Põrnitsen altkulmu

Täna olen ma millegipärast kuri. Ise ka ei saa aru, miks. Kui tavaliselt suudan alati kaine rahu säilitada enam-vähem igas olukorras ja pisiasjadel end üldse ärritada ei lase, siis täna olen kuri. Isegi paar korda olen lasknud häälel poole pügala võrra valjeneda. Et kui mul muidu on suhteliselt hjele hjääl, siis kurjaks saades see tumeneb ja muutub madalaks. Ja täna on siis paar korda mu madalamat häält kuulda saadud.

Kui nüüd kaine olla, siis täna ei ole mitte ainsatki põhjust endast rohkem läbi lasta kui tavaliselt. Enamasti keeran oma hanerasvaga kaetud selja ette ja las siis niriseb maa suunas kõikvõimalik virtsavesi, mina vaid muigan või kehitan õlgu. Täna aga rusikad valmis ja justnagu ootaks, et noh, läheb juba andmiseks või... kaua ma ootan?

Või on minuni täna jõudnud lihtsalt kordades rohkem lausrumalust ja/või kretinismi? Koostööpartnerite viitsimatust mõelda lootuses, et kui ei tegele, siis pole probleemi olemas? Ja et lükkame kõik ülehomsesse? Aga vot ei lükka, kui seda mulle põhjendada ei oska!

Ja veel ajab mind täna marru mõningate inimeste oskamatus aega planeerida. Jah, eraelus jään ma isegi ajaga vahel jänni ning alustan kusagile sättimist või minekut liiga hilja, kuid sellevõrra pean siis rabeledes mõned kiiremad liigutused/sammud tegema. Ja lõpptulemusena saab asi siiski õigeaegselt korda (mõni case välja arvata). Aga kui tegemist on tööga ja kellegi ajaplaneerimisest sõltub tohutult palju seonduvat, siis... Mismõttes sa hakkad üht asja südaamerahus nokitsema, kui millegi järgmise tähtaeg kohe-kohe kukub? Ja siis on tegemata või on paanika ja mina pean jõudma teha. Oma tähtaegu sealt kõrvalt kriitilise pilguga hinnates ja prioriteete seades. Sest jah, vastutus võib ju olla kellegi teise kanda mingis kindlas lõigus, kuid lõppvastutus on minul ja ma ei saa kellelegi kolmandale öelda, et asi jäi tegemata, kuna keegi liigutas oma kaarte vales järjekorras.

Brr. Vahel on küll tunne, et räägi palju sa tahad, õpeta palju sa tahad, palu kainelt ja loogiliselt mõelda, palju sa tahad - sellest kõigest ei ole kasu. Kuni pole lõppvastutust, seni pole ka suurt pilti ja siis ongi kõik illallaa-trullallaa (ainult et palk on ikka alati ka illallaa-trullallaa eest väike, eksole). Ja siis viskabki mul lõpuks kaane pealt. Ma ka ei jaksa lõputult olla toetav ja julgustav. Mind ei julgusta küll keegi - ma lähen ja teen/saan seda, mida vaja, isegi kui keps all väriseb. Sest seda on vaja üheks või teiseks. Mille kuradi pärast siis ümberkaudseid niiväga situtada on vaja? Suured inimesed ju kõik ja potilkäik peaks selge olema.

Oehh.... Täna lihtsalt on selline kummaline päev. Otseselt nagu miskit viga ei ole, kuid mingi anum on ilmselgelt kriitilise piirini täis. Tundub, et täna mulle eriti ette ei maksa jääda, mistõttu on kõige targem mul lasta vann mõnusalt sooja vett täis, võtta ajakiri kaasa ja lihtsalt olla. Sest ega teised pole süüdi selles, et ma alati ei jaksa olla meeldiv ja mõistev.
Ehk aitab ka see urin siin veidi. Et endast välja ja nii. Ja siis saan edasi särada, nagu harjumuspärasem...

Ja ei mitte ainsatki naerumärki seekord minu tavaliselt nii irv-nägusid täis postituste seas...