Nonii, lubatud uudisest siis ka.
Enne seda, kui suundusin oma minipuhkusele Suoomemaale, sain kinnitust millelegi, millega olen salamisi arvestanud juba möödunud aasta lõpust.
Nimelt hakkan ma kolima. Pagendusse koduste rannakadakate vahele.
Koondamiste laine on jõudnud minuni. Kuna minu töötasu sõltub otseselt riigi rahakotist, ei jäta igasugused miinustega lisaeelarved meid siin puudutamata. Kaks rammusamat lainet on meil olnud, kolmas nüüd käsil ja seekord olen ka mina potis.
Ei ole seda varem blogis välja kiljuda tahtnud, kuna nii mõnedki lähedalseisvad isikud olid privaatselt veel teavitamata ja ei tahtnud et nad seda blogist loevad. Tahtsin neile ise otsa vaadates kinnitada, et ma ei hakka surema ja et tegelikult on minuga kõik ok. Kahju on see, et pigem on nii mõnigi teavitatu olnud uudise peale kohe-surema-hakkava näoga. Ei meeldi mulle viia inimestele uudiseid, mis neil ilme mustaks või silmad veekalkvele ajab…
Aga jah, oktoobrist olen vaba pliks ja hakkan kodinaid pakkima. 13a päälinnas elamist tuleb kastidesse mahutada ning koos võimsa lilleaia ning koduloomadega ää kolida. Kuu keskel tellin kaubiku ette ja minek.
Mul nimelt ei ole mingit mõtet siin kärbitud sissetulekutest 50-ne ja varsti lausa 40%-lise osa otsas korterit üürida. Eriti kui ma ei tea sedagi, kuhu oma jalakesed suunata võiks. Tõenäoliselt kuhu huvitav pakkumine tuleb, sinna suundun. Tallinnas ei hoia mind reaalselt midagi kinni, seega miks mitte. Kas kunagi enam päälinna tagasi kolin, pole aimugi.
Vot sellised on lood. Enamasti on tuju täiesti ok, käin laialt naeratava näoga endiselt edasi ja kepsutan rõõmsal meelel sügist nautides ringi. Vahel satub sekka ka halvemaid päevi, kus maa tundub must, taevas hall ja silmapiir hägune, lisandiks väike paanikapilv pea kohal. Eks see ole inimlik, kuid enamasti väikese muretsemise järel lükkan oma nöpsnina taas taeva poole, mõtlen silma särama ja lendlen edasi:)
Üldiselt olen ma väga paljudega võrreldes ikka väga heas seisus. Mul ei ole eluasemelaenu, millega laulatatud oleksin, mul ei ole laste näljaseid suid toita ega muud, mis seoks või ahistaks. Lisaks on mul suurepärane pere, kellega üksteise jaoks alati olemas oleme ning seega on mul koht kuhu suunduda ajani, mil edasi liigun. Kuskile…
Saares on küll mu pere, kuid hakkan väga igatsema oma sõpru/tuttavaid. Need eranditult kõik siinkandis. Ehk siis pere on mul küll saares, kuid elu on siin. Samuti on enamus koolitusi vmt, millega aega sisustada, pealinnas.
Aga noh, eks siis vahelduseks saab lihtsalt vähem kohtuda. Ega elu sellest seisma jää:)
Seetõttu ongi mul taaskord kalender väga tihedaks läinud. Vaja erinevate inimestega kohtuda, teadmata ajaks viimased näost-näkku tšätid teha, viimased kallistused kallistada. Tempo-tempo-tempo…
Aga kuna olen õppinud end püüdma igas asjas midagi head näha, siis usun, et iga lõpp on millegi algus. Võimalik, et mu unistuste töökoht jääks mul vastasel juhul märkamata. Võimalik, et kohtun mingi suure ja rasvase uue armastusega tänu kolimisele. Võimalik, et juhuse avanedes vahetan asupaika ja miks mitte kasvõi piiri taha. Kõik on võimalik:) Muidu ma võib-olla ei liigutaks oma mahlast taguotsa, eksole:)
Ahjaa, kui keegi kuskil kuuleb et keegi kedagi otsib ja mina vaimusilmas kangastun, siis pöörduge julgelt:)
Enne seda, kui suundusin oma minipuhkusele Suoomemaale, sain kinnitust millelegi, millega olen salamisi arvestanud juba möödunud aasta lõpust.
Nimelt hakkan ma kolima. Pagendusse koduste rannakadakate vahele.
