Seebipead ja jehhuuuu vol 2

Nonii, arengud Savipätsi teemadel on mulle meele järele:))) Oojaa...
Lihtsalt tekitab lootust, et kusagil on olemas ka tibake õiglust... Siiralt, noh!

Mis aga jahmatab, on Eesti rahvas. Meelega ütlen "mis", mitte "kes". Lihtsalt... kui minna sama teemat kaema Tõelisse Rahva Häälde (loe: Delfisse) ja rumala peaga klikata lahti kommentaaride leht, siis juba esimene leht kubiseb taolistest kommentaaridest nagu:

"see skandaal on rahva teadlik lollitamine, võib-olla ka vastastikune kokkulepe. kas eesti rahvas oma ja teiste ajaloost ei suuda õppida?"

"Savisaar ei ole seadust rikkunud!"

"Nüüd on siis omavahelised vestlused ka juba keelatud ja pahad. Varsti keelab valitsus ka mõtlemise ära."

"KAS EESTI RIIK = REFORMIERAKOND JA IRL. JUST VIIMASED ON NII MEEIDA KUI NÜÜD KA KAPO ENDALE ALLUTANUD NING KASUTAVAD NEID ÄRA NENDE SUURIMA POLIITILISE VASTASE SAVISAARE RÜNDAMISEL.

EKS SAVISAARE POPULAARSUS LIIKUS ÜLESMÄGE JA VAJA OLI SELLELE PIDURIT TÕMMATA. KUI AJAKIRJANDUS ON OMA USALDUSVÄÄRSUSE JUBA KAOTANUD, SIIS ON ENNAST NURKA MÄNGINUD KA KAPO.

MIS RIIGIS ME ELAME? NEED, KES ON VALITSUSE SUHTES KRIITILISED, ON AUTOMAATSELT OUTSIDERID? KAS ANSIP ON UNUSTANUD, ET MEIL IKKAGI ON VEEL VÄHEMALT PABERITE KÄRGI DEMOKRAATLIK RIIK."

"Kui Moonika möllas oli rahvas hädas ja autos. Paljud kaotasid usu riiki ja valitsusse!autos. Loodame, et Etkar toob lootuse ja usu riiki tagasi!"

Jne, jne, jne. Loodan siiralt, et mõnigi neist on mõne pullitaja poolt avaldatud. Lihtsalt jube raske on uskuda, et Eesti rahvas on nii loll ja lühinägelik.
Kui hommikukohvi kõrvale Vanamehe suu läbi neid kommentaare kuulsin, suutsin vaid ahastuses talle otsa vaadata ja imestada, et "kas tõepoolest on enamus kommentaare selles vaimus? Eestikeelsel lehel ja arvutit kasutada oskavate inimeste seas?" Selle peale sain karmi hinnangu osaliseks: "Tead, julgelt 50% eestlastest on täielikud seebid ja nad sigivad hoolega".
Jessumariia, milline väljavaade, kui see pooltki tõene hinnang peaks olema... Ma ikka kipun tervesse mõistusesse uskuma, noh. Seebivabasse arusse...

Väga lahe väljend ja minugi mõtete kajastaja tuleb Economisti artiklist:
Economisti analüütiku arvates tunduvad Savisaare vastu esitatud süüdistused esmasel vaatlusel tõsised. "Paraku on oht, et Savisaare valijad võtavad seda kui katset Keskerakonna liidrit laimata. Eesti võimude ülesandeks on süüdistusi tõestada, samas teha seda ilma, et ohustataks eriteenistuste allikaid või meetodeid. Sobivaim lahendus oleks, kui Savisaare enda partei annaks talle (ülekantud tähenduses) revolvri ja pudeli viskit ning võimaldaks tal väärikalt tagasi astuda."

Nii on. Aga sellest unistamine on loll. Sest nagu me teame, kobiseb vana kärn kõigi teiste tagasiastumiste teemadel, kuid enda toolist hoiab kinni nagu tatt.

Jubedalt meeldib mulle Kalle Laaneti väljaütlemine antud teemadel. Küll Kesik, kuid julgeb midagi erinevat arvata. Nimelt seda, et ei kahtle julgeolekuteenistuste töös ja väljaütlemistest. Sellise asja väljaütlemine Kesiku poolt on respekti vääriv. Ehk siis karjakäitumisest erinev, oma peaga mõtlev ja hinnanguid andev. Jehuu!

träkker, lõbu allikas:)

Ma ikka veel imestan otsisõnade üle, mida inimesed guuglisse sisestavad:D Neil peab siis antud teema vastu huvi olema ja nii vormuvad "loogilised" otsiväljendid.

Ja kudamoodi ometi neid otsisõnu kasutades minu blogisse jõutakse, vot see on tugrikuid väärt teadmine:)
Mõningad näited jällekord (mihuke vahva mittesõna:D):

• mis kell te lehmad karja viite
• frigiid
• its never too dark to look good
• kontsad ehitusmees blog
• piiks piiks ja raha tuleb
• seks kalorid (väga-väga sageli esinev)
• seksi õppetunnid
• amatöörporno
• paljunemine on vahva, kuid omab ka miinuspooli
• jalgade suudlemine
• millised võivad olla tagajärjed mootori ülekoormamisel (samuti sageli esinev)
• limonaadi dieet
• blog ei tunnegi sind
• tuba kajab
• jala väristamine
• 10kg kergemaks
• milline palgivedu parim
• eesti kenamad noored naised
• naised kePPivad
• ma lõpetasin mees lõpetas ka
• kohad pulmade jaoks
• mulgi prominendid
• mees ja naine eesti moodi
• seks huuleherpes
• massaaž seks Pärnu
• naine tahab keppi
• etikett matustel
• rabbits in my hat
• nibud
• peerukott

Jehuu, hipp-hipp-hurraa ja muu sarnane:D:D:D

See, mis Ninasarviku ümber praegu toimub:D:D:D Artikleid kõikjal ja lademetes ja erinevate nurkade alt, kuid lühikokkuvõte ajalukku salvestamiseks tuleb mu ploogi siit.

Lihtsalt... Paistab, et lõpuks ometi on vähemasti maakamar Sarviku jala all tsut müdisema saadud, saab sellest siis midagi asjalikku edasi või ei saa. Mingisugunegi ametlik kanal asjal nüüd taga, senimaani tundus kõik liiga jokk olevat. Eks ta võib jokiks ka edasi jääda, kuid vähemasti müdiseb. Ja see mind rahuldab, oi kuidas rahuldab! Ja kui see teeb mind õelaks inimeseks, siis seda ma olen.

Mind nimelt teevad kurjaks maailmas mõned asjad - loomade suhtes halvasti käitumine, endast nõrgemate kiusamine, endast erineva vihkamine ja seetõttu kiusamine (rassism, homoviha, puuetega inimeste mõnitamine jne), vägivald ja Savipäts. Need on teemad, mis võivad muuta mind väga vastikuks inimeseks... Ehk siis sääraste tegelaste pooldamise, mõistmise või sääraseks olemisega minu ette sattuda ei maksa. Tõsiselt.

Ja nüüd siis selline areng:))) IGA mõistusega inimene on pidanud ju aru saama Savika Bolšoi Brat'i tallalakkumisest ja üritamisest suurte poiste mängu pääseda. No ausõna, noh... Ma keeldun uskumast, et oidu omavad inimesed on olnud pimedad. Ja õnneks ei tunne ma kedagi, kellega kunagigi servast neid teemasid puudutatud, kes ei oleks sama meelt.
Niiiiiii kuradi hea meel, et mingisugunegi kõla nüüd teema ümber ja ehk paneb see natukenegi Sarviku tagasi tõmbama... Natukenegi... On teine endale liiga palju lubav. Pliis, natukenegi...

Löödagu mind nüüd risti või tambitagu maa sisse või mida iganes, kuid ma juubeldan! Juubeldan, sest mu usk inimeste mõtlemis- ja koostöövõimesse sai parandatud ühe mõra võrra. Isegi, kui sest midagi olulisemat ei arene. Isegi siis...

Hilfe!

Nonii, nüüd siis lugu selline, et kohalikud näitsikud on otsustanud mind testida ja pittu vedada. Njah, see fakt iseenesest on juba hirmus. Mina ja pittu, eksole.
Aga vot seekord pean ma minema, ei saa põigelda. Nali naljaks, kuid tõepoolest enese tõestamise koht. Mu personal nimelt on harjunud, et vahel viskan küll nalja ja võtan vabalt, enamasti aga olen ülepea töösse mattunud ja vahel veidi nõudlikki. Samas on meil õnneks küll piisavalt vaba suhtlemine omavahel.
Ja siis eks olegi tarvis mind testida, et kuidas ma pidutsen ja miks mitte ka "kannan". Ehk siis vähemalt üks kord pean ma selle testi läbima enivei... Kuigi jah, minulikult kandvalt siiski:) Respekt peab ju säiluma, kuid samas pean end piisavalt vabaks laskma... Saate isegi aru mihuke poolõudus see minu jaoks kõlab:D

Igal juhul see nädalavahe siis kluppi minek. Ja mina löristan tatistada mis hirmus...
Kodus kurtsin Vanamehele muret, et "mul on uut kleiti vaja, mul pole midagi selga panna". Selle peale vaadati mind siirast uskumatust täis silmadega ja hetk hiljem möirati naerda. Silma ette manati tõenäoliselt mu 3,25m pikk garderoobitoru, millele lisaks riiulid ja kapp...
Mina otsustasin aga, et mehed ei saa nagunii asjadest kunagi aru ja enam oma kleidihala tema kõrvadele kosta ei lase. Seekord:)

Hoopis hullem hala käib aga tattninasuse pärast. Kuidas ma sinna lähen, nina kui punane tuhlis keset nägu ja pidevalt löristades? Panen harmoneeruva punase kleidi? Nee....

Selle peale juhtus midagi väga koledat. Lahendustele orienteeritud Vanamees ilmus viriseva minu ette, soolveelahus tassi segatud. Käskis aga pea kuklasse kallutada ja tilgutas seda õudust mulle ninna. Saate aru, mul lõi kõrvadest ja silmadest soola välja ning terve nina valutas kui põrguline. Hirmsa hooga hakkasid mahlad jooksma ja lurinal väljus ebasoovitav. Ok, natuke justnagu mõjub... Kästakse seda taluda iga mõne tunni tagant ja paari-kolme päevaga olevat nohu unustatud.
Kas see piinameetod õigustab end enne pittu minekut? Tahan ma tõepoolest niiväga klubis tantsust higiseid kaaskodanikke nuusutada? Aga selge ja ilusa ninanöpsuga olla? Dämmit...
Igatahes on see üks hirrrrrmsamaid viise, mida tean, kuid praegusel hetkel tundub, et vist isegi mõjub....

Ehh..... edevus on mu nimi!

Ma ka Monikast ja kütusest ja elektrist:)

Eile kirjutasin nii:

Täna on popid teemad siin lumega möllav Monika ja üle aegade kõrgeimad kütusehinnad.

Kütusega juhtus täpselt see mis alati. Just siis, kui mina lähen võtma, tõstetakse hind nina ees üles.
Ehk siis eile oli sama case - olles häiritud ühest uudisest, mis mõned kaardid segi lõi, sõitsin tusatsedes tankla poole, endamisi mõeldes, et "selle jama jätkuks võiks nüüd bensiin kah veel 18.20 maksta". Ja mis te arvate, mis hind oli tablool? 18.20... Uuuuuu, selgeltnägija....:)))

Aga Monika möllab meil ka hoolega. Keerutab tuisku nii, et mõned kohad suurtel teedel on vägagi kahtlase läbitavusega. Näis kas hommikul tööle ikka pääsen üldse.
Õhtul koju tulles oli raja autost ümber maja ukseni jõudnud taas kinni tuisata ja mis sa seal ikka labidaga vehkled, kui muudkui juurde keerutab. Ja kuna Vanamees on seisukohal, et ma kas ei tohi üldse omil jalul liikuda või siis vähemasti peab mu talla all vetruma värske lõhnav rohi, siis pooleldi kinnituisanud raja läbimine ei olnud üldse mingi option. Nii visati mind auto juures õlale ja tassiti esiukseni:D Nojah:)

Aga toas on vahva. Soe. Ja ei tuiska:D

Ainus, milleks tuleb valmis olla, on elektri lahkumine meie seltskonnast. Oleme siin metsa sees sellega nii harjunud, et küünlad ja laetud lambid on pimesi leitavates kindlaks määratud kohtades ning anum veega seisab kah nurgas. Kui läheb elekter, läheb kõik. Pole ju tsentraalveega tegemist, omad pumbad oma elektriga.

Kirjutasin seda sissekannet siin, kui helises telefon. Ema. Lobisesime veidi ja selle aja jooksul käis plõks ning läinud elekter oligi:D Ega’s midagi, muud targemat pole ikka teha ja teki alla ka tsut vara pugeda, et siis jätkan kirjutamist Wordis. Kui elekter ja interneedus taastuvad, saab postitada:)

Et sii jah. Harjumuspärane küünlaromantika.

Sellistel hetkedel olen ma siiralt rõõmus, et meil on köögis olemas puupliit. Mulle nagunii meeldib igasugune elus tuli ja põlemise müha, mis sooja voolamisega kaasneb, kuid sellistel hetkedel on see eriti tänuväärt. Ei sõltu elektri puudumisest ei toasoe ega võimalus süüa. Isegi kiirkeetjat pole vaja kasutada – meil alati kuuma veega keedukann igaks juhuks pliidinurgale toetumas ja pliit hoiab kuumana alati ka suure hulga vett muudeks vett tarbivateks toiminguteks.

Nii ma siis istun siin, selg soemüüri lähedal, kass süles tsellumassaaži tegemas ja kurnan läpaka akut. Õues viliseb tuul ja on väga vastik külm, sees aga mühiseb tuli, on soe ja ainsateks helideks küünte klõbin klaviatuuril ja kassi nurrumine. Hehh:)))

Seejärel sulgesin arvuti ja pugesin Vanamehele kaissu. Mis sa ikka muud teed, eksole.

Hommik oli juba teist nägu. Elektrit polnud ikka veel (ja ei tulnud ka enne lõunat) ja mina tuisuvangis. Uudistest ei tea midagi, helistan siis ülemusele ja teatan, et ma täna mingi aeg kodune ja kui saan, lähen millalgi. Soovitas rahulikult võtta. Tema käest sain siis ka kuulda mis mujal Eestis toimub. Hullumaja!!!

Kodus ka tööd teha ei saanud, kuna elektrit ja interneedust netu. Seega ajasin end ikkagi ordnungisse ja kobisin tööle. Pooleks päevaks, kuna Vanamees käskis tagasi sõitma hakata nii, et „kui sa hange kinni jääd, peab sul olema sellest hetkest alates veel vähemalt pool tundi päevavalgust“. Azoo:D Ma siis kobisin kolmest juba tulema:)

Aga teed on jube lahedad! Küll juba lahti sahatud teed on kaetud tuisuvaaludega, millest tuleb hooga läbi sõita, lumepilv taga. Muidu jääb kinni. Samal ajal lendab keereldes külgsuunas tihedat lund, nii et tee servades olevad vallid saavad sujuvalt tuule kaasabil taas teele ümber asustatud. Lisaks tahab tuul autot teelt pühkida.

Ja see kõik on nii kuradima lahe:D Võimas. Looduse stiihhiad on ikka sellised, mille vastu inimputukas on suht jõuetu. Ja igasugune võimas loodusemäng on minu silmale kaunis vaadata. Jõud... Puhas jõud... Huhh! Ok, Ida-Virumaal tõenäoliselt ei ole täna lahe, kuid üldiselt selline pull mulle meeldib:)

Oh sa p***e...

Sellest on nüüd siis veidi enam kui nädal.

Ehk siis usutavasti ei unusta ma kunagi kadrilaupäeva 2010.

Algas lugu sellest, et sõitsin pealinna ammu kokku lepitud kohtumisele A-ga. Mõtlesin siis, et aeg juba kaugel ja tavaliselt ma ju nii kaua ei venita, kuid kuna mul talverehvid ekskaasa juures suvekorteris ning kolides polnud hakanud nendega mässama, et siis lähen sealt läbi ja võtan rehvid ka ja vahetan ühtlasi ära.

Selgub aga, et I lahkub kodust tund enne minu jõudmist ja varem ei saa mina kohe kuidagi. Ok. Pakub, et võtku ma ise rehvid, ta jätab värava lukust lahti.

Ise ma aga rehve teatavasti pagasnikusse ubida ei suuda, kuna rehvid on velgedel. Helistan läbi neid, keda raatsiks sellega ahistada ja kõik on kusagil ära või sobivad valed ajad. Enamikku ei hakka selle teemaga üldse tülitamagi, tulen ju paar päeva hiljem taaskord samasse kanti ja siis juba paar tugevaid käsi kah kaasas. Seega ei muretse väga ning lahkun järgmisel varahommikul Tallinnast, et suunduda teise Eesti otsa koosolekule (koos ülimõnusa vaba aja veetmisega:D).

Kõik on vahva ja graafikus ja... sellest järgmisel päeval siis alustan tagasiteed koju. Öösel on maha sadanud aga väike lumekiht ja mõtlen, et kulgen siis rahulikult. Asun liikuma väga aegsasti (kaks töökaaslast tulevad kah minuga), et saaks teosammul sõita.

Oleme sõitnud juba 3 tundi ja pole mingit probleemi. Vahel on küll libe ja vahel rööpas ja mida kõike veel talviselt lobjakalt oodata ei või, kuid sõit kulgeb ilusasti. Sõidan keskmiselt umbes 70-nega ja mõtisklen, et sellise teona ma ju tavaliselt ei liikle. Aga noh, teised inimesed ka peal ja... Et igaks juhuks siis venin.

Umbes sadakond kilomeetrit enne kodu hakkab lund tuiskama. Ei meeldi see olukord, kuid.... valikut ju pole. Sõidan endiselt rahulikult, kindlasti vähem kui 70km/h pikka laugesse kurvi, kui korraga.... Korraga oleme sattunud karussellile. Täpselt samasugune tunne nagu lõbustuspargis, kui auto piruette tegema hakkab. Üle vasaku õla tagumik ette ja...

Mäletan, et jõudsin nende paari sekundi jooksul jube palju mõelda.

Esiteks seda, et kui nüüd natuke gaasi anda ja peale keerata, siis äkki teeb täistiiru ja jääb teele. Teadvustasin, et tee kõrval on ligi 3 meetrit sügav kraav ning sealt alla lendamine pole üldse mitte hea mõte. Lisaks on kraavi taga mets...

Täistiiru tegemise vastu rääkis asjaolu, et vastu tuli kaks autot. Kui aga suudan tiiru peale teha, siis otseks ma vaevalt end saan ja ega need teisedki pidama saa ja mis siis kui ma neile risti ette keeran ja külg ees vastu libisen. See laks võib karm olla ja ma pole autos üksinda. Seega tundus kraaviga riskimine siiski ohutum.

Veel jõudsin mõelda, et "see post, mida ma kohe endapoolse küljega taban, ei ole ju kõva, eks!" Ei olnudki, lendas täies pikkuses nagu hambatikk... kuhugi...

Veel jõudsin mõelda, et "pliis, ära viska puudeni välja" ja "tagumik ees, tagumik ees!". Ehk siis kui oleks külg ees alla lennanud, oleksime kraavi järskust ja asetust arvestades lennanud üle katuse ja jäänud katusele seisma. Seega oli riski väärt natuke veel peale keerata ja selg ees kraavi minna. Jääb vähemasti püsti.

Nii me siis tegime tiiru, kõksasime posti lendu ja läksime selg ees sõidu suunas teelt alla. Auto jäi kõhutama kraavi teisipidi tõusu otsa ja puud olid vähem kui meetri kaugusel. Ise kõik terved...

Kaaslased ütlesid, et nende jaoks käis kõik kohutava kiirusega. Ainus, mis kogu selle aja jooksul autos kostus, oli minu ohe: "Oh sa perse!", kui oli selge, et läheme alla.

Esimene asi, kui olin küsinud kuidas teistel olemine, oli telefonikõne Vanamehele: "Mul läheb veel aega, ma olen nüüd kraavis". Šokeerisin sellega teise täiesti ära, kuna ei osanud pikemalt rääkida ja tegelesin servast juba abipakkujatega suhtlemisega, lõpetades kõne ja jättes teise segadustundega ootama.

Korraga oli terve tee täis autosid, kes abi pakkusid, kuid välja poleks meid keegi sikutada suutnud. Nina oli allpool ja vastu kraavikallakut. Kutsuti siis mulle puksiir hoopis.

Järgmine kõne oli ülemusele, kuna too oli just hetk tagasi helistanud ja palunud väga ettevaatlik olla. Nemad olid terve tee Tallinnasse olnud tunnistajaks vaatepildile, kus iga natukese aja tagant oli keegi kummuli kraavis. Teatasin siis, et ma nüüd ka... Ning jah, kõik on terved ja vaatame mis edasi saab.

Kahjuks ei anna fotod kraavi sügavust ja järsku kallet millegipärast edasi.... Aga noh, teele tuli ronida suht käpuli, kuna tegelikult oli ikka väga järsk... Siit siis natuke pildimaterjali:

Kurv oli lauge ja rahulik... Näha jäljed, mille tekitasin kraavi tagurdades.

Vaatasin oma Musta Noolt kraavis kõhutamas ja sisimas olin jube kurb. Olin küll väga tänulik, et inimesed terved, kuid oli siiralt kahju mõttest, et autoga võib nüüd õhtal olla. Esiotsa juppe vedeles kraavis niigi ja posti tehtud kõks küljel oli näha, kuid suurem hirm oli see, et kogu torustik auto all võis olla selle lohistamise tulemusel minema pühitud. Eks välja tõstes näeb mis seal all toimub.

Jõudis siis kohale puksiir ja vangutas pead, et liiga kaugel on, ei tea kuidas seda kätte saada. Mina vannutasin, et pliis, teeme nii, et rohkem ei lõhuks, äkki veel sõidab. Tüüp vangutab pead, ei pea kuigi tõenäoliseks. Just kõhualuse pärast.

Noh, egas midagi. Kui tibin teepervel mantlihõlmade lehvides ja kätega veheldes muudkui seletab, tuleb koostööd teha. Seob siis köied esivelgede külge ja nina tõstes lohistab auto lähemale (enne oli nina seal lohus):

Seejärel kõik rattad köiestada ning kraanaga autot välja tõstma:

Auto tõsteti masinale, meid pigistati kabiini ja algas sõit Nestesse, et seal vaadata mis ja kuidas edasi. Töökaaslased ei olnud nõus mind enne sinna üksi jätma ja külmetasid koos minuga, Nestesse kutsusid lõpuks transpordi ka endile vastu.

Tõstsime auto tagasi maapinnale ja...... Ei mingeid lipendavaid torusid, ainult esiotsa plastikpamper pilbasteks ja üks udutuli juhtme otsas lipendamas. Käivitan ja... urahtab:) Prõnn-prõnn ja töötab nagu muiste:D Jehhuuuuu:) Kas saab niiiiiiiii hästi minna? Keegi ikka kohe tõepoolest hoiab mind... Inimesed terved ja isegi auto sõidab...

Ok, üks rehv on tühi, selle laseb ka puksiirimees mul täis. Kontrollib, kas sisiseb. Jap, sisiseb. Koduni ma sellega ei veere. Ja varurehvi alla panna ei saa, kuna peamine põhjus, mida usun olevat kurvis tagumiku ettekeeramisel, on all olev varurehv. Nimelt läks mõni aeg tagasi põhirehv katki ja alla sai pandud varu. Mis tähendas, et all olid erinevad rehvid nii segult, mustrilt kui kulumisastmelt ning lisaks olid kolm rehvi rasketel valuvelgedel ja varurehv oli plekkveljel. Lisame siia kompotti veel ka jäätunud tee, millele värske pulber peale sadanud ja... polegi tarvis ennustada.

Igatahes veab puksiirimees mind veel ka rehvitöökotta ja seal tehakse seegi probleem korda. Ja ma võin minna...

Puksiirile tasumine oli ka paras huumor. Kuna ma sula kaasas ei kanna ja Nestes SEB automaati polnud, siis küsisin, et kas usaldab mind ja annab oma kontonumbri. Puhtalt usaldus peale ju ja tal polnud sellega probleemi:) Pole vist vaja mainida, et otse loomulikult ma tema usaldust ei kuritarvitanud.

Ahjaa, puksiirimees teadis rääkida, et selles kurvis on pidevalt väljasõidud, olevat selline salakaval kurv. Ja kui me seal omi toiminguid lõpetasime, sai ta juba järgmise väljakutse...

Mina siis veeresin edasi kodu poole ja viimased 80km venisin 40-ga. Hirm oli ikka jube ja tuiskas koledal kombel. Tundus muudkui, et tee vibab ja kohe-kohe tuleb vol 2.

Too päev ma eriti ei saanudki aru, et mingid reaktsioonid oleksid. Järgmisel päeval hakkas aga kohale jõudma - tõusis palavik, ninast tuli verd ja käisin nagu pilvedes. Esimene pisar tuli ka neljapäeva õhtul. Teemal "mis oleks võinud olla" - kui oleks hoog kiirem olnud, oleks ju puudeni välja visanud; oleks mina või vastutulijad kiiremini sõitnud, oleksime selleks hetkeks liiga lähedal olnud ja tõenäoliselt kokku lennanud; ei oleks saanud tagumikku ette, oleks tõenäoliselt katusele kinni maandunud jne jne jne. Siis tulid hirm ja paanika. Ja loomulikult tohutu tänutunne selle kellegi suhtes, kes mind mingil kummalisel põhjusel läbi elu on hoidnud ja veidi vati sees kandnud. Ta teab, et ma olen talle tänulik, kuid vahel on mul tunne, et selle väikese ingliga mu õlal suhtlen ma ikka siis, kui miski jama on õnnelikult läbi elatud. Muul ajal nagu ei olekski meeles... Ehk jah, tegelikult ma tean, et mind hoitakse ja ma olen selle üle siiralt õnnelik:)

Igatahes... Kui nüüd mõtlesime, et vahetaks pamperi ära, siis neid asju ajas Vanamees ja temalt siis küsiti viisakalt, et "kas proua sõidab talvel veel?". Jaatava vastuse peale teatati, et "sellisel juhul enne kevadet pole mingit mõtet uut pamperit panna". :D:D:D

Ahjaa, üks asi, mille üle mul veel tõega hea meel on - põis on terve... Nimelt mäletan libedakoolitusest õpetussõnu, et täis põiega ei tohi sõita. Mäletan ka, et enne toda lendu mõtlesin sellele teemale, kuna põis oli ikka väga täis. (Kes ei tea, siis täis põiel on suur tõenäosus järsema löögi korral sees lõhki minna ja seda ikka juhtub avariides). Aga näe, õnneks ma lohisesin, mitte ei toimunud matsakat. Huhh.....

Et siis jah. Kummaline on kui palju selle aja jooksul mõelda jõudis. Kui aus olla, siis mul pole õrna aimugi kas ükski minu liigutus võis olla tolles hetkes parendava iseloomuga ehk siis kas minu mõelda jõudmisest ka mingisugust kasu oli või läks ikka kõik nii nagu läks puhtalt sellepärast et nii läks, kuid igatahes on mul s***ks hea meel, et terved on inimesed ja sõidab Must Nool:) Ja veelkord suurimad tänud õla peal istujale:)

Ei hakka ennustama...

Selle aasta novembrikuu viimane päev siis... Andresepäev ja puha.
Vaatasin siis, mida vanarahvas Andresepäeva kohta heaks võttis arvata ja sain teada järgnevat:

Andresepäevast algab advendiaeg, mis tõusis oluliseks just 20. sajandi teisel poolel. Advendiajaks valmistati lastele erilisi riidest või paberist advendikalendreid, kus iga päev oli võimalik avada uus aken või tasku ja leida selle tagant/alt mänguasi või maiustus. Kui vabrikukalendrid olid varem nende laste eelis, kelle vanemad käisid välismaal, siis viimastel kümnenditel on igaüks saanud poest osta kommide või küpsistega kalendreid. Päris aastatuhande lõpul hakati peamiselt Skandinaaviamaade eeskujul õhtuti akendel süütama kuus elektriküünalt või põletama elavaid küünlaid. Nende abil on hõlbus jälgida jõulude lähenemist. Jõulude lähenemisest annavad märku ka temaatiliselt kaunistatud vaateaknad, elektriküünaldes tänavad ja puud.

Varasemas rahvakalendris oli andresepäev külma ja talve saabumise päev, mis lõpetab kadrisula. Tavaks oli kogu öö põletada tuld. Lääne-Euroopas, kuid ka meil on andresepäev oluline kui esimene armsama ennustamise tähtpäev pikas talviste ja kevadiste ennustuspäevade reas. Enamik ennustusviise sarnanevad aastavahetusel ja muudel kriitilistel aegadel rakendatavatega. Andresepäevane tulevase ennustamine pole meil kunagi olnud nii populaarne kui Lääne-Euroopas, kust on Eestisse levinud näiteks mitmed selletarbelised loitsud ja muud tavad. Tulevast püütakse näha unes, paludes enne uinumist: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Lausumise juures tuleb külvata sümboolne peotäis viljateri või linaseemneid aseme ette. Lõuna-Eestis on teri puistatud voodisse.

Veel süüakse soolast ja asetatakse veenõu voodi alla – tulevane toob unes juua, jäetakse pestud nägu kuivatamata – kuivataja on armsam, pannakse vastassoo riideese või pool õuna padja alla jne. Minna magama sooviga teda unes näha. Sobivad muudki lihtsad vanad ennustusvõtted. Võib ka kirjutada eesnimesid paberitükkidele ja rullida need kokku – õige nimi on hommikuks siledal paberil.

Mitte mingil juhul ei tohi sellelt, keda unes näed, midagi muud vastu võtta ega temale anda. Vanad hirmutuslood räägivad, et tõenäoliselt võtad sa tema käest ära midagi, mis tõmbab talle kaela pahandusi ja sulle suure õnnetuse või surma. Ei maksa ka unes kellelegi midagi anda – tõenäoliselt annad ära mõne endale kalli inimese või midagi, milleta ei saa enam kuidagi hakkama. Ei maksa asjatult pöörduda inimeste hingede ja vanade jõudude poole.

Pühast Andresest:

Apostel Andreas, Siimeon Peetruse vend, sündis Galilea Betsaidas, kus mõlemad olid kalamehed. Andreas kuulus Ristija Johannese jüngrite hulka, kuid ühines hiljem koos vennaga Jeesuse jüngritega ning kuulus tema lähimasse sõpruskonda, olles üks soosikapostlitest. Pärast Kristuse surma suundus ta misjonitööle ilmselt Sküütiasse, kust rändas veel mitmele poole. Löödi Ahhaias risti tänaseks andrease risti nime all tuntud ristipuule. Piinade pikendamiseks teda ei naelutatud, vaid hoopis seoti risti külge. Andreas suri 30. novembril. Lääne- ja idakirik tähistavad seda ühel ja samal kuupäeval. Püha Andrease säilmed viidi Konstantinoopolisse 357. aastal ja sealt 13. sajandi alguses Itaaliasse Amalfi katedraali. Püha Andreas on Šotimaa ja Venemaa patroon. Tema nime kannavad Äksi, Sangaste ja Pilistvere kirik.

Et siis sellised lood selle päevaga.
Ma siin mõtlesin, et ma küll ei julge miskeid teri voodi ette ja linade vahele loopima hakata:D Sest mis siis, kui unes ei ilmugi mulle mu oma Vanamees vaid keegi võõras toob vett? Mis näoga ma siis tema hommikumusile vastan? Kas sellega petan toda teist või petsin just öösel Vanameest, teiselt mehelt juua vastu võttes? Mhh?
Seda kõike veel olukorras, kui eile öösel jätsin ta just maha, kuna meil oli 6 last ja tema eelistas minu titekantseldamise asemel vastu võtta kutse kapteni lauda... Ehk siis arvestades eileöiseid sündmusi ei saa ma ju teda oma unne lasta, eksole... Me ju lahus ja tülis ja puha...
Eiei, igaks juhuks ei mingeid teri voodi ette:)

Õrnushetked

Kui Vanamees oli näinud mu lapsepõlvepilte, leidis ta, et ma näen välja nagu nööp. Ikka veel, samuti nagu lapsepõlves.

Nüüd ta siis vahel kutsub mind Nööbiks. Enamasti siis, kui mu nägu tundub võimalikult ümar ning seal keskel on kaks samuti ümarat auku silmade koha peal, kaks ümarat auku seal kus teistel inimestel on nina ja siis üks vahel veidi krimpsus auk, see siis suu koha peal.

Eile, olles heas tujus linna peal asjatamas (meil õnneks vähemasti siiamaani kipub ikka koos asjatades hea tuju olema ja näod naerul), tekkis moment, mille sarnased mul vahel jala veidi vedelaks võtavad.
Vaatab mind sellise erilise, sügavat õrnust täis pilguga, mida ta vahel kardinate vahelt välja immitseda laseb ja ütleb lihtsalt: "Nööp".

Silmside kestab, pilk muutub sumedamaks ja sügavamaks, kogudes sinna talle ainuomast intensiivsust, hääl madaldub vaiksemaks ja taaskord kostub lihtne nimi: "Nööp".
Mul juba raske vastu vaadata (vaja ju asjatada), kui korraga vaadatakse mind erksust täis pilguga ja teatatakse rõõmsal häälel: "Oi, Sipsik, sa oled hakanud vanaks jääma!:)"

Aaaaappppiiiiii, noh:D:D:D Mismõttes??? Sellisel hetkel, sellises kontekstis???
Jah, muidugi on mul ka kortsud tekkinud ja tekivad juurdegi, kuid sellise lagedalehõiskamisega saab küll ainult tema hakkama...
Aga egas midagi, nüüd tuleb teha nii, et ta niipea ei unustaks, et nii ei tehta:D

Lapsevanemad

Fekalist

Kunagi laulis üks absoluutselt mittearvestatav Jeesti Bjänd mörisedes: "Fee-kaa-list, fekalist, fekalist"...
Selle ameti esindaja tunne on mind tabanud vahel ühiskondlikke/ühiskasutatavaid ruume kasutades. Neid, kus omil jalul kuningat kohata võivat. Aga noh, mis sa ühiskasutatavatest paikadest ikka niiväga ootad, eksole:) Eal ei tea millised õukonnanarrid kuninga sabas seal viibinud on.

Mäletan, et kunagi blogisesin samal teemal pikalt ja kirglikult. Kollektiivides leiduvate "pärlite" teemal, kes vaid naistele mõeldud tualettides suudavad (tööl, kinnises majas) prill-laua tagumise kaare täis lasta. Pidurdusjälgedest rääkimata. Müstika. Või siis ehk akrobaatika?

Nüüd aga olen sattunud omaenda kollektiivis kolmel korral meie muidu äärmiselt heas korras tualetist selg ees ja kõõksudes taganema. Kaant avades teatud tooni pidurdusjälgi avastades ei oskagi kohe muudmoodi reageerida. Esimesed kaks korda mõtlesin, et äkki on juhtunud, et keegi kiirustas ja unustas. Kolmandal korral enam nii leplik ei olnud. Lihtsalt... kui jälgede asemel on pidurdusteekonnaks valitud künklik slaalominõlv, siis ei suuda ma isegi mitte harjaga sinna ligi minna vaid olen sunnitud kannatama, jalad ristis ning seinale sildikesi kirjutama...

Loodan siiralt, et säärased üllatused on nüüdseks lõppenud. Peale sildistamist on slaalom lumivalgest potist igatahes eemal püsinud, loodetavasti jäädavalt...

Ehk ei tarbinud keegi lugejaist mu tänast sissekannet millegi söödava kõrvale, ma loodan:)

Nooohhh..... Tea kas nüüd olin piisavalt mitte-sensu Pire jaoks:D

Sellisest materjalist divaanet ma polegi varem kohanud

Kuidagi jube odav see Jyski diivan. Ma mõtsi, et nimet materjal võiks vähe eksklusiivsem olla, kuid ju siis oli hulgi käes:D

Liiri-lõõri

Kui autoga sõidan (üksi olles, öf koors), kipun ma laulma. Ikka kohe valjusti ja põhjalikult. Töölt tulles enamasti terve tee. Kui sõnad meelest lähevad, siis leiutan ise midagi asemele või joigun niisama.
Mingil kummalisel põhjusel aga tõuseb sünkroonis häälega alati ka kiirus. Kui muidu olen siin elades õppinud mõistlikuks sõitjaks, siis laulmise taustaks on jalg ikka päris pulk all. Sirge ja jäik.

Täna tabas mind arusaamine.
Sõitsin kodu poole, kuu oli kui ülepannikook taevas ja lauldes (samahästi võiks öelda, et kuu poole ulgudes) sain aru, et kiirus tõuseb sünkroonis keha piinlikkustundest kangestumisega.
See on ju ikka nii, et midagi piinlikku kuuldes kisub kere krampi. Minul vähemasti küll:) Nii et nüüd on siis selge - kui mul on kuhugi kiire, pean ma laulma...

Aga homme hommikul ma magan:) Votnii! Lähen hiljem tööle. Ei kujuta ettegi, mida hommikuga peale hakkan... Okei, magan, eksole. Aga edasi? Tean, söön hommikust:D Seda ei jõua enamikel hommikutel, seega... Ja tõenäoliselt lihtsalt vedelen. Midagi tegemata.
Praegu seevastu hakkan tööd tegema. Kui valge tobuke mu süles seda võimaldab. Tudub siin nurrudes minu ja läpaka vahel, kõik neli käppa püsti. Ei ole just innustav...

Ahjaa, Pire, su meilile reageerides (kuna huvi võib laiem olla:D) - ei, ma ei ole titeootel:D:D:D Hoolimata sellest, et mu postitused on nii "sensuks" muutunud:) Mismõttes sensuks??? Arumaivõi:)

Täna...

... toimus mul atesteerimine.
Pffffffff................ Ja toss välja.
Aga vähemasti on põhjust täna veini juua ja kergendust tunda:)
Kui saab kergenduseks pidada tõsiasja, et olen sügavalt häiritud faktist, et maksimaalsest tulemusest jäi mind lahutama üks (ÜKS!!!) mittetäielikult õige vastus. Ehk siis vastus koosnes kahest osast, millest üks oli õige ja teise juures kahtlesin ja jätsin jaatava linnukese panemata.
Ehk siis... oleksin ma oma vastuste juures veidi vähemtempokas olnud, oleksin võinud saada haruldase 100%... Njah, ise olen raspeldis!

Aga päev oli karm. Üks oluline töötaja jäi haige lapsega koju ning see tähendas minu ootamatut vetteviskamist. Tema kriitiliste tööülesannete katmist siis. Lisaks enda omadele. Ja lisaks teadmisele, et pealik on saabumas meid hindama ja minu atesteerimist jälgima.
Ehk siis jah, tänane päev oli hull. Mitmes-mitmes erinevas mõttes. Ja siis saada teada, et oleme õigel teel ning meiega ollakse rahul. Et me oleme head. :) Ja me oleme, ma tean:) Seda kinnitavad hämmastusega kõik, kes teemaga kursis:D Ja see on jube hea tunne. Teada, et teen midagi hästi. Et teen hästi hoolimata piiratud võimalustest. Annab jõudu edasi minna. Ja pingelistel päevadel, nagu nt täna, juba 6.30 tööle minna. Ja õhtul, peale peaaegu harukordse tulemuse saamist tulla koju ja suutmata süüagi, edvistada kellegi olulise säravate silmade paistel, hoida süles kaisunurruseid kasse ja avada punane vein. Ja tõenäoliselt juba varsti kukkuda kui niidetult unedemaale. Et homme taas säravi silmi tööpostile suunduda.
Et siis jah, kesse ikka koera saba kergitab kui mitte ise, eksole:) Aga tegelikult ka, kergendus on metsik.

Tundub, et viimasel ajal ma muust enam kui tööst ei kirjutagi. Ikka lendab servast sisse. Aga eks mul on endiselt veel sisseelamine käsil ning mõtted enamasti seal kus nad on. Mis teha.
Vahepeal on veidike muud elu ka, kuid selle kirjeldamiseni kohe kuidagi ei jõua:) Tahaks kirjutada lõbusatest seikadest ja pilte loodusest üles lappida, kuid veel ei jaksa. Aga ükspäev ikka:)

Sõltumine "elementaarsest"

Arginädala lõpu vallutas torm, nagu paljud mäletavad.
Meil ka männid kriiskasid hoovis ning öösel langes puid raginal metsa. Korstnas ulgus tuul nagu kummitus ning kassid jõllitasid hämmingus näoga soemüüri suunas.

