Muskussikk

Muskussikk

Vaatasin veidi suvepilte läbi ja üritasin mingisugust korda luua. Avastasin, et üsna palju on olukordi, kus meie Vanem Poiss (5a) on hõivatud loodusega. Kas ta siis uurib taimi, segab mingeid möginaid kokku, mässab putukate/siilide/kasside/lindudega või no mida iganes. Ta ikka kohe armastab elusloodust ja tunneb selle vastu siirast huvi.

See pilt on tehtud suvekuumas sauna ees. Lavalt aeg-ajal õue grilli juurde ja siis tagasi sauna oli meie puhkepäevade tavaseis. Aitas suurepäraselt suvekuumaga võidelda, kuna lavalt tulles ei tundunudki õues nii metsikult palav.

Ühel hetkel siis tuli ettevaatliku sammuga meie juurde Vanem Poiss, et oma uut lemmikut tutvustada. Mööda teda ronis muskussikk. Ja no ära ei läinud, suuna kuidas tahad. Väikemees oli kohe eriliselt õnnelik, et ju nad siis meeldivad teineteisele nii väga :) Nunnutas teist iganes.

Kablakuhjad

Mingi aeg tagasi võtsin end kokku ja sorteerisin aja jooksul muudkui väikseks jäämisel kõrvale tõstetud lasteriided ära. Korstnajala taga oli nii mõnus koht, kuhu neid eest ära tõsta ja nii neid sinna kuhjus.
Teadsin, et tahaks ju kellelegi need ära anda kunagi, kuid ümberringi sündisid vaid tüdrukud. Minu poisid ikka kõige nooremad poisid.
Müümisega tegeleda ei viitsi, kohe üldse mitte. Pildistada ja muudkui vastata, palju on selle või tolle eseme sisesääre pikkus, ümbermõõt vmt... No ei viitsi. Lisaks olen isegi üksjagu vahvaid lasteriideid sõpradelt teise ringina saanud ja tundus aus need niisama edasi oma elu elama lasta.

Aga siis kellele? Anonüümselt saaks ära anda kusagile heategevuslikule organile küll, kuid esemed, mis eriti kallid/vahvad/erilised, need tahaks ju niimoodi ära anda, et tead kuhu lähevad.

Lõpuks ometi on Saares meil ringkonda "tekkinud" kaks poisslast. Üks alla-kahene ja teine päris tutikas. Ja no lõpuks ometi oli mul stiimul sorteering ära korraldada :)

Viimane kord sai siis Saarde sõidetud nii nagu ülal pildil näha. Maasturi pagasiruum ei ole kõige tillem ja kotte on seal 2-3 rivi sügavusse, olenevalt koti mõõtudest. Kohver ja muu kabla olid minu kõrvalistmel, poisid taga oma toolides.

Sorteerimine oli aga vajalik, kuna üks osa läks kahele värskele poiskale, kaks osa aga suurperede organisatsioonile. Ja appikene kui mõnus oli korstnajala tagust vaadata :D
Aga pole midagi teha, paar pagasnikutäit erinevat kraami peaks veel kusagile ära andma aja jooksul. Enda ja jälle poiste asju, võib-olla ka muud. Ikka ju tahaks vahel endale miskit uut soetada. Aga pole ruumi, kui kõik kohad vana värki täis.
Kergendustunne oli kuidagi väga korraks. Juba paar nädalat hiljem tundus, et kõike on ikka veel liiga palju.
Ootan veidi veel ja leiutan taas võimaluse laialijagamiseks :)

Mis siis kui...

Ahjaa, ma pole ju blogis sel teemal veel sõna võtnud...
Aga ma siin vahepeal liitusin Naiskodukaitsega.

Ei, sokke ma kududa ei oska. Kahjuks. Ja see pole see teema. Minu rõhuasetused on mujal.
Nagu näiteks see, et juhul kui peaks miski jama juhtuma, kuidas siis eelkõige oma peret aidata/hoida, seejärel lähemat kogukonda ja siis juba vastavalt vajadusele/võimalustele kaugemaid punkte.

Üks ärkamise momente oli, kui Tallinnas sõbrantsi juures korteris oli veeavarii ja igasuguse vee kasutamine võimatu. Mida teha? Põõsa taha pissile ju ei lähe. Tallinna kesklinnas. Ok, sai Statoilis kempsus käidud ja ka kohvi sai sealt, kuid mis siis, kui see oleks mastaapne?

Hakkasin mõtlema, et mis siis kui keegi teeb kasvõi "nalja" ja mingis tiheasustatud piirkonnas elektri katkestab pikemaks ajaks? Ei tööta ei elekter, ei vesi, ei küte... Ok, generaatorid abiks. Need aga vajavad kütust. Kui ei ole elektrit, ei saa ka kütust. Saavad vaid teatud instantsid, tavakodanikud mitte. Autoga saad natuke sõita, ühistransport samuti ei liigu. Pole kütust.
Massirahutused. Rünnatakse kauplusi, et saada süüa ja vett. Osta ju ei saaks, kuna pole elektrit ja ei tööta ei kassad, ei uksed. Adrenaliin ja paanika. Vägivallalained. Igaüks võitleb enda eest. Nõrgematega juhtub igasugu halbu asju. Väga halbu asju. Lähedastele helistada ka ei saa, et kokku saada ja üksteist kaitsta. Kaos.
Kui on külm aeg, kaob tagant ka igasugune soojus... Täielik kaos. Kohe tõsiselt. Väga halb "nali" oleks. Aga seda ei saa välistada. Või mõnda muud sarnast jama.

Ise pean end küll piisavalt kaineks ja suhteliselt okeilt varustatuks, kuid alati saaks paremini. Ma ei eelda, et kõik on kogu aeg olemas, for granted. Selle asja nimi on vist TTM (Terve Talupoja Mõistus).
Mul on olemas kaminaküte ja pliit (kuigi seda viimast pea üldse ei kasuta, kuid las ta olla). Mul on gaasipliit, mida saab süüdata ka tikust, kui elekter ära. Olen seda täpselt 1x teinud, muul ajal vajutan nuppu ja tuli ilmub. Mul on salvkaev hoovis, kust saaks pumba seiskudes kuidagi ikka vett vinnata. Mul on hoovis ka välikäimla (mida ma pole siiani ikka veel kordagi kasutanud), kuna ei igatse täissitutud põõsataguseid ja külmal kriisiajal ei oleks see põõsatagune just ka mõnusaim variant.
Mul on korralikud küünla-, puu- ja tikuvarud. Mul on sügavkülmakirst tavaari täis (elektri kadudes mingi aja ikka püsib ja siis tuleb lihtsalt läbi keetma hakata). Samuti kuivainekapid ja kelder. Maal elades tundub loomulik, mis siis, et hästi varustatud kauplus vaid 3,5km kaugusel.
Mul on olemas patareivarud, et pea-/taskulambid töötaksid. Mul on olemas patareidega raadio, et vajadusel infot saada.
Ja veel ja veel ja veel.

Kindlasti on asju, millele ma ei ole osanud mõelda, kuid ma ei tee end sõltuvaks olukorrast, kus kõik oleks justkui elementaarne ja ümber nurga. Sest mis siis, kui ühel päeval see ei ole elementaarne? Kasvõi ainult nädalaks? Ei taha mõeldagi, mis siis juhtuma hakkab.

Ma siiralt loodan ja ka usun, et midagi ei juhtu, kuid ajalugu on näidanud, et ükski rahuaeg ei kesta lõputult. Kahjuks. Miski hetk käärib kusagil midagi üle, lendab pealt mõni kaas ja ongi jama. Eeldatavasti juhtub siis miskine viirusrünnak vmt hoopis ja saaks kiiresti palju hävitustööd tehtud, kuid võib-olla toimub siiski ka vanamoodsalt.

Nii ma siis otsisin endale võimaluse end neil teemadel veidi rohkem harida. Kasutada ära organisatsiooni, mis saab mind õpetada. Anda mulle teadmisi juurde neis valdkondades, mis vajaksid täiendamist/kindlustamist.

Ütleme nii, et siiani olen tutvunud tänu sellele väga-väga lahedate inimestega, mu seltsielu on õige tihedaks läinud, sõitmised koolitustele üle Eesti on laienenud lisaks tööpäevadele ka töövälisele ajale ja teatud õppused on ikka väga sügava mulje jätnud :) Kui vähegi viitsin, kirjutan mõned üles ja salvestan oma veebipäevikusse ehk siiagi.

Pudrunäod

Ilma erilise kunstiandeta vormitud pudrunäod

Kui meil on puhkepäevad/lasteaiavabad päevad, siis on poistel kindel soov hommikuputru saada. Mingi võileivaga neid juba ära ei osta - suud kõverad ja Pitsu-silmad peas.
Ok, ise ma olen neid titest saati harjutanud putru sööma ja eks siis tuleb jälle pliidi ette ronida. Puhkepäeva hommikul, kui võiks ju kohvitassiga end diivanile raamatut lugema kerida... Unistaja!

Saaremaa-vanaema ehk Mummi on poistele lisaks külge õpetanud hirsipudru-armastuse. Nüüd on nii, et lemmikpuder on hirsipuder ja pean minagi seda tegema. Hirss ja manna on aga kaks sellist tegelast, mille keetmisel peab olema kiire ja täpne. Klimbid pudrus on ju mõeldamatu.
Õnneks olen sel alal päris spetsiks muutunud ja klimpe mu putrudest ei leia.

Aga mis ma siin ikka halan, et ei saa vedeleda. Tegelikult peaks vägagi õnnelik olema, et poisid putru nõuavad ja fännavad. Küll ja küll ju neid lapsi, kes seda ei hinda.
Nii ma siis veedangi puhkepäeva hommikuid pliidi ääres. Ja vabad hetked päevast, kuna siis tahaks ju vaaritada ja küpsetada ja miskit head teha ja... Njah. Vahepeal uus laar pesu pesema ja jälle kööki... Gläm-life :)

Ennast kiitmast ma ei väsi

Olen täiesti üllatunud oma laskmisoskuse üle. Ma isegi ei teadnud, et mul sellist asja olemas on.

Olen nüüd veidike lasketiirus käinud poolautomaadist laskmas. Noh, sihik paigas ja sätin hingamist ja keha stabiilsust ja... lasen sinna, kuhu tunne tuleb. Täiesti suvalt. Ok, küll sihiku järgi, kuid olgem ausad - selle 25 meetri peale ma isegi ei adu, kas märklaua lähistele taban. Sihtimine, hingamine, pauk, järelsihtimine ja kordus. Ja kordus.
Kui siis märklauda vaatama lähen, avastan kõik lasud mustast ringist. Kahjuks küll mitte kõik ühest sektorist, kuid siiski vähemalt mustast. Kõik. Mitte ainus ei lähe mööda.
Kuidas see võimalik on, kui ma isegi aru ei saa, kuhu ma lasen? Sihin jah täpselt, kuid tulemust ju ei adu...

Ühtpidi on mul hea meel, et suudan suhteliselt täpselt lasta (olen sellest vaikselt unistanud), teisalt on kulmud kõrgel, et mis mul viga on? Mida asja ma nüüd lasketiiru ronin? Keskeas kahe lapse ema. Triigi kodus või vahi telekat või midagi. Aga ei. Vaatab, kuidas saab perelogistika ja hobide kõrval end lasketiiru veetud...
Keskeakriisi vorm?

