Meil on kujunenud selline "tore" graafik, kus perena koos me eriti aega ei veeda. Just viimasel ajal, sügisest alates.
Sügisel võttis Vanamees aastakümnete-pikkuse lepinguga rendile muinsuskaitsealuse maja, kuhu rajas kontori ning kaasneva. Tähendab see kohustust seda säilitada ja taastada ja muud jutud.
Otse loomulikult on selliste vanade ja auväärsete majade soojapidavus enne renoveerimist enam kui küsitav. Mis tähendas terve sügise (ja seal oli päris külmi päevi piisavalt sees) jooksul pidevat kütmaskäimist. Ka nädalavahetustel, kui mina ja lapsed kodus olime. Siis oli Vanamees ikka pool päevadest oma majakest kõbimas ja soojendamas.
Ok, see on tänaseks lahendatud õhksoojuspumba näol, kuid jaanuaris siis need haigused.
Reeglina on meil kokkulepe, et laste haiguste ajal on nendega kodune Vanamees. Tema saab oma aega sättida, mina sõltun 8-17 graafikust. Ehk siis tema lastega kodus päeval, mina laekun peale oma tööd, kiire infovahetus ja temal minek. Naaseb hilisõhtul, kui meie juba voodis. Enamasti.
Vahel on temal olulised kohtumised, siis olen mina hoolduslehel. Päeva kaupa.
Jaanuaris oli aga Vanamehel ka kaks peaaegu täisnädalat vaja Tallinnas olla. Eks ma siis neil aegadel olin kas lastega kodus või hoidsin hommikul lapsi esimeste seas lasteaeda viies hinge kinni, kas helistatakse või mitte. Oli nii- ja naasuguseid päevi :)
Kõige lahedam logistika oli minu jaoks jaanuari lõpust alates: viimasel laupäeval sõitsin poistega Tallinna, tagasi olime pühapäeva õhtul. Mõned tunnid koos perega, esmaspäeval varahommikul kes tööle, kes lasteaeda. Lõunast sõitis Vanamees Tallinna ja naasis neljapäeva õhtul. Reede hommikul kell 6 startisin mina Tallinna. Aga selleks ajaks käis veebruar juba täie rauaga ja eks see igapäevane aegade kokkusättimine toimu jooksvalt kogu aeg.
Tean-tean, et paljudel töötavad mehed kusagil kodust kaugel või ei osale nad üldse laste igapäevalogistikas, mina aga olen harjunud pigem koostoimetava peremudeliga. Ja nüüd on veidi harjumatu tunnetada, kuidas suhtlemine toimubki peamiselt vaid transpordikorralduse/lapsehoidmise teemal.
Minu jaoks intensiivsemaks teeb selle kõik mitu asjaolu: esiteks on meil vahel meri ja jubepikk praamisõit (mida ma muidugi siin nii vara hommikul toksiks, kui mitte praamil aeega veetes), mis ei lase sõita siis kui tahad vaid pead arvestama. Lisaks tohutu ajakulu. Ja äkilisi minekuid välistab seegi, et kui ikka praamile ei mahu, siis ei mahu! Seega praktiliselt alati ikka etteostetud piletiga sõit. Teiseks ei ole meil tugivõrgustikku ehk lapsehoidjaid. Sugulased, kelle juurde lapsi saata või kes kohapeal saaksid lapsi hoida, ei ole. Meri vahel igas suunas. Seega õhtul kahekesi aega veetma minna ei ole mõeldav. Üle mere lapsehoidja toomine on eriti ajakulukas. Ja kolmas pidurfaktor on maal elamine. Ei ole nii, et kui üks auto hommikul suurte miinuskraadide juures ei käivitu (minu diisel nt andis eile hommikul -15 juures alla), siis astud hopsti bussi peale. Buss on selleks ajaks ammu läinud ja järgnine tuleb mitme tunni pärast.
Ja jälle mängid logistika ringi. Kiirelt.