Mitmed paigad Eestis olid elektrita. Nii ka meie. Õhtul kella 19 ajal lahkus me juurest pisikese plaksuga ning tagasi ilmus alles järgmisel õhtul.
"Pärapõrgus" elades hakkad olukordi aga teisiti hindama millegipärast. Stoilise rahuga, kuna ega midagi tegelikult ju seisma jäänud. Nii võtsime ka meie asja rahulikult ning tegime pliidi alla tule, kustkaudu saime sooja, süüa ning kuuma vett. Küünlad põlema ja romantika missugune. Toad olid mõnusalt soojad, kummalgi polnud võimalustki internetis aega "raisata" ning seltskond ja väike vein aja täitmiseks sobisid nii hästi, et pliidil valminud riisisroog jäigi söömata:D Ununes, noh...

Ainsaks mureks oli, et reede hommikul vara pidime hakkama Saaremaale sõitma. Tavaar kõik pakkimata ning püüa sa seal pimedas taskulampide ja küünalde valgel kõike lennult hoomata. Aga noh, mis seal's ikka:) Saime hakkama ja kõik vajalik kaasas.
Küll aga oli tee saarde seekord pikk ja aeglane. Varahommikune pime tee oli täis murdunud puid ning püüa siis sõita, eksole. Kordamööda käivad uniseid hommikureisulisi ehmatamas suured keset teed laiutavad puud ning üle tee kas siis vudivad, kalpsavad, jooksvad või jalutavad metsloomad.

Saares oli hea nagu alati:) Aga ka neil seal oli öösel elekter ära olnud... Kuigi, nemad said enda jao kiiremini tagasi kui meie:) Ja isal on sellisteks puhkudeks generaator hangitud. Peame meiegi selle peale mõtlema tulevikus, kuna ilmselgelt ei jää see viimaseks "pimenduseks".

See pani aga mõtlema tähelepanelikumalt arenenud riikide elanike sõltuvusest elektrist. Mis kõik jääb suurte katkestuste ajal tegemata/olemata ning millised suuremat sorti paanikad/kriisid sellest sündida võivad. Alustades väikestest majapidamisüksustest ja lõpetades infrastruktuuriga. Julm, päris julm...

Aga jah, meil oli õnneks teadmine ohust olemas ning sellest tulenevad varud ja käitumisjuhised ning Saares oli lõbus ja armas olemine:) Täpselt nagu alati:)))

Olllaalllaaaa:)))

Thela tegi ökoloogilise jalajälje testi. Olen ka kunagi seda teinud ja kuna tulemus ei meeldinud, siis valisin variandiks tulemus ära unustada.
Täna mõtlesin innustust saades, et teeks uuesti:) Ja oppadii.... sain tulemuseks 1,95 globaalset hektarit aastas:D Mis tähendab, et kui kõik elaksid samamoodi, peaks inimeste käsutuses olema 0,94 meie maakera:)
Huhh.... Nüüd pole muud, kui oma lille- ja putukalapse ajus hoida see pilt aktiivsena ja püüda teha nii, et minust olenevalt see jälg ei suureneks... Kui, siis vaid natukene...

Tänane jagunemine:
kodu - 0,73 gha ehk 37,3%
transport - 0,57 gha ehk 29,2%
kaubad ja teenused - 0,49 gha ehk 25,2%
toit ja jook - 0,16 gha ehk 8,3%

Ajast

Aeg on üks naljakas asi. Suhtud temasse mingis eluperioodis ühtemoodi ja teises hoopis teistmoodi. Ja lisaks sellele, et suhtuda aega, tuleb suhtuda ka teistesse sama ajaga suhestujatesse.

Täna hommikul nt mõtlesin, et helistaks E-le ja õnnitleks sünnipäeva puhul. Kuna läks teine just lapsepuhkuselt tagasi tööle (ehk siis äratuskella peale ärkajate hulka), siis peale kannatlikku ootamist tsut peale seitset pidasin igati okeiks helistada. Ise olin tööl juba jupike aega toimetanud ning kuidagi väga tavahommikune meeleolu oli.
Kui aga teisel pool üks häält lahti veel mitterääkinud ja just luugid avanud tegelane kähises, ajas ikka naerma küll:)
Vähemasti ma usun, et mul oli au olla esimene õnnitleja sel hommikul:D:D:D

Endale tundus mulle aga vaid pool tunnikest varem kummaline näha tee ääres hääletajat. Esiti kimasin temast mööda, kuid siis hakkas süda piinama (et kuidas ma jätan ta sinna kottpimedasse öhe järgmist kes-teab-millal-tulevat autot ootama) ning tagurdasin ja korjasin noormehe peale. Hakkas teine pealinna sõitma ja läksin viskasin ta siis bussijaama ära.
Ehk siis pooletunnise vahega tundus mulle kummaline näha hääletajat, kuid ei tundunud kummaline helistada kähisevale E-le.
Aeg sama...

Sama lugu magamisega. Olen terve teadliku elu olnud ööloom. Enne südaööd voodisse naljalt ei saa ning noorena magasin vabadel päevadel lõdvalt 12-13-ni. Nüüd aga, kui ärkan varavaravara, vajub silm enamasti juba kella 21 ajal nii looja, et jube raske on end ärkvel hoida. Samas, kuna olen alles mõni tund tagasi koju jõudnud, tahaks ju ka kodus askeldada ja suhelda ja olla ja vahel ka kaisus mõnd filmi vaadata või siis kasvõi blogisedagi... Vahel võtan miskit lugemiseks, kuid see on kindel unelaks - vähem kui viie minutiga ma selle peale magan:D
Et siis jah, suhtumine aega muutub ajas.

Nüüd vaatan siin seda postitust ja mõtlen, et mida ja miks ma üldse kirjutasin? Avaldada või saata draftidesse, kus ootamas palju avaldamata poste?
Vahel tahaks lihtsalt endale mõned märksõnad salvestada mõne kirjutise kaudu ja ju jääb siis seegi selleks tarbeks:)

Ja veelkord õnnesoovid E-le siinsete poolt:)

Seenelise tapatalgud

Seen, kes vajaks kortsukreemi

Seoses sellega, et nädalavahetusel tekkis ootamatu vaba aeg, otsustasin ma hoopistükkis aega "kasulikult" kulutada ning niisama vedelemisega kahasse loodust nautida (loe: patareisid laadida).
Lõunani magada on minu arginädala graafiku juures üks ütlemata mõnus (ja samahästi kui võimatu) tegevus ning seda eriti peale järjekordset reedel tööl viibitud 13,5-t tundi, kuid arvestades tavaärkamisgraafiku jätkumist tööpäevadel, ei olnud mõistlik säärast lõnki endale lubada.
Nii ma siis püsisin rütmis ning ajasin ka nädalavahel enesele koivad alla juba enne päikesetõusu.
Aga teate, hommikuehas loodus ja kastepiiskades pärlendav maa on ikka puhta võrratud... Lisame siia veel esimesed hallaööd ning hõbedase kasukaga kaetud rohulibled roosakas hommikuvalguses.... ja leiamegi piisavalt põhjust vara ärgata:) Hoolimata sellest, et see on nii pagana raske...
Natuke sai pildistatud see nädalavahe ka ja üritan millaski ka siia üles riputada ühtteist, kuid praegu lihtsalt kisub kiireks - tuduaeg kohe-kohe käes:)

Eile hommikul tekkis mul aga järsku kindel kiiks süüa sirmikuid. See pilt interneedusest

Teate ju neid hiiglasuuri seeni, mida saab vabalt ka otse kübara servast närida või siis paneerida maitsestatud munas ja jahus ning seejärel praadida. Maitseb nagu šnitsel ja seda söövad hoolega ka need, kes muidu end seente mittesööjateks kuulutavad.
Sirmikute hooaeg on tegelikult küll juba läbi, kuid hea tahtmise korral mõne siiski leiab.

Mina kui sirmikute alal võhik, kuid saatanale sõrme andnu, olin võtnud pähe kinnisidee, et just täna õhtul tahan paneeritud sirmikut. Vanamees mokaotsast siis mainis, et aga mine ja korja siis. Kõik kohad ümberkaudu metsas olevat sirmikute kasvukohad. Enne, kui välja astusin, poetas veel, et "vaata siis, et lagemate kohtade peale hoiad, seal kasvavad".
Ok, rebin siis mina oma seenelkäigukummikud jalga ja asun müttama. Kõikvõimalikud lagemad kohad müttan läbi ja vahin kõikvõimalike seentega tõtt (nimeta aga ja küllap ma seda seent ka kohtasin), ainsana puuduvad nimistust aga sirmikud. Käin ja halan üksi metsas, püüdes kusagilgi simikut kohata, kui mida pole, seda pole. Lootusetu.

