Rehvivahetuskuu

... või siis nädal?

Möödunud reedel oli planeeritud Saardesõit. Olime lubanud, et läheme vanematele appi rannakarjamaale aeda ehitama (kadakatest, ehedat ja loodusesse sobivat), enne kui lumi maha tuleb ja asja veidi ebamugavamaks teeb. Valget töövaba aega on ju vaid nädalavahetuseti mõned tunnid. Seega, mõeldud-tehtud, läheme appi.

Neljapäeva õhtuks on teada, et tormakas tuleb reedest alates päris korralik, kuid laupäeval saab toimetada ja pühapäevast keerab siis ilm päris pööraseks. On võimalus, et praamiliiklus saab ohustatud, kuid otsustame siiski riskida.

Käru ka veel taha ja minekut. Kulgeme rahulikult terve tee pimedas sõita (hakkasime sõitma keskpäeval, kuid terve päeva kohta ei läinud ilm kordagi, mitte kordagi valgeks). Virtsu sadamakaile jõudes tahab tuul mind otse väina lennutada - tikk-kontsad asfalti surununa suutsin siiski sadamahoonesse kempsu ja tagasi roomata. Laine peksis üle kai servade ja väga lahe oli! Praam kahjuks ei kõigutanud piisavalt, adrenaliin osalema ei tulnud. Tuule suund oli "vale", noh...
Sõidame üle Muhu, üle väina, natuke veel ja.... Peatus. Pagan, rehv all on kuidagimoodi tühjaks läinud.
Väljas kottpime, tuul möllab kui põrguline ja tulist kurja vanduv Vanamees vahetab ratast.


Mind kästi mitte segada ja autos paigal istuda. Helistasin siis ajaviiteks emale ja andsin olukorrast ülevaate teatega, et me jõuame veidike planeeritust hiljem.

Varuratas, mis aasta jagu autos seisnud, all, sõidame edasi. 4km pärast on loppadi-loppadi ja uus peatus. Varurehv katki... No mismõttes nagu???
Taas kõne vanematele ja nood asuvad teele. Oleme Tagavere asula lähedal, venime Tagaverre sisse tänavavalgustuslambi alla ja ootame abiväge. Käru saab isa auto taha ringi tõstetud ja meie masin jääb tee servale ööd veetma. Tugeva tuule tõttu ei taha ohukolmnurk püsti püsida ning seega lohistatakse kellegi kiviaiast kaks lahmakat toeks:)

Vanamehel on tervis terve päeva jupsinud ja kojujõudnult kallatakse talle pipraviina sisse. Meeleolu on lõbus j järgmisele asjalikule päevale mõeldes tegus ning läheme tuttu ära.
Kui mina voodisse jõuan, on Vanamees vappekülmades. Saan etteheidete osaliseks stiilis "Sa kohe üldse ei hooli minust! Kui sa hooliksid, siis tuleksid teki alla ja hoiaksid mind soojas".
Noh, toon siis kuumaveekoti, panen padjad selja taha sooja hoidmiseks, ronin ise ka tekialust soojendama ja tõsiselt soojas toas loen raamatut ning kuulan murelikult vappuva Vanamehe sonimist. Lõpuks uinun.
Kolmveerand tunni pärast ärkan selle peale, et kõrvetan oma jalga. Vanamees on nii tuline, et sõna otseses mõttes kõrvetab. Avan akna, et oleks värsket õhku ja küsin murelikult, ega ta nüüd surema ei hakka. Vähemasti ei soni enam... Kinnitab, et temaga kõik ok ja hommikuks ta terve. 40-kraadine üheöine palavik tema puhul normaalne. Ok, ühe öö võin seda uskuda ja vaatame homme.
Järgmisel päeval ärkab heas tujus ja toimekana. Linna peale rehvide jahile ja seejärel aiategu kuni videvikuni. Õhtul saun ja külalised ning enam ei mingeid vappumisi, sonimisi ega kõrvetamisi...

Pühapäeval, kui tagasisõit, siis taas ei lähe mitte ainsakski hetkeks ilm valgeks. Natuke kurvaks teeb selline asi...
Aga lained on lahedad!

Teisipäeval helistab Vanamees. Juhtunud on midagi üle mõistuse tunduvat - veel üks rehv on katki läinud! No mismõttes nagu??? Kolmas viie päeva jooksul? Sedakorda oli plekinaela kummi sisse sõitnud... Sisistas kummi tühjaks nii mis mühises.

Et siis mitte rehvivahetuskuu vaid rehvivahetus-viiepäevak:)

Kuusesaaga

Lõbus lugu mu meelest selle Tallinna kuusega:) Seisab samavõrra heasti kui linnavalitsuse reputatsioon. No ei saa püsti, noh...
Veel lõbusamaks läheb lugu siis, kui lubada endale ligi infot sellest, mida arvavad kogu loost päälinna pensjunäärid... (tea kas needsamad, kellele küttepuude pähe pehkinud pakke hoovile veeretati?) Selle kohta pole sõnu isegi tarvis, kõige paremini annab kokkuvõtte edasi ülalolev fototunnistus:))) Jah, just täpselt nii need asjad käivadki, läbinägelikud olete, läbinägelikud... :)

Jõle andekas

Mulle ei meeldi köömned. Kohe üldse mitte. Lihtsalt keeruline on miskit süüa, kus köömnemaitse sees.
Jõulude lähenedes tavapärase eestlasena meeldivad mulle verivorstid. Ja tavapärase saarlasena kohe eriti tanguvorstid. Makid, nagu meie neid kutsume.
Minu õuduseks on aga tegelasi, kes nii verivorstide kui makkide sisse köömneid topivad. Noarumaivõi, noh! Rikuvad ia asja ää.

Viimati ilmusid koju uut marki verivorstid, mida vaja proovida. Esimene ports sai minu poolt väga pika hambaga ää näksitud, kuna juba esimese ampsu juures käis köömnelaks üle. Selge, rohkem mina neid ei söö.

Kui aga toit kapis (teine kotitäis ju veel), siis minu jaoks on selle niisama ära viskamine nõme priiskamine. Miski, mida ma teha ei taha, kuna vaba toitumine on tegelikult siiski privileeg. Ja privileege ei narrita.
Seega tuli need köömnesed vorstikesed teinepäev kuidagimoodi söödavaks teha.

Nii... Mis meil siin kapis siis vedeleb... Hmm, ainumõeldav tundub olevat teha miskit pitsalaadset. Või siis pigem lahtine pirukas.
Mitte kumbki poodi minna ei viitsi. Seega tuleb hakkama saada ainult ja ainult kodusolevaga.
Suurepärane, selle nimi on väljakutse ja nii mulle köögis toimetada meeldib. Küll katsejänes on pärast kohustatud kõik viisakalt noogutades ära sööma, mina ise võin alati rõhuda sellele, et "ma tahan natuke alla võtta, söö sina, ma sinu pärast tegin..."

Kokkuvõttes sai tehtud munalaadungist,ricotta kohupiimast, hapukoorest ja jahust/küpsetuspulbrist tainas. Piruka põhi ahju eelküpsema ja katet lõikuma. Katteks said põhjale laotud kerge kiht mango-tšilli kastet, terve pakk kooritud ja hakitud verivorsti, hapukurk, praetud singiviilud, pool pakki mozzarellat, pakk valgehallitusjuustu ning pakk sinihallitusjuustu. Sool-pipar loomulikult ka ja... Jummala hea asi sai! Kõhud said pilgeni punni õgitud igatahes. Ja mitte ainsatki köömnepojakest ei eristanud mu keel seal laialihajutatud kattes teiste maitsete keskel:)))

Et siis ma nüüd olen teinud verivorstist pirukat:DDD Jube andekas tegelane, eksole:)

Nuusutaja?

Tulen koju, astun esikusse ja tunnen mingit head lõhna. Selline essentsi moodi, justnagu oleks käsitöö komme valmistatud. Kuna Vanamees sellise asjaga kohe kindlasti ei tegeleks, mõtlen uurida, et mis see hea lõhnav asi ometi võiks olla.
"Mmmmm, misasi see siin nii hästi lõhnab?"
"???... Tuulutasin hetk tagasi tube, äkki värske õhk?"
"Eiei, see on midagi muud. Midagi head magusat. Misasi see on, noh, tunned ju küll!"
Järgneb pikk vaikus ja veel pikem pilk. Seejärel rõhutatult, aeglaselt ja rahulikult: "Ainus, mille lõhna siin on, on liim. Vana hea Moment. Ma liimisin."
Ilmselgelt olen ma omadega sinnapaika jõudnud, et tagaks liimi süüa...

Kõik on kinni ellusuhtumises

Et ei kaoks vaid FB hämarustesse vaid et oleks alati saadaval, kui mul kahtlusi-küsimusi tekib:)

Ehk jah, kõik on kinni oskuses elu nautida ja ennast armastada/hinnata. Kui võtad millegi raskeks tööks, mille nimel hirmsasti pongestada ja seda raskelt saavutatavaks pidada, siis pitser jääb võrreldav. Kui aga naudid, hindad olemasolevat ja oled positiivne, on ka see kõik kinnistatud:) Muidugi mängivad igas valdkonnas rolli ka eeldused, vajadusel geenid ja mis iganes, kuid minu kindel veendumus on, et kõik algab suhtumisest. Kui oled veendunud, et elu on üks raske rada ja saavutatav on vaid suure pingutuse vili, siis nii ongi. Võtad aga vabalt, siis oledki vaba:) Ja on absoluutselt ükskõik mida teised valitud rajast, hoiakutest või tulemustest arvavad. Peaasi on olla ise rahul ja õnnelik:)
Jehuu!

PS: Ja kui keegi ikka tahab kõik stoppi panna ja teisele poole maakera suunduda, olles täielikus teadmatuses tulevast, siis nii lihtsalt ongi ja pole mitte kellegi asi talle "mõistust" pähe panna:)
Ei, mina ei hakka kusagile hetkel minema, lihtsalt mõni teine siin maadleb sääraste teemadega ja mina lihtsalt toetan;)

Issanda isiklik loomaaed ja ülejäänud lood

Tere taas:)

Viimasel ajal hiilib kuklasse hingama aina sagedamini mõttepojuke blogisemisega lõpparve teha.
Ei leia eneses motivatsiooni olla järjepidev ja nagu ei oskagi miskit kirjutada. Mõnest teemast ei taha, mõnest ei saa, mõni tundub mulle teiste jaoks liiga ebahuvitav.
Siis tekivad kirjutamises pausid, mil ma vahel (kui viitsin) mõtisklen sellest natuke.

Ja siis ei suuda ma ka lõpparvet kuidagi teha. Sest vahel on ju niiväga teemasid, millest tahaks kirjutada, mille kohta tahaks karjuda, mille üle tahaks kobiseda ja mida tahaks vaimustunult jagada. Ning see paik siin on selleks ju lausa suurepärane koht. Saab tagasisidet, saab vaidlemist ja julgustust, saab irvitada ja saab põleda. Ja nartsislikult oma vanu postitusi on ka vahel tore lugeda. Ajuti on helgemaid kirjutisi, kus ma ise ka üllatun, et näe, vahel oskangi nii kirjutada, nagu ma ise lugeda tahaks ja see pai on ju jube mõnus. Ning lõppude lõpuks on ju jube vahva vahel lihtsalt lugeda ja üht-teist meenutada...
Njah. Ei teagi, mida teha. Päris kinni täna veel panema ei hakka, eks ma siis pean oma pause edasi. Sest samas on teinekord perioode, mil tahaks lausa iga päev miskit kosta:)

Usun, et mõneti tingib mu vähest kirjutamist ka Vanamees. Vabadel hetkedel temaga kuidagi otsast-otsani hõivatud ja saab ka kõik vajalikud emotsioonid endast välja. Kuidagi jube palju lihtsalt suhtleme omavahel (ikka veel, tänaseks võib selle kohta vist "õnneks" öelda:D) ja teemad, mis vajavad väljakirjutamist, saavad hoopis koduseinte vahel läbi arutatud/vaieldud/ju-neim-it.
Need hetked aga, mil teda kodus pole, olen hõivatud oma tegemistega ja nii ta lähebki.

Seega vabandused mu lugejate ees, kes siiski siia kiigates loodavad miskit leida... Omamoodi väga armas, et nii kannatlikud olete:)

Tegelikult ma kahtlustan, et varsti istun jälle ninapidi arvutis ja kriban ja kobisen. Võib-olla. Vanamehel plaanis paari projektiga tegeleda veidi eemal ja siis ma istun siin õhtuti üksi. Näis, sageli ta kodus mind lõbustamas siis käib ka. Ehk istun ja halan siin iga jumala päev:)

Aga täna sundis mind näpud klaviatuurile sirutama üks tõeliselt lahe ja silmi pööritama panev tegelane. Täiesti uskumatu, kui kirju on issanda loomaaed ja kui erivärvilised selle tegelased. Olen ikka arvanud, et olen kohanud igasugu karvaseid ja sulelisi, kuid tänane tegelane, keda olude sunnil tunnikese oma katuse all võõrustasime, nihutas piire. Ja pani tõsiselt maailmakorralduse ja eestlaste tuleviku üle järele mõtlema...

Vanamees ongi parasjagu tegelast transportimas sinna, kus on tema suundumise eesmärk, kuid kujutan ette millises agoonias ta on. Ja omamoodi ajab itsitama:))) Ning otse loomulikult mõjub palsamina kirjusabalise tegelase selja taga minu poole heidetud ahastav pilk läbisegi tänutundega, et ma olen see kes ma olen ning vaikselt poetatud kommentaar: "See kõik paneb mind veelgi rohkem hindama seda, mis mul kodus olemas on".

Ühesõnaga jah... tänu sellele, et me oleme oma suhtlemistes suhteliselt avatud ja kontakteeruvad, toob elu meie teele erinevaid tegelasi. Mitmete puhul saad hiljem aru, et oli lausa vajalikki see kohtumine (kas areneb sealt mõni eriti lahe tutvus või (äri)projekt), kuid tegelase, kes täna meie elust puutepunktina läbi lipsas, vajalikkust ei oska praegu küll veel hinnata. Samas... kui inimene vestleb terve aja läbi peegli enesega dialoogi pidades (sõna otseses mõttes, terve enam-vähem ühepoolse vestluse aja vingerdati peegli ees ja silmside oli vaid iseendaga), siis õpetab see ehk peeglist vähem lugu pidama? Ei tea:) Igatahes äärmiselt lõbustav oli:) Ja sundis mind lausa kirjutama, et emotsiooni jäädvustada;D
Nüüd igatahes sai too kirju tegelane oma teeotsale suunatud ja mul suudeldi õrnalt aitähhi saatel sõrmeotsi:)))
Loeme õhtu igati kordaläinuks:)

Aga muidu olen ma nüüd nädalapäevad juba jälle tööd rüganud ja jube hea tunne on tagasi tulles kuulda, kuiväga mind oodati:) Kuidas minu äraolles oli pingeid kerkida mittelaskev lüli puudu ja igasugu erinevad emotsioonid hakkasid kerkima. Nüüd aga paistavad tegelased päris siiralt rõõmustavat, et ma tagasi ja tänu minu telefon-väljas-ise-kaugel-ära olekule on vist aru saanud, et pealiku roll ei ole mitte arvuti taga niisama istuda ja reaalset tööd mitte teha vaid et see pinge, millele ma käsnataoliseks puhvriks olen, on ikka parajalt hullumeelne. Nüüd rõõmustavad, et saab jälle vastutuse ja suhtlemise minu kanda jätta. Ehh, vanker veereb edasi:)

Küll aga on alates naasmisest üks asi, millega ma ei suuda veel kuidagi harjuda. Pimedus. Sompus ja pime. Päike hiilib välja vaid erijuhtudel. Lihtsalt nii pime on, et ma kipun talveunne vajuma... Aina magaks, kui võimalik oleks.
Kui oled tulnud igapäevasest lauspäikesest 35 kraadi alt, siis ok, riideid saab ju selge panna, kuid mida pimedusega peale hakata? Ehitada pea kohale taimelambid ja kujutada ette, et olen lilleke sopas?

Njah. Magamine on aga see, mida ma veel ei saa. Et suvi suveks, kuid ega meil muude aastaaegade nädalavahed kah vabamad ole. Ikka on keegi külastamas või ise miskit/kuskil asjatamas. Näiteks nagu äsjamöödunud nädalavahel - oli teada, et tulevad kaks tüüpi meile külla. Sisse astus neid aga viis ning siis jagus lõbusat jutumulinat/argumenteerimist/naermist hommikutundideni. Ainult mina tegin oma elu keeruliseks, kui läksin viisakalt küsima, ega kellelgi midagi seente või sibulate vastu pitsade peal ole. Siis selgub, et üks ei seedigi seeni ja üks taimetoitlane. Eks ma siis mässasin oma pitsasid hambatikkudega märgistada, et siit on seenevaba ja siit on lihavaba ja.... Lihtsam olnuks mitte küsida:)

Aga ok, mis siin ikka enam jahuda. Täiesti tühjaks pigistatud Vanamees jõudis tagasi koju ning vaja teist nüüd turgutada;) Ta, vaeseke, ei talu absoluutselt rumalust...
Samas, kes oleme meie, et anda hinnanguid rumalusele või mitte, eksole:)