Nt täna hommikul oli meil esialgu variant, et kui minu auto käima ei saa, siis sõidan Tallinna Vanamehe autoga.
Täna hommikuks aga oli selge, et Vanamees peab kindlasti tööle minema päeva ajal. Seega ka lapsed lasteaeda saama.
Minul praam kell 6:30 (muidu ei saa kuidagi kell 10 Tallinnas olla). Enne seda lapsi lasteaeda viia ei saa. Bussiga ka neid viia ei saa, ei lähe sellist bussi. Seega kui mina võtan Vanamehe auto, on tema lastega kodus lõksus.
Siis leiutasime täna hommikul kella 5 ajal lahenduse, et kui minu auto ei käivitu, helistan lennujaama ja uurin piletite olemasolu. Kui on, pean juba enne 7:30-t olema pooletunnise sõidu kaugusel lennujaamas. Ehk siis lapsed varakult maast lahti, lasteaiavormi ja kambakesi koos emmet lennujaama viima. Siis tagasi kodulähedasse (3,5km) lasteaeda ja siis Vanamees tööle. Lennujaama poole saare serva :D
Niisiis, auto käivitamine kell 5:20 - selleks, et krokodillidega kapoti ligi päseda, on vaja auto teise kohta nihutada. Parajalt suur buss, külm ja libe ja no ei jaksa. Kuigi Vanamehel peaks nagu jõudu olema. No ei liigu masin.
Maastur minu bussi taha, nöör külge ja sikutama. Mina öösärgis-hommikumantlis-jopes roolis, et pidurdada. Nii, paigas. Maastur ronis siis üle võsa minu tagant ette, krokodillid külge ja.... käivitus nagu naksti!
Paistab, et talveoludeks vajab mu auto võimsamat akut lihtsalt, et jaksata.
Nüüd ma siin nõiun omaette, et ehk sai ikka piisavalt soojaks mootor praamile sõites, et see 1,5 tundi külmas praamis laseb tal taaskäivituda :D
Sügisel võttis Vanamees aastakümnete-pikkuse lepinguga rendile muinsuskaitsealuse maja, kuhu rajas kontori ning kaasneva. Tähendab see kohustust seda säilitada ja taastada ja muud jutud.
Otse loomulikult on selliste vanade ja auväärsete majade soojapidavus enne renoveerimist enam kui küsitav. Mis tähendas terve sügise (ja seal oli päris külmi päevi piisavalt sees) jooksul pidevat kütmaskäimist. Ka nädalavahetustel, kui mina ja lapsed kodus olime. Siis oli Vanamees ikka pool päevadest oma majakest kõbimas ja soojendamas.
Ok, see on tänaseks lahendatud õhksoojuspumba näol, kuid jaanuaris siis need haigused.
Reeglina on meil kokkulepe, et laste haiguste ajal on nendega kodune Vanamees. Tema saab oma aega sättida, mina sõltun 8-17 graafikust. Ehk siis tema lastega kodus päeval, mina laekun peale oma tööd, kiire infovahetus ja temal minek. Naaseb hilisõhtul, kui meie juba voodis. Enamasti.
Vahel on temal olulised kohtumised, siis olen mina hoolduslehel. Päeva kaupa.
Jaanuaris oli aga Vanamehel ka kaks peaaegu täisnädalat vaja Tallinnas olla. Eks ma siis neil aegadel olin kas lastega kodus või hoidsin hommikul lapsi esimeste seas lasteaeda viies hinge kinni, kas helistatakse või mitte. Oli nii- ja naasuguseid päevi :)
Kõige lahedam logistika oli minu jaoks jaanuari lõpust alates: viimasel laupäeval sõitsin poistega Tallinna, tagasi olime pühapäeva õhtul. Mõned tunnid koos perega, esmaspäeval varahommikul kes tööle, kes lasteaeda. Lõunast sõitis Vanamees Tallinna ja naasis neljapäeva õhtul. Reede hommikul kell 6 startisin mina Tallinna. Aga selleks ajaks käis veebruar juba täie rauaga ja eks see igapäevane aegade kokkusättimine toimu jooksvalt kogu aeg.
