Sügisel sai Vanem Poiss endale jalgratta. Abiratastega, nagu ikka algaja. Tollal 4a.
Sõitis sellega enamasti lasteaias, kuna konarlikul kodukamaral ei ole just kõige mugavam sõita. Jalgade jõumeetod vajalik.
Oli talv ja rattasõidupaus. Nüüd siis aprillis ratas taas lasteaia hoovile ja sõiduhooaeg avatud.
Tuleb nädal peale hooaja avamist koju ja palub, et abirattad ära võtaksime. Keegi suurema rühma laps oli tema abirattaid narrinud.
Eemaldame abirattad ja ca 20min pusib proovida. Kukub ja nutab ja pusib ja kukub ja nutab ja pusib. Üllatavalt sihikindlalt. Aga hoov on ebatasane ja pehme ja no ei õnnestu.
Selgitan siis, et asfaldi peal on lihtsam ja oluline on kiirus, kuna see aitab püsti püsida. Ja ratas otse, keeramiseks väikese nihkega, mitte nagu abirataste ajal turvaliselt suvaliselt.
Otsustab, et juba järgmine päev võtab ratta uuesti lasteaeda kaasa. Arvan, et peaks äkki mõni päev minema külavaheteele harjutama, kuid tüüp on endas kindel.
Hommikul lasteaia parklas ei saa hoogu sisse. Olen siis filmilik ema ja lükkan veidi seljast hoo üles ja vaatan seejärel, kuidas poiss sõidab sirgelt ja probleemideta hulga maad rattaparklasse. Täpselt nii lihtsalt see käiski... Lihtsalt hakkas sõitma.
Ilma ainsagi avarii ja kukkumiseta veetis paar lasteaiapäeva rattaga tuuritades ja seejärel nädalavahetus kodusel murukamaral enam probleem pole. Lehvitab sõidu ajal vastu ja kihutab mööda sopakünkaid nagu oleks juba ammu kahel rattal sõitnud.
Ma ikka kohe täitsa uhke. Sihikindluse üle. Ja selle üle, et kui häirib narrimine, võtab ette ja teeb nii, et enam poleks põhjust. Oskab "ära panna" küll :D
Aga noh, ma väga ei imesta. Vähe sellest, et ta minu arvates tubli ja asjalik on, on ta seda ka lasteaia arengukava järgi. Ikka eesrindlikult eespool arengut. Kihutab, nagu kõigis oma asjades.
Sõitis sellega enamasti lasteaias, kuna konarlikul kodukamaral ei ole just kõige mugavam sõita. Jalgade jõumeetod vajalik.
Oli talv ja rattasõidupaus. Nüüd siis aprillis ratas taas lasteaia hoovile ja sõiduhooaeg avatud.
Tuleb nädal peale hooaja avamist koju ja palub, et abirattad ära võtaksime. Keegi suurema rühma laps oli tema abirattaid narrinud.
Eemaldame abirattad ja ca 20min pusib proovida. Kukub ja nutab ja pusib ja kukub ja nutab ja pusib. Üllatavalt sihikindlalt. Aga hoov on ebatasane ja pehme ja no ei õnnestu.
Selgitan siis, et asfaldi peal on lihtsam ja oluline on kiirus, kuna see aitab püsti püsida. Ja ratas otse, keeramiseks väikese nihkega, mitte nagu abirataste ajal turvaliselt suvaliselt.
Otsustab, et juba järgmine päev võtab ratta uuesti lasteaeda kaasa. Arvan, et peaks äkki mõni päev minema külavaheteele harjutama, kuid tüüp on endas kindel.
Hommikul lasteaia parklas ei saa hoogu sisse. Olen siis filmilik ema ja lükkan veidi seljast hoo üles ja vaatan seejärel, kuidas poiss sõidab sirgelt ja probleemideta hulga maad rattaparklasse. Täpselt nii lihtsalt see käiski... Lihtsalt hakkas sõitma.
Ilma ainsagi avarii ja kukkumiseta veetis paar lasteaiapäeva rattaga tuuritades ja seejärel nädalavahetus kodusel murukamaral enam probleem pole. Lehvitab sõidu ajal vastu ja kihutab mööda sopakünkaid nagu oleks juba ammu kahel rattal sõitnud.
Ma ikka kohe täitsa uhke. Sihikindluse üle. Ja selle üle, et kui häirib narrimine, võtab ette ja teeb nii, et enam poleks põhjust. Oskab "ära panna" küll :D
Aga noh, ma väga ei imesta. Vähe sellest, et ta minu arvates tubli ja asjalik on, on ta seda ka lasteaia arengukava järgi. Ikka eesrindlikult eespool arengut. Kihutab, nagu kõigis oma asjades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar