Vahel mul on tunne, et ma esitan tänu väiksema lapse olemasolule suuremale liigsuuri nõudmisi. Eeldan, et ta peaks oskama seda ja toda ning justkui iseenesest kõike juppmaad paremini teadma kui ehk tegelikult teab. Samas - kui võtan teda väikese lapsena, üllatun sageli ja püüan end taas korrigeerida.
Ühesõnaga suht segane jutt sai.
Kui eelmisel aastal nõudis laps ise lasteaeda ja oli kurb, kui minna ei saanud, siis peale kolmekuulist puhkust sel sügisel taasalustades ta enam nii rõõmus pole. Esimest korda elus jäi septembris hommikuti nuttu tihkudes sõime. Kasvatajate sõnul lõppes see küll kohe, kui lapsevanem lahkus, kuid hinge kriipis see teadmine ikka. Ülejäänud päeva olevat laps olnud rõõmus ja aidanud kasvatajaid väiksematega tegelemisel, kojuminek oli samuti rõõmus.
Käis 1,5 nädalat, siis jäi nohusse.
Seejärel jätsime pikalt koju, enam kui kuu aega oli vahe. Kui küsisin, kas lasteaeda tahad minna, sain vastuseks, et "Tahan aga hiljem". Mingil kummalisel põhjusel enam ei kibelegi, kuigi sõimes samad kasvatajad kes eelmisel aastal. Lapsed küll enamuses teised. Kui eelmisel aastal oli tema pikalt kõige noorem, siis nüüd on tema vanemate seas ja ülejäänud pisised, kes eriti ei räägi veel. Mis muidugi võib talle mõju avaldada, kuid samas on võimalus, et need mitterääkijad üritavad end teistmoodi arusaadavaks teha ja mine tea, mida see tähendab. Igatahes on poiss mõned korrad maininud, et keegi laps lööb teda. Arvestades aga tema tundlikkust "Miks sa mulle nii tegid?" "Miks ta minuga nii käitus?" jmt, võib see talle rängalt mõjuda. On see nii või ei, pole ma veel selgust saanud.
Lükkasime ja lükkasime seda minekut edasi, kuid kuna tulemas on vanavanemate päev ja see sisaldab esinemist, tahtsime, et ka meie poiss oleks natuke kavaga kursis, mitte ei peaks segaduses pealt vaatama ja niisama kaasa karglema. Et saab proovidest osa võtta. Seega pakkusime talle välja, et täna lasteaeda. Nõustus.
Suurt-suurt rõõmu tekitas vaatepilt rõõmsalt tantsusammul rühma kekslevast lapsest. Ses mõttes kõik ideaalne. Lapsevanematel südamed rahul.
Lähen siis päeva lõpus järele ning peale tere-kallisid lausub mulle vaikselt, kergelt isegi etteheitvalt: "Mummi ja Nana ei tulnud... Ei olnud mummide ja nanade pidu..." Ise veel sellise näoga, et mis kägu sa mulle ajasid ja no kas sa siis ise ka asjadest õigesti aru pole saanud või mis su diagnoos on.
Oehh... vot siis ma tundsin, kuidas see lõikas.
Olin talle rääkinud, et ta võiks käia paar päeva lasteaias, koos teistega saalis harjutamas käia ja siis, kui veel kaks öötudu on tehtud, tuleb mummide ja nanade pidu (meil ei kasutata sõna vanavanemad, meil on Mummi ja Nana ja teisest liinist Vanaema).
Kuna ta teab numbri kaks tähendust ja kuna termin "kaks öötudu" on talle minu arvates/kogemustele tuginedes selge, ei osanud ma kahtlustadagi, et tema jaoks oli see kepseldes rühma minek tõenäoliselt vaid õhtu ootusärevus. Ja mida ta siis tundma pidi, kui see kõik tühja jooksis?
Ma ei tea. Jah, ma mõjun siin heietades imelikult, kuid millegipärast pean seda endast välja saama.
Loomulikult selgitasin talle veelkord ja taas tundus, et sai aru, kuid tekkis õigustatud küsimus, et kui palju ta tegelikult siis ikkagi adub? Kas oli see vaid ühekordne möödarääkimine tänu sellele, et Mummi ja Nana talle nii olulised ja ootusväärsed? Või eeldan mina liiga palju?
