Äratus kell 5.
Pestud-sätitud-kammitud ja 5.45 autosse. Ei kiirusta, aega on. Ebameeldivat ohutunnet tekitavad kitsed, kes teepervel karglevad. Justnagu ei saa eest ära, tee ja elektrikarjuste vahel kinni. Kerges paanikas ja mõlemal pool teed.
Praam kell 6.30.
Maismaa rataste all kell 8.
7km enne Haapsalu peatun bussipeatuses. Mootorist kostab loperdav ja seejärel lohisev hääl. Hääled kaovad, kuid põlema hakkavad aku- ja pidurituled. Ja pidur enam peale ei lähe. Edasi sõita ei julge.
8.15 helistan Vanamehele. Teen mootorist iga nurga alt pilte, kuid ega ta mehaanik ole ja oletamine ei anna abi. Helistab If Kindlustusse ja organiseerib mulle kasko kaudu Autoabi.
Kuna tahan autot Hiiumaale ja oma mehaaniku kätte, saadab If mulle äraveo Hiiumaalt.
Nüüd tulevad mängu saarel elamise eripärad.
Nimelt tuleb järgmine praam 8.30. Selle peale puksiir kohe kindlasti ei jõua, Kärdlast sadamasse sõit võtab ka aega.
Sealt järgmine tuleb 12.30. Sinna pole aga broneeringut saada. Puksiir lubab aegsasti sadamasse üldjärjekorda tulla.
Eigla-nimelises bussipeatuses käib vilgas elu. Mingid autod muudkui tulevad ühte hoovi, mingid Elteli mehed hulga masinatega sõidavad edasi-tagasi, jube palju sõidab ringi rattureid ja.... Mida nad siin siiberdavad ometi? Elu ääremaadel ei paistagi nii väljasurnud olevat...
Õnneks on mul alati kotis ehk-saab-millalgi-lugemisvõimaluse-raamat. Paarsada lehekülge lähevad neelates. Vahepeal tukun, vahepeal vahin elu ja vahepeal näpin telefoni. Kusagile minema ka ei hakka, kuna 2km kaugusel Rohukülas pole midagi teha ja 7km x2 kontsadel Haapsalu ots ei tundu eriti tark mõte.
Puksiir mahtus napilt 12.30 praamile ja jõudis kell 14 üle. Mina olen oodanud 6 tundi.
Auto tõmmatakse kiiresti peale, kinnitatakse ning tagasi sadama poole. Ajaliselt jõuame 14.30 praamile, kuid kuna ka sellele ei olnud pileteid saada (on suvaline teisipev ja keset päeva aeg - saate aru kui p*****s on see praamiteema praegu?), me peale ei mahu. Oleme 3. auto mis maha jääb.
Nüüd siis vedelen sadamakohvikus, petan ennast Coca Zero'ga ja ootan 16.30 praami. Siis oleme kell 18 üle ning 18.30 ajal võtavad Vanamees ja poisid mu Kärdlast autoremondi töökoja juurest peale. 19 paiku peaks siis koju jõudma.
Ikka parem kui 20.30, mis asjalikuma tööpäeva puhul olnud oleks.
Vahepeal helistab ema ja kui kuuleb mu "seiklusest", kukub tänitama: "Ma ju räägin sulle alati, käi lennukiga! Mis sa selle autoga oma aega kulutad!"
"Halloo, ema, millise lennukiga??? Sellega, mis saarte vahel enam ei lenda?"
Saarel elamise rõõmud :)
Koht, kus aeg saab hoopis teise tähenduse...
Pestud-sätitud-kammitud ja 5.45 autosse. Ei kiirusta, aega on. Ebameeldivat ohutunnet tekitavad kitsed, kes teepervel karglevad. Justnagu ei saa eest ära, tee ja elektrikarjuste vahel kinni. Kerges paanikas ja mõlemal pool teed.
Praam kell 6.30.
Maismaa rataste all kell 8.
7km enne Haapsalu peatun bussipeatuses. Mootorist kostab loperdav ja seejärel lohisev hääl. Hääled kaovad, kuid põlema hakkavad aku- ja pidurituled. Ja pidur enam peale ei lähe. Edasi sõita ei julge.
8.15 helistan Vanamehele. Teen mootorist iga nurga alt pilte, kuid ega ta mehaanik ole ja oletamine ei anna abi. Helistab If Kindlustusse ja organiseerib mulle kasko kaudu Autoabi.
Kuna tahan autot Hiiumaale ja oma mehaaniku kätte, saadab If mulle äraveo Hiiumaalt.
Nüüd tulevad mängu saarel elamise eripärad.
Nimelt tuleb järgmine praam 8.30. Selle peale puksiir kohe kindlasti ei jõua, Kärdlast sadamasse sõit võtab ka aega.
Sealt järgmine tuleb 12.30. Sinna pole aga broneeringut saada. Puksiir lubab aegsasti sadamasse üldjärjekorda tulla.
Eigla-nimelises bussipeatuses käib vilgas elu. Mingid autod muudkui tulevad ühte hoovi, mingid Elteli mehed hulga masinatega sõidavad edasi-tagasi, jube palju sõidab ringi rattureid ja.... Mida nad siin siiberdavad ometi? Elu ääremaadel ei paistagi nii väljasurnud olevat...
Õnneks on mul alati kotis ehk-saab-millalgi-lugemisvõimaluse-raamat. Paarsada lehekülge lähevad neelates. Vahepeal tukun, vahepeal vahin elu ja vahepeal näpin telefoni. Kusagile minema ka ei hakka, kuna 2km kaugusel Rohukülas pole midagi teha ja 7km x2 kontsadel Haapsalu ots ei tundu eriti tark mõte.
Puksiir mahtus napilt 12.30 praamile ja jõudis kell 14 üle. Mina olen oodanud 6 tundi.
Auto tõmmatakse kiiresti peale, kinnitatakse ning tagasi sadama poole. Ajaliselt jõuame 14.30 praamile, kuid kuna ka sellele ei olnud pileteid saada (on suvaline teisipev ja keset päeva aeg - saate aru kui p*****s on see praamiteema praegu?), me peale ei mahu. Oleme 3. auto mis maha jääb.
Nüüd siis vedelen sadamakohvikus, petan ennast Coca Zero'ga ja ootan 16.30 praami. Siis oleme kell 18 üle ning 18.30 ajal võtavad Vanamees ja poisid mu Kärdlast autoremondi töökoja juurest peale. 19 paiku peaks siis koju jõudma.
Ikka parem kui 20.30, mis asjalikuma tööpäeva puhul olnud oleks.
Vahepeal helistab ema ja kui kuuleb mu "seiklusest", kukub tänitama: "Ma ju räägin sulle alati, käi lennukiga! Mis sa selle autoga oma aega kulutad!"
"Halloo, ema, millise lennukiga??? Sellega, mis saarte vahel enam ei lenda?"
Saarel elamise rõõmud :)
Koht, kus aeg saab hoopis teise tähenduse...