Köögis

Olen ikka öelnud, et minu meelest on päris pisid täiesti võimelised köögis toimetama. Ja kuigi ma tean, et tegelikult võiksin ma neid tunduvalt rohkem kööki usaldada, kipun ma samamoodi ise kõik kiiresti ära tegema. Kaost vähem ja ajakulu mõistlik.

Küll aga on juba täiesti tavaline, et Vanem Poiss (5a) meile pannkooke või omletti küpsetab. Ise segab taigna ja ise küpsetab. Mina muidugi juures ja abiks.
Munavõiet teevad samuti poisid. Kartuleid koorivad ka, kuid siis peab arvestama ajakuluks ikka pool päeva :D

Viimasel ajal on nad hakanud aga ka muffineid küpsetama. Küsivad muffineid, mina ei viitsi. Tehku ise. Haaravad mõttest ja hakkavadki tegema :) Muidugi pean juhendama/abistama ja see ei lase looderdada, kuid las siis olla.
Suvel oli eriti hea - tahate muffineid, siis minge korjake kausitäis marju sinna sisse. Kui kauss täis, siis saate tegema hakata. Kui muidu marjade korjamine ei ole nende meelistegevus, siis sellise tigimuse puhul saavad marjad kokku ilma venivate pausideta :)

Oi nad kasvavad ikka kiiresti... 2 sügist ja esimene läheb kooli. Aasta hiljem teine...

Vee hulk majas

See akvandus on ikka täiesti haige teema. Kartsin, et nii läheb ja ongi läinud...

Olen alati akvaariumi igatsenud. Alati leidnud sada vabandust, miks seda mitte majapidamisse paigutada. Nüüd aga, kui aasta tagasi (19.11.2017) mulle akva suht ootamatult kraesse sadas, sai saatanale sõrm ära antud.
Esialgsest 125 liitrist on sujuvalt saanud 320+160 liitrit. Ehk siis ligi pool tonni vett (ok, kruus ja suured kivid võtavad ka ruumi) vedeleb igapäevaselt mul elutoas. Suure akva küljepikkus on 130cm ehk pikem kui kumbki mu lastest. Normaalne :D Ma võiks lapse akvasse mahutada. Mõlemad korraga :D

Igapäevased söötmised ja kalade tervisliku seisundi/heaolu jälgimine. Iganädalased filtrite puhastamised. Üle nädala ca 30% veevahetusi. Jääkuubikuvormidesse kaladele kvaliteetse toidu valmistamine. Jne jne jne. Ikka kohe täiskohaga koduloomad. Kordades aeganõudvamad kui kassid :) Aga sama lahedad jälgida.

Et siis jah. Aasta akvandust on nüüd täis. Ebareaalne mu jaoks :D

Hõreda liini pinge

Saartevahelisel praamil on püsiliikujate arv ilmselgelt nii väike, et parvlaeva (ei ole praam, on parvlaev tegelikult) personal tunneb püsiklienti.

Eelmiste jõulude ajal näiteks läksime mina ja poisid Saarde paar päeva enne Vanameest. Kui siis Vanamees meile järgnes ja väina ületas, küsis praamimees muuseas: "Noh, lähed pühadeks perele järele?"
Eeemmm... okei....

Poistega on ka selsamal praamionul oma teema. Juba paaril korral on käinud mulle rääkimas, kuidas tal on hea meel meie poisse praamil näha, kuna siis teada, et mängunurk on pärast ära koristatud, mitte tavapärases läbus. Jah, mul on küll komme sundida lapsi mängunurka koristama, kui praam sadamasse jõudma hakkab, kuid et seda märgatud on, tekitab väikest pinget. Nüüd justkui ei saakski mängunurka segamini jätta, isegi kui nii kiireks läheb, et ei jõua. Nüüd on juskui kohustus...

Peab ikka eluolu endale keeruliseks mõtlema, ei saa muudmoodi :D

Pilvede all

Minu kirg on oksakäärid ilmselgelt. Kiin ja suured ning väikesed oksakäärid.
Kuna muu aiahooaeg on omadega otsas selleks aastaks, siis neid üksikuid nädalavahetuse valgeid tunde kasutan õues võsaga maadlemiseks. Saab hooviga piirnevat ala viisakaks ja päris mõnus ajuvaba trenn ka. Saab omi mõtteid mõelda, omi monolooge pidada, ennast välja elada ja tulemus on silmale meeldiv kah veel tagatipuks.

Igatahes. Vaatab üks nädalavahe Vanamees mind järjekordsel müttamissessioonil ja uurib: "Ei tea mida Sina küll teeksid, kui Sul kiini ja oksakääre ei oleks?"
"Tõenäoliselt teaksin, mis Pilvede all toimub"

Mõtlen siin nüüd, et äkki ma tõesti olen igirahutu hing? Üldse paigal ei püsi?
Ma tegelikult igatsen mõtet telekavaatamisest. Ma isegi salvestan üht-teist, kui taipan telekava uudistada. Ja siis need salvestised aeguvad selle kahenädalase perioodi jooksul ära ja jälle mul kõik vaatamata. Tahaks ju vaadata miskit, kuid kohe kuidagi ei oska seda aega niimoodi kasutada, et oleks võimalik need perioodid rahulikult paigal istuda. Kogu aeg on vaja ju midagi teha. Kui ei saa õues, siis on tubased lõppematud toimetused ees ootamas....
No ma ei tea. Kuidas teised inimesed suudavad oma elu selliselt organiseerida, et nad teavad rääkida igasugu asjadest, mis telekast nähtud? Mida mina nii valesti teen, et selleks aega tekitada ei suuda?

Kasulik drill

Peale seda, kui sai koju toodud ammu-ammu igatsetud-unistatud headest ubadest värsket kreemise vahuga kohvi jahvatav masin, on osutunud äärmiselt kasulikuks Vanema Poisi (5a) asjalik-olemise püüd.
Nimelt on tema tavapäraseks küsimuseks meile puhkepäevade hommikul: "Kas te kohvi ka soovite?"
Ja otse loomulikult me soovime :) Enne oma tavapärast doosi käime pool-zombidena ringi ja see staadium tuleb ju kõrvaldada.

Nüüd saabki pojanaaskel käia nuppu vajutamas ja meile kohvi serveerida :) Tema ärkab tavaliselt esimesena (puhkepäevadel, kuna argihommikute kella 6-st äratust ta õnneks nädalavahetustel ei praktiseeri, see on meie "oma aeg" Vanamehega 5 päeva nädalas), ca 7-8 vahel ja suundub alla multikaid vaatama. Mõne aja pärast järgneb Noorem Poiss, kes siis umbes 9 paiku ilmub meie voodi juurde kurvameelse nentimisega: "Emme, ma tahaksin midagi süüa". Ja siis kui mina suundun putru keetma, "valmistab" Vanem Poiss meile kohvi :)
Lihtsalt nii armas, et vajab ülestähendamist.

Minu asjalik mees

Meil on kaks kassi. Karvik on 15-aastane ja Valge Elukas saab detsembris 11-aastaseks. Veel 4 aastat tagasi olid nad puhtakujulised toakassid, kel küünedki regulaarselt lõigatud (kratsimisvastane meetod).
Nüüd, aastast 2014 ehk majaostust alates, on kassid ikka üsna õueloomad. Öösiti õues ja kui oleme kodust eemal, siis samuti. Ei ole karvauputust toas ja jääb ära junnide ja klompide sõelumine kassitualetist. Asjatavad mul lillepeenardes ja keeravad neid segamini. Nojahnoh, ma polegi mingi lillepeenarde inimene.

Tänu sellele on meil majapidamisest minema kolinud ka igasugused kassitarbed. Kassid eluolu loomulik osa ja ei vaja erivahendeid. Ja ka kasside transpordipuur on kusagile kuuri alla tõstetud, kuna vajadust selle järele pole olnud juba aastaid.