Koondamiste laine on jõudnud minuni. Kuna minu töötasu sõltub otseselt riigi rahakotist, ei jäta igasugused miinustega lisaeelarved meid siin puudutamata. Kaks rammusamat lainet on meil olnud, kolmas nüüd käsil ja seekord olen ka mina potis.
Ei ole seda varem blogis välja kiljuda tahtnud, kuna nii mõnedki lähedalseisvad isikud olid privaatselt veel teavitamata ja ei tahtnud et nad seda blogist loevad. Tahtsin neile ise otsa vaadates kinnitada, et ma ei hakka surema ja et tegelikult on minuga kõik ok. Kahju on see, et pigem on nii mõnigi teavitatu olnud uudise peale kohe-surema-hakkava näoga. Ei meeldi mulle viia inimestele uudiseid, mis neil ilme mustaks või silmad veekalkvele ajab…
Aga jah, oktoobrist olen vaba pliks ja hakkan kodinaid pakkima. 13a päälinnas elamist tuleb kastidesse mahutada ning koos võimsa lilleaia ning koduloomadega ää kolida. Kuu keskel tellin kaubiku ette ja minek.
Mul nimelt ei ole mingit mõtet siin kärbitud sissetulekutest 50-ne ja varsti lausa 40%-lise osa otsas korterit üürida. Eriti kui ma ei tea sedagi, kuhu oma jalakesed suunata võiks. Tõenäoliselt kuhu huvitav pakkumine tuleb, sinna suundun. Tallinnas ei hoia mind reaalselt midagi kinni, seega miks mitte. Kas kunagi enam päälinna tagasi kolin, pole aimugi.
Vot sellised on lood. Enamasti on tuju täiesti ok, käin laialt naeratava näoga endiselt edasi ja kepsutan rõõmsal meelel sügist nautides ringi. Vahel satub sekka ka halvemaid päevi, kus maa tundub must, taevas hall ja silmapiir hägune, lisandiks väike paanikapilv pea kohal. Eks see ole inimlik, kuid enamasti väikese muretsemise järel lükkan oma nöpsnina taas taeva poole, mõtlen silma särama ja lendlen edasi:)
Üldiselt olen ma väga paljudega võrreldes ikka väga heas seisus. Mul ei ole eluasemelaenu, millega laulatatud oleksin, mul ei ole laste näljaseid suid toita ega muud, mis seoks või ahistaks. Lisaks on mul suurepärane pere, kellega üksteise jaoks alati olemas oleme ning seega on mul koht kuhu suunduda ajani, mil edasi liigun. Kuskile…
Saares on küll mu pere, kuid hakkan väga igatsema oma sõpru/tuttavaid. Need eranditult kõik siinkandis. Ehk siis pere on mul küll saares, kuid elu on siin. Samuti on enamus koolitusi vmt, millega aega sisustada, pealinnas.
Aga noh, eks siis vahelduseks saab lihtsalt vähem kohtuda. Ega elu sellest seisma jää:)
Seetõttu ongi mul taaskord kalender väga tihedaks läinud. Vaja erinevate inimestega kohtuda, teadmata ajaks viimased näost-näkku tšätid teha, viimased kallistused kallistada. Tempo-tempo-tempo…
Aga kuna olen õppinud end püüdma igas asjas midagi head näha, siis usun, et iga lõpp on millegi algus. Võimalik, et mu unistuste töökoht jääks mul vastasel juhul märkamata. Võimalik, et kohtun mingi suure ja rasvase uue armastusega tänu kolimisele. Võimalik, et juhuse avanedes vahetan asupaika ja miks mitte kasvõi piiri taha. Kõik on võimalik:) Muidu ma võib-olla ei liigutaks oma mahlast taguotsa, eksole:)
Ahjaa, kui keegi kuskil kuuleb et keegi kedagi otsib ja mina vaimusilmas kangastun, siis pöörduge julgelt:)
13 kommentaari:
Vat siis... kui lugesin eelmine kord, et sul on uudised, siis arvasingi, et üks on ilmselt kolimine. Töökoha kadumise peale ma ei tulnudki... Väga kurb, aga samas ... juu se pidi siis nii minema. Iga muutus on millegi uue algus. Ja saarel on ju hea... Sa peaksid vabakutseliseks ajakirjanikuks hakkama! Väga muhedalt kirjutad :-)
Igastahes jõudu ja uusi võite!
Iga lõpp ongi millegi algus ja kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ;). Triviaalne, aga tõsi.
oiiiiijah... no mina ütlen, et õige - ei hakka sa surema midagi :)
Võta see mõnedsajad kroonid töötukassalt vastu ja proovi ka palju puhata. Nagu ma olen teinud :)
Ja kindlasti leiad midagi uut ja huvitavat ning naased asjaliku prouana peatselt tööradadeni. Usu mind see aeg tuleb kiiremini kui sa oodata (või tahta) oskad :)
Töötute osakond tervitab :)
aaaa, ja kirjuta kindlasti edasi, eks!
Oo, see oleks ju lausa unistuste elu - tegeleda kirjutamisega ja saada selle eest kommiraha. Kahjuks on kirjaoskajaid (ja selliseid, kellel midagi ka öelda on) liiga palju, et mina end sinna vahele oskaksin puksida:) Aga jah, unistuste amet see oleks. Suhtlemine inimestega, reportaažid ja arvamusavaldused. Nämm!
Aga loomulikult ei kavatsegi ma surra:) Ma isegi ei oska kurvastada. Kuidagi lihtsalt vaatan avatud silmadega ettepoole ja vaatan mis seal silmapiiril paistma hakkab. Olen endiselt täiesti veendunud, et igaks asjaks on oma aeg, koht ja põhjus.
Olen veendunud, et mu õlal istub üks väike ingel, kes mind hoiab. Kõik, mis mul elus on juhtunud algselt ootamatult, on tagantjärele vaadates heaks ja õigeks osutunud... Viiteks suunamuutusele või lahkumiseks tandrilt, kuhu varsti kukub pomm.
Keegi lihtsalt hoiab mind väga:) Ning olen talle selle eest väga tänulik ja usaldan teda.
kunagi kirjutati Andrus Kivirähu kohta, et tema puhul on nagu unikaalne see sügavus ja samal ajal kergus, kuidas ta elu näeb ja seda inimestega jagab ja väljendab.
et kirjutab ja räägib, isegi "halvast" suure soojuse ja armastusega.
kergus, millega ta asju edasi annab.
tõsi ta on, et näpuotsaga võib ju kurbust ja muret välja näidata, aga üldiselt inimesed tahavad kuulda ja suhelda positiivseta inimestega.
ja milelks pakkuda teistele tasuta kahjurõõmu:)
ja siis ma mõtlen, et minu arvates on sinu kirjutised just sama laadi.
usun, et ka sinus valitseb hetkel segadus ja teadmatus ja et päevad pole vennad, aga olen kindel, et Sina saada hakkama. ma ei tea, kui kaua sul millekski aega täpselt kulub, aga küll kõik hakkab varsti taas kord kuskilt otsast veerema:)
teisiti pole see Sinu puhul lihtsalt võimalik!
Oi...
Vot see oli nüüd üks ilusamaid komplimente, mida oma elus saanud olen... Tänud, Soodoma:) Mul võttis kohe silma hetkeks uduseks:)
Ma usun ka, et sina oma elurõõmsa ja hakkaja loomuga juba kauaks koju koti peale lebotama ei jää. Natuke kurb kindlasti, kui sõbrad nüüd mõneks ajaks distantsi peale peavad jääma - aga samas, mine tea, võib-olla varsti oled jälle päälinna kandis tagasi ning teed midagi uut ja põnevamat. Eks see pealinna tööturg hetkel ju kõige tihedama pakkumiste hulgaga ole - nii et mina igatahes ei imestaks, lugedes siit peatselt, kuidas kimpsud-kompsud jälle riburada pidi kadakate vahelt kivilinna tagasi rändavad. :)
Sul saab kõik olema parem, kui varem :) Ma tean lihtsalt!
Kle, aga tule kaasa:) Seal tööd jagub, ehkki rikkaks just ei saa. Väike aastane puhkus Eesti masust on ju hea (peale masu on ju TäPe ning siis pidavat HaLo /aka Hakkab Looma/ tulema) ja siis värske olemisega paras aeg naasta:D Ja Sulle kui saarlasele, peaks see pisut suurem saar ka sobima:)
:D
Ei välista!
Pakun tööd! Lapsehoidjana :-)
Tööketuleku ehk siis Austraalia saarele transpordikulud töötaja poolt, meie pakume tasuta elamispinda, söögipoolist ning silmaringi laiendamist osariigi piires.
Hehh, kui nagunii Uus-Meremaale minek, siis mis häda mul vahepeal ka teie juurde "tööle" hüpata:)
Veider ainult, et kõik need tööotsad teisel pool maakera satuvad olema... Lähemal ei paku keegi miskit? Kahe kassipuuriga naaaaatuke pikk maa tulla...
Postita kommentaar