Poolteist tundi hiljem heliseb telefon. "Kuhu sa kadusid?" "Sirmikuid otsin. Kus krt need lagemad kohad kõik on, mis sirmikutest kubisevad?" Selle peale saan põhjaliku naeru osaliseks. Esiteks on hooaeg läbi, teiseks on sirmikujahtijad seened ammu ära korjanud ja kolmandaks kasvavad nad aastakümneid püsinud metsaheinamaade madalama rohuga paikades. Ehk siis teatud lagendikel ümberkaudsetes metsades. Mis te arvate kas ma jõudsin nende lagendikeni kogu selle aja jooksul?
Tagasi kodus, ajan suu mossi: "Ma ju tahtsin niiväga täna sirmikut"
Selle peale arvatakse, et ehk on võimalik hea õnne korral mulle mõni sirmik leida. Astutakse välja, mina vuta-vuta sabas, tehakse lähimas metsaveeres üks tiir ja ulatatakse mulle mu sirmik. Azoo.... Ok, nii on ju lausa lihtne seenel käia:)

Ei suuda ahvatlusele vastu panna ja näksin jupikeste kaupa juba servast (selline mõnus pähkline maitse ja täiesti toorelt söödav seen), kuid saan siiski end pidama ja paneerin ja praen õhtuse sauna kõrvale:) Oi kurjam kus on hea asi:)))
Järgmine aasta olen targem ja alustan juba suvel oma jahti. See aasta ma lihtsalt ei teadnud veel, millest külma kõhuga mööda käin...


Küll aga sai minust metsas tapamasin.
Ma nimelt olen see lillelaps, kes ei tapa tahtlikult keskit elavat. Väikeste eranditega. Viimastel aastatel käin kalal kalu tapmas (aga see on söögiks) ning lihtsalt tapmishasardist notin prussakaid ja sääski. Ühed on jõleduse tipp ja teised teevad valu. Esimesi olen suutnud nüüdseks juba mitu aastat mitte kohata, teistega võib selline unistus aga soovunelmaks jäädagi.

Eilses metsas lisandus neile aga veel põdrakärbes. Oi see on üks jälk tegelane!!! Vähese lennuvõimega ja otsib muudkui kohta kuhu maanduda. Ja siis hakkab roomama.... Brr!!!
Ma ei saa aru kuidas ma oma senise elu olen saanud ära elada nii, et ma neid elukaid endale teadvustanud ei ole. Alles nüüd nii kuu aega olen ma nende olemasolust teadlik ja see ajab mu hulluks! Esimene kord hakkasin lausa karjuma ja karglema, kui kokkupuude oli...

Need on sellised jubedad kärbselised, kes on kõige küljes kinni ja minema neid ei puhu, ei tõuka, ei nipsuta, ei kratsi. Lamanduvad su külge ja sahmerda siis palju tahad. Ja ronivad. Riiete sisse ja eriti armastavad juuste sees olla.

Iga kord, kui peatud, et mõnd nunnut seenekest pildistada, kuuled kuidas käib põrr ja plõks, põrr ja plõks. Ja üks kärbes teise järel maandub jopel ja alustab ronimist.
Lõpuks sai mul aga paanikast kõrini ning otsustasin neid maha nottima hakata. Et mida nad siis ronivad meie hoovi peale, eksole. Lollike:) Tao palju tahad, pole märkigi, et tüüp sihikindlat edasiroomamist lõpetada kavatseks. Ja mina veel mõtlesin, et mu tapanimistusse on lisandunud kolmas tegelinski...
Ei jäägi muud üle kui koju põgeneda ja oodata põdrakärbeste hooaja lõppu... Igatahes - jubedad!

Kobisen veidi

Hommikul 7:23 heliseb telefon (mhmhh, ma olin juba tööl...), helistajaks viimase korteri üürileandja. Et tema oli käinud korteris ja leidnud postkastist minule adresseeritud kirju. Azoo... Enda arvates maksin kolides 100 raha selle eest, et mu avaldus posti ümbersuunamise kohta vastu võetakse ja selle järgi edaspidi tegutsetakse. Nüüd siis aga kirjad Viimsis ja mina ise Viimsist väga kaugel.
Egas midagi, organiseerisin kirjadele järeleminemise (suured tänud veelkord:D) ja asusin Eesti Postis jälgi ajama. Häiritud olin küll, seda tuleb tunnistada. Mulle siiski meeldib, kui kõik käib nii nagu mina olen ära korraldanud. Selle eest veel ajuvaba summat välja käies.

Helistan klienditeenindusse. Nemad seal jube mugavalt ära suunama Haabneeme kontorisse. Ok, kriban numbri üles ja alustan sama juttu järgmisele hallootajale. Esimese asjana üritatakse mulle kolmandat numbrit anda, kuid ma ei anna alla. Lasen järele vaadata kas mu avaldus ikka kindlapeale seal on. Ja kehtiv. Ja õigesse kohta edastatud.
Proua telefoni otsas tunneb klienditeeninduse reegleid ning allub viisakalt mu korraldustele veenduda ja mulle üle kinnitada. Veendub ja kinnitab.
Ok, nüüd olen ma nõus võtma vastu veel kolmandagi telefoninumbri ning veelkord alustama sama juttu. Jutt räägitud, palutakse ehmunult mul oodata ja minnakse "asja uurima". Nüüd tuleb telefonile juba neljas proua, kes ette ja taha ja küljepeale vabandades selgitab põhjalikult, kuidas neil oli kirjakandjaga pahandus ning kui too läks, siis ei andnud see oma asju korralikult uuele üle ja et alles täna hommikul tema isiklikult veendus, et nüüdsest asjad korras jälle.

Ok. Mina muidugi suhtun mõistvalt ja rõhutan, et ma loodan, et selliseid asju enam ei kordu ning lohutan vaest ehmunut. See selleks.
Ehk siis klienditeenindus minu puhul ei longanud ühtegi jalga ja võin vaid survestatud koostöövalmidusele tugrikuid jagada. Mis mind aga hämmastuma paneb, on niivõrd suure ja tegelikult vägagi edumeelse asutuse asjaajamise korraldus. Tekib paratamatult tunne, et info süsteemis liigub tigupostiga, mitte automaatselt ja optimaalselt korraldatult. Ei tundu ju eriti raske mitte jagada avadusi postiljonilt postiljonile vaid pigem siiski tööd alustades kohustusi vastu võttes kogu vajalik saada juba kandekeskusest... Ma ei tea....
On mõtlemise koht ehk:)

Et siis jah, lihtsalt tekkis tahtmine veidike kobiseda:) Hakkas küll kergem jah...

Aga algusesse viidates - mõlemad mu üürileandjad on olnud vägagi lahedad. Viimase korteri omanik saadab naljameile ja helistab, et kuidas läheb ja enne seda, kus elasin 6 aastat - too omanik, 70-aastane mees, helistab siiamaani ja hoiab end minu ja mind enda eluga kursis:D Väga lahe, ei ole misit kosta:)
Mulle väga meeldib, kui inimsuhted säiluvad...

Pühapäev

Uskumatu, kui hea on vahel vedeleda. Lihtsalt olla ja vedeleda.
Akna taga vaheldumisi sajab puid painutavat megavihma ja kiiskab kissitamapanev päike. Toas on soe ja kõht hommiku(lõuna?)söögist pilgeni punnis. Valge Röövel peseb ennast ja Vana Karvik nohistab magada. Mängib vaikne muusika ja neljad näpud klõbisevad klaviatuuridel. Vahele mõni vestluskatke.
Olemine on vaikne ja õdus.

Ärkasin täna peale ühtteist. Mega! Arvestades, et teki alla sai ronitud samuti üheteist paiku, ainult et eile õhtul.
Ei ole võrreldavgi tavapärase kella 5-se ärkamisega. Või eilse inertse 8-sega.
Isegi töötelefon vaikib. Olen oma tubli personali saanud sedakaugele, et enam ei tulegi õhtuti ja nädalavahetuseti pidevalt kõnesid. Saavad väga hästi hakkama ja minul hea meel:) Võin suhteliselt muretult ukse enda taga sulgeda teadmisega, et minu äraolekul asjad toimivad.