Nüüd tekkis vajadus. Valgel Elukal (hüüdnimi sellest, et ta on suuuuuuur ja lihastes ja ajab mööda hoovi rebaseid taga...) tekkis abaluu juurde muna. Aina suurenes ja kui asjaliku ploomi mõõtmed võttis, viisime ta arstile.
Selgus, et keha on hakanud kiipi välja suruma. 10a tagasi paigaldatud ja nüüd sai siiber. Korralik mitmepaunaline mädakolle kah ümber.

Ok,vaja kass siis arstile viia, eksole. Mina hommikul tööle ja kokkulepitud aja lähenedes jäi Vanamehe ülesandeks kass puuri meelitada ja kohale tuua.

Kohtume arsti juures parklas ja avastan oma üllatuseks kassi täiesti lahtisena mööda Vanamehe autot traavimas. Vabanduseks selgitus, et transpordipuuril ei olnud millegipärast ust ees ja ta ei suutnud seda ka leida. Minu jaoks müstika, et kuidas saab olla puur ilma ukseta? Uks ju alati seal küljes ja miks ning kelle kaasabil see uks sealt küll eralduma pidi? Aga noh, see selleks. Kass kliinikus ja asjad aetud, see ju peamine.

Koju jõudes vaatan tõtt pettumust põhjustanud kasside "transpordipuuriga". Vanamees nimelt oli üritanud kassi transportima hakata muruniiduki multšianumas... Jap, justnimelt.
Me nimelt ei kasuta sellist asjandust ja see vedeleb niisama kuuri all. Murumultš läheb alati pinnasele rammuks ja kokku seda ei kogu. Ja no otse loomulikult ei käi sel ust ees, kuna multš teatavasti ei ürita oma puurist kräunudes põgeneda.

Ma ikka kohe päriselt ka ei osanud muud kui suure häälega inimese üle naerda :D :D :D
Nüüd aga naerab tõenäoliselt tema, kuna sõitis järjekordselt reisile ja mina pean nüüd kassile antibiootikumi kuuri tegema. Me ju kõik teame neid "nalju" teemal kass ja tablett.

Mina õnneks avastasin, et me kassil on hea maitse. Selveri maksapasteet on miu meelest parim maksapasteet ja kass on sama meelt. Ta on nõus selle sees isegi tableti ära lakkuma :D

"Almastan isegi su valbaid!"

Teatud vanuses poiste emana olen ma ikka kohe täitsa või sees 😊

See, mis mured tulevad nende kasvades tulevikus, on tuleviku teema. Täna naudin ma olevikku.

Tõsi ta on, et ajast, mil nad igapäevatoimingutes aina vähem abi vajavad, suunavad nad mulle aina suuremates kogustes oma avalikku kiindumust. Pidev musitamine, kallistamine ja armastusavaldused on normaalsus, nagu ka imetlemine. See, kui sulle vaadatakse hella pilguga otsa ja siis tõuseb see väike käeke sulle sili-sili tegema – no see lihtsalt on see, mida ammutada ja salvestada, ammutada ja salvestada... On kätte jõudnud aeg, mil ma ei olegi enam ainult kokk-koristaja-kasija, vaid täiesti eraldiseisev isik! Ja pealegi veel majapidamise ainus naine. Ja naisi peab hoidma, see on meie kodus reegel :) 😉

Üks nunnumaid hetki oli aga siis, kui istusin poistega diivanil, kaminas praksus tuli ja Noorem Poiss (4a), vaadates mind heldinud pilgul, tegi mu värskelt-pediküüritud jalgadele pai ning teatas: „Ma almastan sind niiiiii väga! Ma almastan sind üleni! Ma almastan isegi su valbaid!“

Nii põhjalikku armastusavaldust ma vist polegi saanud oma elus 😊 On küll räägitud armastamisest koos vigade ja pahedega, kuid et keegi armastab lausa mu varbaid ... :D