasjagu sirutab. Ja siis ettevaatlik olla, et talle vett peale ei läheks. Nii osav ta nüüd ka pole, et suurest veekeerisest eluga välja ujuks.
Dušši all pead pestes paotan iga natukese aja tagant silma, et veenduda tüübi ohutus kauguses veepritsmetest. Vajadusel tuleb ta enne ettevaatlikult turvalisse paika suunata. Vahel on see jube tüütu, kuna ega ta kõikse käbedama astumisega ei ole. Puhun ja suunan sõrmega, tema loivab rahulikult.
Enamasti kolin ta pesu ajaks pesumasina taha.
Tegelikult ootan aega, mil öökülmad möödas, kuna siis saab tüübi õue ringi asustada. Las koperdab rõdul või kusagil. Praegu aga on see talle eluohtlik ja nii me siis jalutame mööda vannitoa seinu, kuni ilmad pisut soojemaks saavad ja jäävad:)
Kassidel on nüüd vannituppa lipsamine välistatud. Jalg käib ikka väga kiirelt ette, kuna ega need totud asjadest aru saa ja nad veeretaks pikakoivalise tegelase kiirelt surnuks.
Ahjaa, siin ennistise kalalkäigu teemaga meenus üks eriti jabur päev, kui soojas järvekeses lanti loopides imetlesin hauduvat emasluike valvavat luigepapat, kes madallennul tiibade tugeva sahina saatel peaaegu üle mu pea lendas. Tunne oli, et oleks võinud teda riivata. Eks ta tšekkas mida ma seal asjatan, kuid kuna tegemist oli tema järvekese rahumeelse ja äkilisi liigutusi mittetegeva külastajaga, lasi ta mul rahulikult toimetada, ise mul siiski igaks juhuks vahetus läheduses silma peal hoides. Mina siis omakorda jõllitasin teda ja spinningut kerides avastasin sikutava haugi või rabeleva ahvena asemel konksu otsast rahulikult lebava konnakullese. Mhmhh.... Sellise paksukese ja punniskõhtse. Olin tal konksuga läbi seljauime tõmmanud ja ta kaldale lohistanud. Vastupanu ta ei osutanud.
Hea, et ma nutma ei hakanud selle ehmatuse peale. Igatahes jooksin veekalkvel silmadega Vanamehe juurde ja palusin tal kulles konksu otsast vabastada. Sai hakkama oma tömpide sõrmedega:) Kulles on ju imetilluke...
Ja mis siis järgnes? Kui olin natuke toibunud ja loodusliku valikuga leppinud, heitsin ridva sirgu, kerisin landi tagasi kaldale ja... leidsin konksu otsast järgmise kullese! No minge pekki, noh! Heitsin ridva käest ja lõpetasin aastaks 2011 kalapüügi.
Et siis polegi kuigi veider, et mul vannitoas allüürnik elab:)
