Ma ka Monikast ja kütusest ja elektrist:)

Eile kirjutasin nii:

Täna on popid teemad siin lumega möllav Monika ja üle aegade kõrgeimad kütusehinnad.

Kütusega juhtus täpselt see mis alati. Just siis, kui mina lähen võtma, tõstetakse hind nina ees üles.
Ehk siis eile oli sama case - olles häiritud ühest uudisest, mis mõned kaardid segi lõi, sõitsin tusatsedes tankla poole, endamisi mõeldes, et "selle jama jätkuks võiks nüüd bensiin kah veel 18.20 maksta". Ja mis te arvate, mis hind oli tablool? 18.20... Uuuuuu, selgeltnägija....:)))

Aga Monika möllab meil ka hoolega. Keerutab tuisku nii, et mõned kohad suurtel teedel on vägagi kahtlase läbitavusega. Näis kas hommikul tööle ikka pääsen üldse.
Õhtul koju tulles oli raja autost ümber maja ukseni jõudnud taas kinni tuisata ja mis sa seal ikka labidaga vehkled, kui muudkui juurde keerutab. Ja kuna Vanamees on seisukohal, et ma kas ei tohi üldse omil jalul liikuda või siis vähemasti peab mu talla all vetruma värske lõhnav rohi, siis pooleldi kinnituisanud raja läbimine ei olnud üldse mingi option. Nii visati mind auto juures õlale ja tassiti esiukseni:D Nojah:)

Aga toas on vahva. Soe. Ja ei tuiska:D

Ainus, milleks tuleb valmis olla, on elektri lahkumine meie seltskonnast. Oleme siin metsa sees sellega nii harjunud, et küünlad ja laetud lambid on pimesi leitavates kindlaks määratud kohtades ning anum veega seisab kah nurgas. Kui läheb elekter, läheb kõik. Pole ju tsentraalveega tegemist, omad pumbad oma elektriga.

Kirjutasin seda sissekannet siin, kui helises telefon. Ema. Lobisesime veidi ja selle aja jooksul käis plõks ning läinud elekter oligi:D Ega’s midagi, muud targemat pole ikka teha ja teki alla ka tsut vara pugeda, et siis jätkan kirjutamist Wordis. Kui elekter ja interneedus taastuvad, saab postitada:)

Et sii jah. Harjumuspärane küünlaromantika.

Sellistel hetkedel olen ma siiralt rõõmus, et meil on köögis olemas puupliit. Mulle nagunii meeldib igasugune elus tuli ja põlemise müha, mis sooja voolamisega kaasneb, kuid sellistel hetkedel on see eriti tänuväärt. Ei sõltu elektri puudumisest ei toasoe ega võimalus süüa. Isegi kiirkeetjat pole vaja kasutada – meil alati kuuma veega keedukann igaks juhuks pliidinurgale toetumas ja pliit hoiab kuumana alati ka suure hulga vett muudeks vett tarbivateks toiminguteks.

Nii ma siis istun siin, selg soemüüri lähedal, kass süles tsellumassaaži tegemas ja kurnan läpaka akut. Õues viliseb tuul ja on väga vastik külm, sees aga mühiseb tuli, on soe ja ainsateks helideks küünte klõbin klaviatuuril ja kassi nurrumine. Hehh:)))

Seejärel sulgesin arvuti ja pugesin Vanamehele kaissu. Mis sa ikka muud teed, eksole.

Hommik oli juba teist nägu. Elektrit polnud ikka veel (ja ei tulnud ka enne lõunat) ja mina tuisuvangis. Uudistest ei tea midagi, helistan siis ülemusele ja teatan, et ma täna mingi aeg kodune ja kui saan, lähen millalgi. Soovitas rahulikult võtta. Tema käest sain siis ka kuulda mis mujal Eestis toimub. Hullumaja!!!

Kodus ka tööd teha ei saanud, kuna elektrit ja interneedust netu. Seega ajasin end ikkagi ordnungisse ja kobisin tööle. Pooleks päevaks, kuna Vanamees käskis tagasi sõitma hakata nii, et „kui sa hange kinni jääd, peab sul olema sellest hetkest alates veel vähemalt pool tundi päevavalgust“. Azoo:D Ma siis kobisin kolmest juba tulema:)

Aga teed on jube lahedad! Küll juba lahti sahatud teed on kaetud tuisuvaaludega, millest tuleb hooga läbi sõita, lumepilv taga. Muidu jääb kinni. Samal ajal lendab keereldes külgsuunas tihedat lund, nii et tee servades olevad vallid saavad sujuvalt tuule kaasabil taas teele ümber asustatud. Lisaks tahab tuul autot teelt pühkida.

Ja see kõik on nii kuradima lahe:D Võimas. Looduse stiihhiad on ikka sellised, mille vastu inimputukas on suht jõuetu. Ja igasugune võimas loodusemäng on minu silmale kaunis vaadata. Jõud... Puhas jõud... Huhh! Ok, Ida-Virumaal tõenäoliselt ei ole täna lahe, kuid üldiselt selline pull mulle meeldib:)