Jajaa, taas titejutt. Aga see on hetkel mu elu suurim sisu ja vastutus ja lihtsalt nii ongi.
Ühesõnaga suht segane jutt sai.
Kui eelmisel aastal nõudis laps ise lasteaeda ja oli kurb, kui minna ei saanud, siis peale kolmekuulist puhkust sel sügisel taasalustades ta enam nii rõõmus pole. Esimest korda elus jäi septembris hommikuti nuttu tihkudes sõime. Kasvatajate sõnul lõppes see küll kohe, kui lapsevanem lahkus, kuid hinge kriipis see teadmine ikka. Ülejäänud päeva olevat laps olnud rõõmus ja aidanud kasvatajaid väiksematega tegelemisel, kojuminek oli samuti rõõmus.
Käis 1,5 nädalat, siis jäi nohusse.
Seejärel jätsime pikalt koju, enam kui kuu aega oli vahe. Kui küsisin, kas lasteaeda tahad minna, sain vastuseks, et "Tahan aga hiljem". Mingil kummalisel põhjusel enam ei kibelegi, kuigi sõimes samad kasvatajad kes eelmisel aastal. Lapsed küll enamuses teised. Kui eelmisel aastal oli tema pikalt kõige noorem, siis nüüd on tema vanemate seas ja ülejäänud pisised, kes eriti ei räägi veel. Mis muidugi võib talle mõju avaldada, kuid samas on võimalus, et need mitterääkijad üritavad end teistmoodi arusaadavaks teha ja mine tea, mida see tähendab. Igatahes on poiss mõned korrad maininud, et keegi laps lööb teda. Arvestades aga tema tundlikkust "Miks sa mulle nii tegid?" "Miks ta minuga nii käitus?" jmt, võib see talle rängalt mõjuda. On see nii või ei, pole ma veel selgust saanud.
Lükkasime ja lükkasime seda minekut edasi, kuid kuna tulemas on vanavanemate päev ja see sisaldab esinemist, tahtsime, et ka meie poiss oleks natuke kavaga kursis, mitte ei peaks segaduses pealt vaatama ja niisama kaasa karglema. Et saab proovidest osa võtta. Seega pakkusime talle välja, et täna lasteaeda. Nõustus.
Suurt-suurt rõõmu tekitas vaatepilt rõõmsalt tantsusammul rühma kekslevast lapsest. Ses mõttes kõik ideaalne. Lapsevanematel südamed rahul.
Lähen siis päeva lõpus järele ning peale tere-kallisid lausub mulle vaikselt, kergelt isegi etteheitvalt: "Mummi ja Nana ei tulnud... Ei olnud mummide ja nanade pidu..." Ise veel sellise näoga, et mis kägu sa mulle ajasid ja no kas sa siis ise ka asjadest õigesti aru pole saanud või mis su diagnoos on.
Oehh... vot siis ma tundsin, kuidas see lõikas.
Olin talle rääkinud, et ta võiks käia paar päeva lasteaias, koos teistega saalis harjutamas käia ja siis, kui veel kaks öötudu on tehtud, tuleb mummide ja nanade pidu (meil ei kasutata sõna vanavanemad, meil on Mummi ja Nana ja teisest liinist Vanaema).
Kuna ta teab numbri kaks tähendust ja kuna termin "kaks öötudu" on talle minu arvates/kogemustele tuginedes selge, ei osanud ma kahtlustadagi, et tema jaoks oli see kepseldes rühma minek tõenäoliselt vaid õhtu ootusärevus. Ja mida ta siis tundma pidi, kui see kõik tühja jooksis?
Ma ei tea. Jah, ma mõjun siin heietades imelikult, kuid millegipärast pean seda endast välja saama.
Loomulikult selgitasin talle veelkord ja taas tundus, et sai aru, kuid tekkis õigustatud küsimus, et kui palju ta tegelikult siis ikkagi adub? Kas oli see vaid ühekordne möödarääkimine tänu sellele, et Mummi ja Nana talle nii olulised ja ootusväärsed? Või eeldan mina liiga palju?
Jajaa, taas titejutt. Aga see on hetkel mu elu suurim sisu ja vastutus ja lihtsalt nii ongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar