Meie elu

Astub Vanamees tuppa ja küsib kõuekõminahäälselt poistelt: "Kes võttis hambatiku otsast minu surnud kärbse ära?"

Eeee.... No minu kõrvale kõlab jaburalt. Õnneks. Veel. Sest tegelikult on see meie argipäev.
Kõlab servast nagu karuisa "Kes on kausist minu pudru ära söönud?"

Õnneks me siiski tikkude otsa aetud putukate söömise pärast ei jagele. Vanamees makrotab vahelduseks rohus ulukite järele luuramisele ja puugisöödaks olemisele.

Et kui normaalsetel inimestel on rubriik "lapsesuu", siis meil on rubriik "Vanamees võtab sõna" :D

Ema olemus

"Kohene kättesaadavus ilma pideva kohalolekuta on arvatavasti parim roll, mida ema mängida võib"

-Lotte Bailyn-

Kingitused

Kui sel aastal keegi pereliikmetest küsis, mida ma sünnipäevaks soovin, olid vastused varmad tulema: saarlastelt soovisin osalust suures punases külmikus ja Vanamehelt maakivikeldrisse minu kavandi järgi riiulite süsteemi. Väga praktiline ja varusid säilitada sooviv kümnendivahetus :D

Punane külmik on mu kiiks olnud juba jupp aega. Aga seni polnud nagu otsest vajadust vana kappi välja vahetada ja nii see unistus venis. Kuni sel aastal mõtlesin, et tahan et mu kingid jääksid pikaks ajaks kinkijaid meenutama ja nii see punane iludus mu köögis nüüd laiutabki :) Kuna vana kapp veel siiski elab, kolis too sauna, õllekülmikuks.

Paar päeva tagasi tuli Vanamees õhtul koju ja küsis: "Kuule, mis ma sulle sel aastal sünnipäevaks kinkisingi?"
"Eeeee..... keldrile sisustuse....", olin ma küsimusest segaduses.
"Aaa, okei. Noh, ma tõin sulle selle lisaks", võttis ta selja tagant karbi välja. 1,5 kuud peale mu sünnipäeva...
Karbis oli taldlihvija... Oi ma naersin :D

Tegelikult on mul peale realiseerunud lihvija kaks tööriista veel, millest unistan (Vanamehe omadest ei piisa, tahan isiklikke, mida kasutades end vabamalt võiksin tunda) - roosa akutrell (ok, ei pea olema roosa, peab olema kerge ja võimas ja ainult minu oma) ja isiklik mootorsaag.
Ehk ilmuvad needki karbid aja jooksul selja tagant välja, sünnipäeval või kasvõi kuid nihkes suvalisel ajal :)

Peapuuksid

Selleaastased puugid (meie pere kõnekeeles puuksid) on õite imelikud. Armastavad palju rohkem pead kui nende eelkäijad varasematel aastatel. Enam-vähem reegel on poistel enne-tudu-puugikontrollis eemaldada 3 puuki kahe lapse kohta (kuigi on ka enamaid sekka juhtunud) - kõrvade tagant ja juuste seest.

Aga sellepärast ei taha ma neilt ka vabadusemaitselist lapsepõlve võtta - las müttavad hoovis ja kraavides ja metsas ja pikas rohus vaheldumisi madalaga iga päev. Korjavad puuke, siis korjavad. Lapsed põdevat haigused kergemini läbi ja lisaks vaktsiin entsefaliidiohtu julgestamas.
Lasteaiast tulles jäävad otse õue ja tuppa tullakse alles enne-und-eineks. Puhkepäevadel hommikul õue, õhtul hilja tuppa. Ammutavad lisaks puukidele ka vitamiine. Ja multikad ei tule meeldegi ;)

Aasta tagasi

Täna, aasta tagasi, sadas meil lumi maha. Mina kaevasin hernepeenart ja jäin palavikku.
Täna, aasta edasi, on meil ca 20 soojakaardi ringis terve päev ning hernepeenar täitsa kaevamata. Õnneks puudub ka palavik.
Küll aga oli täna lasteaias Noorema Poisi emadepäevapidu ja mu väike lipsustatud sellike esines suurepäraselt, ei hangunud ega mossitanud :) Hoidsid hoopis väljavalituga teineteisel iga natukese aja tagant käest ja esinesid ilusasti :)

Päeva probleem

Täna oli poistel arstide päev.

Minu reegel on, et 2x aastas peavad nad hammaste kontrollis käima, kuna hirmutavalt palju olen näinud/kuulnud lastest, kellel piimahambad poolenisti õhtal omadega.
Õnneks saime taaskord kinnitust, et mõlema hambad väga heas seisus ja poisid ise on ka läbivaatusel tublid - ise ronivad toolisse, ei mingit minu süles olemist ega käehoidmist. Lasevad ilusti toimetada. Seda sellest, et pole valukogemust, ma arvan. Ja tahan, et see tükiks ajaks nii ka jääks. Mul hammaste terveksolekuga ikka kohe täielik kiiks sellest ajast alates, kui 6a tagasi Vanemat Poissi ootama jäin. Ja siiamaani pole see kiiks mööda läinud :D

Niipalju sain ka uut teada, et 5-sel on lisaks kahele esimesele jäävhambale (mis vahetasid piimakad välja) tulemas kaks tagumist jäävpurikat. Ehk siis 21. ja 22. hammas :) Piiluvad :)

Edasi viis käik perearsti õe juurde. Nooremal Poisil vaja puugisüst teha. Eile õhtul leidsin tal puugi kummagi kõrva tagant ja peale peapesu ka pealaelt juuste seest... Tema kohe eriline puugimagnet meil. Vanem Poiss korjab neid vähem üles, kuigi pikas rohus ja metsas käivad möllamas mõlemad võrdselt.