Ma küll mõtlen ikka veel ka töölt eemal olles suure osa ajast tööle, kuid püüan end ohjata. Ei taha võimaldada ohtu läbipõlemisele. Aga... ma lihtsalt ei oska tegutseda vähema kirega, kui miski on mulle väljakutse. Ja väljakutse on ja kirge on ja...

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et Vanamees on väga mõistev mu töö teemadel. Nüüd on ta küll juba paaril korral teatanud, et mõistvus on ohustatuks saamas, kui ma tööd ka voodist eemale ei jäta. Tulenevalt siis minu kombest magades rääkida...
Noh, kujutage ise ette olukorda, kus loete mõnusasti enne-und-raamatut, teinepool kaisus nohisemas ja siis hakkab too nohiseja järsku vaidlemist mittekannataval toonil seletama: "Kell kukub, hakkame pihta, hakkame pihta!". Ja siis tööspetsiifilist juttu ajab...

Päevad endale on ikka jube olulised. Kui tööpäevad on täis sedavõrd intensiivset non-stop suhtlemist, siis koju jõudes soovin vaid rahu ja vaikust. Seda ma ka saan:)
See nädalavahetus oli igasuguseid plaane, kuid kokkuvõttes sai korraldatud vaid killuke neist. Ja ma isegi ei põe:) Eriti normaalseks teeb tunde see, et ma suutsin eile õhtul terve filmi ära vaadata! Muidu ei tea ma juba kuid misasi on telekas ja kui mõni film mängima panna, siis esimese 20 minuti järel ma juba magan. Aga eile vaatasin ära TERVE filmi:D

Unise näoga Vana Karvik (ehk siis Vidrik) sirutas end just mõnuga ja ronis unesegasena mulle sülle. Mugav asend sisse keritud, keeratakse uuesti unele.

Vot see on pühapäev:) Nüüd peaks veel õhtupoole pannkooke tegema ja siis tulevad saunased iluprotseduurid ja....

Aga nüüd on tunne, et tahaks õue. Lihtsalt ringi kobistama, puhta niisama:)

Mõni päev...

... on pilvisem kui teine.

Töö on tõepoolest väga pingeline. Tulekahjude kustutamise ja muu tempo sekka tükib vahel aga ka päevi, mis on pingelisemad kui teised. Päevi, mil hakkad kahtlema terves mõistuses ja kolmandate isikute ambitsioonikusest tulenevast/silmapaistmisvajadusele tuginevast võimetusest vaadata suurt pilti. Mis omakorda tekitab emotsioone ja nende allaneelamise vajadust rahu huvides. Mis omakorda seab küsimuse alla motivatsiooni. Eriti, kui oled kuu ajaga aastaajast lähtuvalt aina keerulisemaks muutuvas keskkonnas teatud näitajaid parandanud umbes-täpselt kolm korda ning oma saavutuse üle megauhke ja keegi arvab heaks üritada sinu pingutusi pea peale üritada keerata, nii et nimetatut järgides poleks võimalik sama parandamise rada jätkata. Mis omakorda tekitab endassevaatava küsimuse, et kas suutmatus sellest mööda vaadata (ja vaikselt siiski oma rida ajada) on esimesi märke saabuda võivast läbipõlemisohust? Kas olen tegelikult liiga nõrk ja ebaadekvaatselt hinnanud end tugevamaks? Miks lasen endale neil seikadel mõjuda, mitte ei libista kõike maha mööda hanerasvast selga? Kas suhtun töösse liiga suure kirega? Aga.... miks üldse pühendada suurt osa oma ärkvelolekuajast millelegi muule kui kirega elamisele/tegutsemisele?

Ehk siis jah, mõni päev on pingelisem kui teine.

Seda meeldivam on lüüa enda kohta väga varakult (kell 17) uks enda selja tagant kinni ja tulla koju. Koju, kus päevasest telefonikõnest aimatud hääletooni muutusest tingituna on korraldatud turgutuseks veidi teistsugune õhtusöök. Palutakse kontsad ja lehvivad hilbud soojade õueriiete vastu vahetada ning juhatatakse varasügisese piknikulaua juurde, kus auramas tunde moorinud liharoog ning klaasides karmiinpunase kuuega eputamas cabernet syrah.

Päevamuljed tulevad nagu paisu tagant ja hakkab kergem. Kohe palju kergem. Suur pilt püsib endiselt paigas ja väikesed pöörised seal sees tunduvad tühised.

Olemine on hea.

Tekib tunne, et tahan minna paika, kuhu on kuklas mõte mõne aastaga uus kodu üles ehitada. Suundun sügavale metsa, kus tulevane paik asetseb. Kui praeguses kodus ei ole harvad hoovil aovalguses liikuvad põdrad (ma ei pea siin soomlasi silmas, eksole:D), siis tolles paigas saab selline külastatavus tõenäoliselt veelgi suurem olema...

Näis, kuidas selle unistusega läheb. Ei taha end mingi kindla mõtte külge väga aheldada, siis kipuvad takistused teele veerema hakkama. Üleüldse on mõtetes, kavades ja viisaastakuplaanides kinni olemine üks ahistavamaid elamise vorme, seega...

Tulevase kodu keset märgib suur ja sadu aastaid jõudu kogunud puu. Täna tõmbab puu mind nagu magnetiga enda ligi. Astun ta juurde, surun põse vastu sooja karedat koort ja järsku hakkavad pisarad voolama. Kogunenud ja allaneelatud pinge vabaneb kui paisu tagant ja ma isegi mitte ei hoia end tagasi, lasen krokodillipisaratel voolata. Püüan endalt küsida, et mida ma siis nüüd pillin, kuid pea on mõtetest tühi. Ei ole kurbust, ei ole enesehaletsust, ei ole muret. Ei ole ühtegi põhjust. Lihtsalt... vana ja tugev puu lubab mul tunda end pisikese sipelgana, kes ei peta puu suuruse kõrval end grammigi tugevamaks, kui tegelikult olen. Aeg maskidel langeda, kasvõi ainult siinviibimise minutiteks...

Peale umbes minutilist pisarasadu hakkan puud emmates endale "Kevade" Arnona tunduma (oi kuis mulle ei meeldinud too tegelaskuju!) ja vool katkeb kui lõigatult. Kobistan selle asemel krundil ringi, näpin lillekesi, silitan rohukõrsi, maitsen punetavaid pohli, imetlen seenekübaraid ning mõtlen, et peaks blogisema.

Koju jõudes otsustan olla täielik laiskelajas ja kuna nina hakkab vaikselt mahlakaske meenutama, kobin läpakaga voodisse ning tegelen kõikvõimalike jaburdustega, nagu eelmisest postitusestki näha:D

Mõni päev lihtsalt on pingelisem, kuid tegelikult on elu ju lill:)

Kuulsuse raske koorem või siis agraarbeibe fantaasia:D

Kõik algas ühest esmapilgul süütust reklaamikampaaniast Armanile:

Ka ajakirjade kaasi ehtima jõudes oli ikka veel tegu kui meelierutava unenäoga:

Kampaania võttis aina suuremad mõõtmed, kuni tüdruk leidis end üle-elusuuruses:

Mingil hetkel väljus tüdruk kampaania raamidest ning hakkas laiemat huvi pakkuma. Nii sündis Warholi stiilis teos: ... hakkasid ilmuma ajaleheartiklid:... ning üks intervjuu järgnes teisele:Väikesed tüdrukud tahtsid kuulsa tüdrukuga sarnaned. "Kas pole mitte armas?", on esimene mõte...

... kui aga suurte tüdrukute poisid hakkasid tüdruku vastu huvi tundma, ... tahtsid suured tüdrukud enam mitte kuulsale tüdrukule sarnaneda vaid temast lahti saada.Lõpuks muutus olukord niivõrd ohtlikuks,et tüdruk võttis kaasa oma Mini Me ning nad reisisid inkognito Venemaa avarustesse.
PS: Interneedus on ikka üks lõbus koht. Mida kõikvõimalikku jaburat sealt ei leia, mille kallal tatitõbisena nokitsedes oma õhtuid sisustada:D

Pane aga pildid rivvi ja kohe vägisi sünnib jutuke... Agraarbeibe fantaasia?