Tean-tean, et paljudel töötavad mehed kusagil kodust kaugel või ei osale nad üldse laste igapäevalogistikas, mina aga olen harjunud pigem koostoimetava peremudeliga. Ja nüüd on veidi harjumatu tunnetada, kuidas suhtlemine toimubki peamiselt vaid transpordikorralduse/lapsehoidmise teemal.
Minu jaoks intensiivsemaks teeb selle kõik mitu asjaolu: esiteks on meil vahel meri ja jubepikk praamisõit (mida ma muidugi siin nii vara hommikul toksiks, kui mitte praamil aeega veetes), mis ei lase sõita siis kui tahad vaid pead arvestama. Lisaks tohutu ajakulu. Ja äkilisi minekuid välistab seegi, et kui ikka praamile ei mahu, siis ei mahu! Seega praktiliselt alati ikka etteostetud piletiga sõit. Teiseks ei ole meil tugivõrgustikku ehk lapsehoidjaid. Sugulased, kelle juurde lapsi saata või kes kohapeal saaksid lapsi hoida, ei ole. Meri vahel igas suunas. Seega õhtul kahekesi aega veetma minna ei ole mõeldav. Üle mere lapsehoidja toomine on eriti ajakulukas. Ja kolmas pidurfaktor on maal elamine. Ei ole nii, et kui üks auto hommikul suurte miinuskraadide juures ei käivitu (minu diisel nt andis eile hommikul -15 juures alla), siis astud hopsti bussi peale. Buss on selleks ajaks ammu läinud ja järgnine tuleb mitme tunni pärast.
Ja jälle mängid logistika ringi. Kiirelt.
Nt täna hommikul oli meil esialgu variant, et kui minu auto käima ei saa, siis sõidan Tallinna Vanamehe autoga.
Täna hommikuks aga oli selge, et Vanamees peab kindlasti tööle minema päeva ajal. Seega ka lapsed lasteaeda saama.
Minul praam kell 6:30 (muidu ei saa kuidagi kell 10 Tallinnas olla). Enne seda lapsi lasteaeda viia ei saa. Bussiga ka neid viia ei saa, ei lähe sellist bussi. Seega kui mina võtan Vanamehe auto, on tema lastega kodus lõksus.
Siis leiutasime täna hommikul kella 5 ajal lahenduse, et kui minu auto ei käivitu, helistan lennujaama ja uurin piletite olemasolu. Kui on, pean juba enne 7:30-t olema pooletunnise sõidu kaugusel lennujaamas. Ehk siis lapsed varakult maast lahti, lasteaiavormi ja kambakesi koos emmet lennujaama viima. Siis tagasi kodulähedasse (3,5km) lasteaeda ja siis Vanamees tööle. Lennujaama poole saare serva :D
Niisiis, auto käivitamine kell 5:20 - selleks, et krokodillidega kapoti ligi päseda, on vaja auto teise kohta nihutada. Parajalt suur buss, külm ja libe ja no ei jaksa. Kuigi Vanamehel peaks nagu jõudu olema. No ei liigu masin.
Maastur minu bussi taha, nöör külge ja sikutama. Mina öösärgis-hommikumantlis-jopes roolis, et pidurdada. Nii, paigas. Maastur ronis siis üle võsa minu tagant ette, krokodillid külge ja.... käivitus nagu naksti!
Paistab, et talveoludeks vajab mu auto võimsamat akut lihtsalt, et jaksata.
Nüüd ma siin nõiun omaette, et ehk sai ikka piisavalt soojaks mootor praamile sõites, et see 1,5 tundi külmas praamis laseb tal taaskäivituda :D
1 kommentaar:
Oehhh....ma väga loodan, et asi loksub ikka kuidagi normaalsetesse vagudesse, sest selline pereelu ei tundu üldse mitte jätkusuutlik! :(((
Postita kommentaar