Vanema Poisiga olin palju korralikum/paanilisem ja temal sai esimene süst tehtud kohe maale kolimise suvel ehk aastasena. Selle aasta sügisel tuleb nüüd see 3-aasta järgne pikendus peale teha.
Nooremal Poisil aga alles esimene sutsakas kirjas ja tema saab suvel juba 4-seks...

Igatahes.
Rääkisin juba mitu päeva ette, et läheme süsti saama ja see pole hull, natuke sutsab ja asi vask. Võttis rahulikult teadmiseks.
Küll aga tõmbas sae käima Vanem Poiss. "Emme, mina tahan kaaaaaa puugisüsti, paaaaluuuun!"; "Emme, ma väga palun sind, teeme mulle ka süsti!"
Mina, häbematu lapsevanem, ei nõustunud. Tema aeg alles sügisel ja seletasin seda hoolega. No mitte ei tahtnud kuulda võtta. Korraldas paraja sõnasõja hämmeldunud pealtkuulajate ees, kuidas tema nüüd kavatseb pikka aega mossitada sellepärast, et vend sai süsti ja tema ei saanud. Et selline ebaõiglus, miks tema peab sügiseni ootama.

Tegelikult arvan, et siin oli pearoll suure venna kompleksil. Ta niiväga oleks tahtnud vennale näidata, kuidas süst ei ole üldse valus ja üleüldse on kökimöki. Ja siis selline lugu, eksole... Vereanalüüside juures on temast küll suur abi - näitab vennale ette, kuidas mitte karta ja siis vend kannatabki ilma kräunumata ära :)

Õnneks arvas ka Noorem Poiss, et polnud hullu. Natuke tegi küll valu, kuid ei midagi määravat.

Normaalsed lapsed :D

Tüdinud

Täiesti tüdinenud oma sorakatest peas, mida juusteks nimetatakse. Viimasest juuksurikorrast juba kuid möödas ja no ei meeldi vaatepilt juba ammu enam. Väljaveninud salgud, mis olenevalt seadmispüüdlustest ringi lehvivad nagu lappama läinud telk või siis saja klambriga pea külge litsutuna siiski põgenemisplaane peavad.

Juuksuri aeg maikuu lõpus (mul oma kindel tegelane, keda karvade kallale lasen ja asub Saaremaal, seega aeg on omaette faktor, eksole). Täna, esimesel maikuu päeval, kui tunne võiks olla hoolimata sompus ilmast kevadine, võtsin lihtlabaselt käärid kätte ja lõikasin juuksed täpselt poole lühemaks. Enne seda saatsin juuksurile teele tulevase soovisoengu pildi ja jätsin ruumi seda lõigata :)

Ohh paganas kui hea on olla!!! Vahepeal siin olin poisipea, siis lasin jälle pikaks venida, kuid no ei ole enam minu teema, noh. Lühike bob on palju südamelähedasem ja no lepin siis sellega, et eluaegne pika lakaga neidis on 40-sena bob.

Veel ca 3 nädalat korraliku lõikuseni. Õnneks tänatehtu sümpatiseerib mulle ka :)

Sihikindel

Sügisel sai Vanem Poiss endale jalgratta. Abiratastega, nagu ikka algaja. Tollal 4a.
Sõitis sellega enamasti lasteaias, kuna konarlikul kodukamaral ei ole just kõige mugavam sõita. Jalgade jõumeetod vajalik.

Oli talv ja rattasõidupaus. Nüüd siis aprillis ratas taas lasteaia hoovile ja sõiduhooaeg avatud.

Tuleb nädal peale hooaja avamist koju ja palub, et abirattad ära võtaksime. Keegi suurema rühma laps oli tema abirattaid narrinud.
Eemaldame abirattad ja ca 20min pusib proovida. Kukub ja nutab ja pusib ja kukub ja nutab ja pusib. Üllatavalt sihikindlalt. Aga hoov on ebatasane ja pehme ja no ei õnnestu.
Selgitan siis, et asfaldi peal on lihtsam ja oluline on kiirus, kuna see aitab püsti püsida. Ja ratas otse, keeramiseks väikese nihkega, mitte nagu abirataste ajal turvaliselt suvaliselt.

Otsustab, et juba järgmine päev võtab ratta uuesti lasteaeda kaasa. Arvan, et peaks äkki mõni päev minema külavaheteele harjutama, kuid tüüp on endas kindel.
Hommikul lasteaia parklas ei saa hoogu sisse. Olen siis filmilik ema ja lükkan veidi seljast hoo üles ja vaatan seejärel, kuidas poiss sõidab sirgelt ja probleemideta hulga maad rattaparklasse. Täpselt nii lihtsalt see käiski... Lihtsalt hakkas sõitma.
Ilma ainsagi avarii ja kukkumiseta veetis paar lasteaiapäeva rattaga tuuritades ja seejärel nädalavahetus kodusel murukamaral enam probleem pole. Lehvitab sõidu ajal vastu ja kihutab mööda sopakünkaid nagu oleks juba ammu kahel rattal sõitnud.

Ma ikka kohe täitsa uhke. Sihikindluse üle. Ja selle üle, et kui häirib narrimine, võtab ette ja teeb nii, et enam poleks põhjust. Oskab "ära panna" küll :D

Aga noh, ma väga ei imesta. Vähe sellest, et ta minu arvates tubli ja asjalik on, on ta seda ka lasteaia arengukava järgi. Ikka eesrindlikult eespool arengut. Kihutab, nagu kõigis oma asjades.