See sõrmeküüne suurune habras suleke on üles võetud oktoobrikuisel varahommikul 2010.aastal. Hoolimata sellest, et pilt on tehtud vana ja väsinud aparaadiga, täiesti töötlemata ja valesti teravustatud, annab see minu meelest siiski edasi looduse võrratu ilumeele.
On, mille eest tänulik olla:)
On, mille eest tänulik olla:)
... ja kirjeldama, kuivõrd võrratu võib tunduda ka esmaspäev. See üks masendavamaks peetavaid päevi nädalas.
Olen juba kodus. Arvutilaua, mis asub otse suure akna all, ees tundub olevat kui maal. Lumised puud, mütsikestega aiapostid ning nende kõige taustaks imeline lõheroosa taevas. Päike loojub.
Ilm pimeneb ning mina olen juba kodus. Naudin sooja tuba ning jahedat keelekastet.
Olin täna tubli ja lahkusin töölt juba veidi enne kella nelja. Pii emm. Koju tulin valges, nautides õhtueelset valgusesillerdust lumel ning miinuskraadidest ülikarget õhku. Totakas naeratus ei tahtnud näolt kohe kuidagi lahkuda.
Pagan, ma pean seda sagedamini tegema! Seda va normaalsel ajal lahkumist, ma mõtlen. Tööl olin ka juba 6:50, seega oli ju ka tagumine aeg, eksole.
Nüüd blogisen, vaatan läbi uudised, vastan paarile kirjale, triigin veidi ja hakkan orhideesid uputama (loe: kastma). Mu 8-st orhideest üks valge just lõpetas õitsemise ning üks lilla ja üks pruunikas-punane on alustamas. Mõlemil üks õis avatud ja teised hoogu võtmas.
Jõulukaktus, mis külalistetoas hetkelist rahu ja vaikust naudib, on oma väiksusest hoolimata end nii õisi täis ajanud, et miskit hullu kohe:) Suudan tuvastada vaid üksikud otsad, kus õisi pole. See-eest ühe lehe/varre/misiganes-lüli otsa ajab kahte korraga:) See taim on raudselt üks mu lemmikuid. Samas - milline neist ei oleks:D
Seejärel võtan ette viimase kolmandiku eile alustatud raamatust, mis läheb kui näljaga neelates ning jään ootama kõnet selle kohta, et ollakse end end koduteele asutanud. Siis saab selleks ajaks maitsestunud kana ahju panna, nii et kojusaabujal on hea toidulõhnade peale koduust leida. See on hea tunne ja kui tema teeb seda sageli mulle, siis miks ei võiks mina kasutada ära päevi, mil tema tuleb palju hiljem ja samaga vastata. See ju ongi üks osa hoolimisest, eksole. Teisele hea tunde tekitamine.
Ehh, tegelikult on elu ikka üks jube ilus seiklus ja mul on hea meel seda kogeda. Pisiasju nautides...
Soovin oma lugejaile sedasama tunnet ja sedasama naudingut sellest võrratust kingitusest.
Hoolimata meil kõigil pagasis olevatest suurematest ja väiksematest kivikamakatest.
Ja hoolimata külmast ilmast ja kärnas kärsast:D
5 kommentaari:
See ju ongi üks osa hoolimisest, eksole. Teisele hea tunde tekitamine.
Täpselt arvan asjadest mina ka, hea kui saad teha head ja kui sulle tehakse, mitte ei lasta hinge suure kaarega nagu mulle tundub, et viimasel tehakse. Just see ärategemine.
Mõnusat nautimist! See kõik on kokkuvõttes palju rohkem väärt kui me arvata oskame!
P.S Väga-väga-väga ilus ja õnnestunud pilt!
Haa! Väga armas kirjeldus oma heast päevast. Ma kujutan sind seal nende lillede eest hoolitsemas ja seda maalilist pilti aknast.
Ja mina usun ka, et on väga hea tunne, kui saad kellesti hoolida üldse ja talle head tunnet tekitada. Oluline on sealjuures muidugi, et ka teised sulle seda head tunnet tekitavad :)
Ja ilus pilt tõesti!
Jap, hoolimine annab elule värvi, ütleks ma:)
Õitse õitse, lillekene! ;)
Postita kommentaar